l) Ninda kõnelevet vanebe inimese, — Enne muinasajal, ku me mõtsan pal'lu hunte-karusid küll olli, esigi unte, kes meie kodu-karjaloome pal'lu ära ollive murten ja ka veel muid, siss olli neid ka püüt siit mõtsade seest ära häävita. Luasi Hans ollu kaval ja mõistlik neid tapme. Ta lännu kesk sügävet Karksi mõtsa Pindsatu mäe pääle hunte püüdme ja kajonu mõtsa sisse mäe pääle sügäve koob a sisse, ja panten üte varda augu põhja puistu ja lihatüki sinna otsa (ehk vaist ka mõne muu linnu, kas kana, ani või partsi). Augu pääle raputen ta õrnalt peenikest oksapuru, ninda et iki see ork, kelle otsan si liha olli, kolm või neli jalga oksapurust kõrgem olli. Et ku hunt neeluge tulep siss ja orgi otsast võtma, kar-gap ta sinna auku sisse. Aa mees heiten esi magame suure kuuse ala, ja äkselt tullu kuuse otsast üits must suure sarvedege oinas ku mürin ja ragin maha. Aga si ollu vanakuri esi, kes temat kiusame tullu. Ja Hans ei ole ka hunti ega midägi selle ööl lasta saanu, et vanakuri temät kiusas. Kik olli ka sellest, et kuri temat kiusame olli, et ta õbe kodu olli jätten, mida vanakuri pelgas.
H II 48, 669/70 (5) < Karksi — J. Kivisäk (1895).
2) Ükskord lähnud kaks meest soosse heinäkuhjä otsä hunta valvama. Teenud enestelle ilusä asemä kuhjä otsa valmis, nagu vaist öetse: “Ilus nagu kanapesa”, ja hakkanud ootama, kas huntä ei tule. Kui nad hää natukese aegä ärä ollid oodänud ja veel hundipoegägi nähtävale es tule, hakkas [üks neist] hundi moodu huluma, et kas huntä ometagi ei piäs tulema. Natukese ajä päräst pistis jubä üks hunt pää võsäst väljä ja hakkas mehele järgi huluma. Kui mees hundi hulumist kuulnud, jäänud ta vait. Aga nüüd hakkas alles hunta metsest vällä tulema justkui vihmä; esimält ikki öhe-kahe kaupä, päräst jubä kolme-nellä kaupä hakkas metsest huntä vällä tilkmä. Viimati ei jõudnud mehed änäm nõndä kaugele võssä vaadata, kus hundid nagu lammakari kihelänud. Mehed ollid kuhjä otses vakka nagu hiired vil'läsalves ja ei tohtnud piitsatagi. Viimaks suure ootamise ja hirmu järgi hakkanud hundid metsä tagasi minemä, ja kui päe tõusis, siis ei olnud änäm hundi haisugi kuhjä ümmert leidä. Viimäks pääsid mehed kuhja otsest maha ja tänäsid jumalt, et terve nahaga ärä pääsid. Teenekord ei julgunud mehed änäm sihäkest reisi ette võttä.
H III 20, 481/3 (l) < Viljandi khk., Uusna v. — Jüri Täht < Reet Wasar (1894).
3) Ennevanaste, kui palju huntisi olnud, lasknud taluperemehed talvel sööda pealt huntisi. Ühel peremehel olnud vana hobuse-kront, tapnud selle ära, võtnud naha seljast ära ja liha pannud huntidele söödaks. Käinud siis öösetel passimas nädalipäevad ju, — ei tule ega tule huntisi sööda peale. Rääkinud oma sõbrale seda lugu, kes ka vana osav hundilaskja olnud. See annud talle omast käest ühe täistopitud hundinaha ja käskis teda seda täistopitud hundinahka eeli ajada, isi põlvili järele käies metsast sinna sööda juure minna, — küll ta siis näha saab, mis viga on. Mees tegi nõnda. Kui ta hundinahaga sööda ligidale jõudis, nägi ta, et üks veike, arvata kolme-nelja-aastane poisike sööda juures seisis ja pitka piitsaga igale poole vehkles. Mees läks hundinahaga ikka ligemale. Kui poiss hunti nägi tulema, hakkas ta piitsaga kangeste sinnapoole vehklema. Ei hunt kuuland ühti, ikka läks ligemale. Ei poisil aidand viimaks muud, kui pani jooksu metsa poole.
Teisel öösel läks mees jälle hunta passima, sai kohe kaks tükki ühel ööl maha lasta. Ka varesed ja harakad ega keegi loom ei olnud niikaua sööda külge puutu-nud, nüüd hakkasid kõik kallale kippuma. Mees tänas sõpra kõigest südamest hea õpetuse ja nõu eest.
H IV 9, 132/3 (5) — Jüri khk., Kurna v., Sepamäe t, — Jaan Saalverk < Jaan Peitong (1896).