Ennemuiste käinud üks jääger metsas jahi peal. Metsa sees olnud üks lage sööt, kus ta igapääv läbi käinud. Igakord, kui ta sealt läbi läinud, näinud ta kari hunta seal istuvat. Ühekorra mõtelnud ta neid lasta ja läinud üles puu otsa. Siis näinud ta, et ülevelt igaühele lihatükid ette visatud, aga üks jäetud ilma ja hääl üteln metsast selle undil, kes ilma jäänud: “Sinu osa on seal puu otsas!” Teised hundid läinud sellejärele metsa, aga see üks läinud sinna puu alla, kus jääger otsas olnud, ja ei põle ära läinud, vaid istunud puu all. Jääger mõtelnud: “Kaua ma siin vangis ikka olen! Ma katsun ta maha lasta!” Nii kui mõeldud, ja peagi käinud pauk. Aga oh imet! Hunt ei tea sellest midagi! Hunt akkan sellejärele irmsaste ulguma. Sellejärele tulnud teised undid ka metsast välja ja akkanud puud maha närima. Peagi kukkunud puu praginal maha, jääger saanud nii valu, et midagi ei ole võinud huntidel parata. Hääl üüdnud jälle metsast: “Jäägrel ei tohi teie midagid teha!” Sellepeale läinud hundid jälle lageda söödi peale ja antud jälle igaühele ülevelt tükk liha, Jäägrel aga üütud metsast: “Oleks sa teist korda veel lasknud, — siis oleksid hund[id] sind ära söönud!” Jääger läinud sellepeale kodu ja ei põle enam uskunud hunta lasta. Sellepärast asunud ka vanaste palju hunta metsa, et inimesi tee pealt ära söödud. Uuemal ajal on aga südakamad jäägred, kes hundisugu tahavad metsast ära kautada.
E 1905/7 (28) < Risti khk., Nõva — Juhan Holts (1892).