l) Kuulsin isa suust järgmist lugu, mis paarisaja aasta eest juhtunud. — Mu isa isaisa isa olnud Lukel Noo kihelkonnas metsavahiks, Mõisa poolt oli talle määratud igal aastal 90 hundi-kõrva mõisa tuua. Hunte elanud sel ajal metsades palju, ka karusid. Metsavahile oli mõisa poolt küttimise abiks kaks suurt k o era antud. Metsas oli vana tühi maja. Sinna läks metsavaht saaki valvama, Et kergemini hunta kätte saada, võttis ta korra hunta minnes valvama põrsa kaasa. Selle sidus metsavaht öösi puu külge kinni ja jäi ise valvama majasse. Eks põrsa kisa kutsunudki hulga hunta kokku. Metsavaht kohe majast neid ambuma. Nottinud neid ei tea, kas 9 või 13 tükki maha. Kuid siis saanud elussejäänud hundid vihasiks, tormanud maja kallale. Uks ees kinni, hundid ei pääse mehe kallale. Hundid hammastega ust närima. Närinudki nii suure augu, et sealt kotta pääsenud. Aga mees toas, toauks kinni. Mehel püssirohi ja kuulid otsas, ei saa enam huntele midagi teha viga. Hundid toaust närima. Mehel hirm käes, et hundid pääsevad tuppa. Mees katsub lakke teha auku, et pääseks hunte eest toa-laele.
Seni hommik kätte jõudnud. Kodused inimesed ootavad metsavahti koju, aga ei tule kedagi. Lähevad varitsemismaja juurde otsima. Näevad eemalt; hundikari piirab maja ümber. Otsijad külasse abi otsima. Külarahyas tuleb püssidega. Külamehed põmmutavad veel paar hunti maha, teised hundid põgenevad metsa. Nüüd pääsenud metsavaht välja oma varjupaigast.
Selle aja sees, kui metsavaht huntidega olnud kimbus, kadunud ta kaks koera. Neid mindud paari päeva pärast otsima. Metsavaht oli näinud, et koerad hakanud põtra taga kihutama. Leitud viimaks murtud põder, mõlemad koerad hammastega põdra küljes nii kinni, et ise ei saanud endid põdrast vabastada. Otsijad päästnud koerad lahti ja viinud murtud põdra ära.
Sama metsavaht olnud karugagi kimbus. Karu käinud tihti metsavahi kaeras, Kaerapõllu ääres kasvanud kõrge kuusk. Selle kuuse otsa ehitanud metsavaht laudadest tsõõri ja läinud tsõõri peale karu varitsema. Tsõõri ehitanud sellepärast, et karu ta kallal ei saaks, sest karu ronib kergelt üles puud mööda, Kolm ööd käinud metsavaht kuuse otsas valvamas. No viimaks tulnud karu. Metsavaht annud karule puu otsast kolm pauku. Karu langenud pikali. Metsavaht ei julenud kohe maha tulla puu otsast, kartes, et ehk karu ei olegi surnud. Viimaks hakanud mees tsõõrist maha ronima. Karu näinud seda, karanud püsti, hakanud kuuse otsa mehele vasta ronima. Mees annud püssist veel paar sirakat. Nüüd langenud karu uuesti maha, olnud surnud.
E XIII 30/1 (164) < Tartu-Maarja khk., Raadi m. — M. J. Eisen < Johannes Laas.
2) Vanasti elan ühe mõisa ümber pailu untisi. Parun tahn nendest küll kangesti lahti saaja ja tein kõik asjad ää, mis aga meele tuln. Maksn raha ja annun tiupäivi muiduks. Roonu maksn ka ikka undikõrvade eest 25 rubla. Sellest siis oln, et kõik selle valla inimesed untisi püün. Neid saadud mõni ikka käde ka, aga ullu moodi oln neid ikka. Ühe õhta läin siis toapoiss ja kutser salaja jahi pääle. Vetn mõisa ea sõiduobuse, kutseril oln seapõrsas kääs ja karjutan seda, Undid tuln siis järge, ja toapoiss siis ree päält neid lasn. Viimaks korjan ree järge niipailu untisi, et lasmine pole a'nam midagi aitan. Toapoiss ja kutser siis annun aga obusele pihta, undid ikka karjas järges. Sedamoodi jõun suure ajamisega mõisa rehe juure. Lasn obusega rehe väravatest sisse, undikari ka järge. Toapoiss ja kutser saan ise rehest kuidagiviisi välja, aga obu jään untide käde. Toapoiss ja kutser pannun ruttu väravad kinni ja toppin teised augud ka kinni, et undi välja ep saaks. Läin siis ärrale oma äda kaibama, ise irmu täis sellepärast, et obu salaja veetud ja undid niid murisid ää. Ärra aga ütlen: “Kui aga undid rehes kinni, siis pole sest ühest obusest mitte midagi.” Läin siis püssidega rehe pääle ja akkan säält untisi lasma. Kui kõik maha lastud, siis lugen üles:saan 48 tükki.
ERA II 276, 401/3 (9) < Karja khk., Pärsamaa v., Pamma k. — Oskar Grepp < Miina Nurm, s. 1874 (1940).
3) Hundijahid korraldas enamasti mõis. Sügisel, väikese lume ajal tuli mõisast käsk — terve vald hommen hundi-jahile. Siis piirati mets, kus teati hunt asuvat, ja inimesi kartes hundid hoidusid piiratud ala keskele, kus neid mõisa püssimehed tapsid. Piirajad puhusid sarvi ja hüüdsid: “Hurjah, hunti, hunti!” Hundijahti peeti igal aastal, oli ju hunte palju, peaaegu iga aasta viisid hundid talust “pulmatäie liha ja kasukatäie nahku.” Hundijahile mindi ka vähemal arvul meestega, mindi hobusega. Seda nimetati “hunti sõitma”. Reel oli tuust õlgi nööriga järel ja karjuv põrsas kotiga reel. Põrsa kisa meelitas hundid kokku.
ERA II 40, 388/9 (6) < Pilistvere khk. — Alma Künnapuu (1928).
4) Hunt ~ kriimsilm ~ võsavillem ~ kiirgsilm; kriimsilm — et tal on kriimud silmad; võsavillem — et ta metstes ~ võsades elab; kiirgsilm — et ta silmad kiirgavad.
Vanasti käidi iga ristipäe Tagametsas (see on Seinapalu külast umbes 5 km eemal) hundijahtis. Hundijahti minekuks andis külakohtumees käsku. Viimane hundijaht oli umbes 55—60 aasta eest.
ERA II 122, 338 (58—58a) < Paide khk., Mäo v., Seinapalu k. — H. Neumann < Maria Laube, 69 a. (1935).
5) Ma olin kaheteistkümne-aastane, siis undid murdsid irmsasti loomi. Karuste rannast peale kuni Teesu kõrtsini tulime, inime inimeses kinni, keik naised ja mehed. Püünised pandi üles; meestel olid odad käes, millega oleks ära tappand. Teesu kõrtsi juures olid teised mehed vastas, — aga ei saand unti käde.
ERA II 158, 197 (22) < Jämaja khk., Torgu v., Karuste k., Uueniidi t. — Aino Ahurand < Ann Uueniidi, s. 1850 (1937).
6) Ütskõrd naati soejahti pidämä, terve külä aeti kokko, a es nätä üttegi sutt. Tulti siss kodo ja naati söömä. Imä läts laudo mano. Too näk'k, ku säidse sutt lauda takast uast vällä lätsi. Kae, kohes nää lätsi jahi aoss, ja kes tood siss tiidse! Mee joosime külh püssega vällä, a ni-kavvani olli soe kaonu ku höüd. Naa soe umma väega kavala.
ERA II 186, 30 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Voki k. — Ludvig Raudsepp < vanaperemees Seim, s. 1875 (1938).
7) Ühekorra peetud undijahti. Unt läind meresse kibi otsa. Kalamees läks sealt, ta üppas paati. Kui maa poole sõudis, siis näi-dand ambud. Kui mere poole sõudis, siis oli rahul. Üüdsidki pärast seda meest Undivoorimeheks.
ERA II 55, 23 (21) < Ridala khk., Sinalepa v., Mäevalla k. — Rudolf Põldmäe < Jaan Valgemäe, 79 a. (1932).
8) Muhumaal peetud igal kevadel hundijahti ja maa tehtud huntidest tühaks. Suvel nad üle mere senna ei saand, talvel läind neid senna üle jää küllalt. Ühel kevadel olnd hundid jälle ää tapetud inimeste tääda viimseni. Ühel päeval hakkand kala-mehed merele minema, kuid korraga sööstand ka rannast hunt paati. Peale ipates olnd hunt väga vihase näuga. Meistel puudund paatis tapuriistad, seepärast ei saand teisele teha midagi. Mehed pöörnud paadi ümber, et kaldale sõuda, kuid hunt ei luba seda, ajab hambad hirvile ja uriseb. Kui aga sõutud Saaremaa poole, jäänd teine päris vagusi ja kükitand kenasti paadi ninas. Mehed sõudnudki hundi Saaremaa randa. Nähes maad muutund ta õige rahulikuks, lipitsedes ainult ända. Kui vesi jalale aitama hakkanud, ipand sisse ja ujund kaldale, raputand ennast kuivaks ja litsund metsa. Kui mehed tagasi Muhuse läind ja seda hundiküüti rääkinud, hakkand teised neid Hundiküüdimeesteks kutsuma. Seda nime kannud nende järeltulevad siia ajani.
ERA II 158, 472/4 (2—3) < Karja khk., Pärsamaa v., Tiitsuotsa k., Hendriku t. — Aadu Toomessalu (Jakobson) < Priidu Peetress, 78 a. (1937).