1) Kord on mehel hobu metsas ära kadunud. Läinud otsima ja juhtunud tule juure. Mees istunud tule juures, kaks hunti kükitanud kõrval. Mees tahtnud tule juure minna, kuid kohe karanud hunt vastu, Karjus tõstnud kepi, võru otsas kõrisenud — hunt istunud tagasi. Mees küsinud hobust taga. Mees tule ääres vastanud, et “on sääl metsa taga, Rants rihkas teist natuke.” Mees läinud metsa ääre ja hobu olnudki sääl, tagumine reis hundi lõhutud. Mees tule ääres oli hundikarjus.
EVR 5, 260 (3) < Pärnu khk. — Kari Kesä < Ants Põltsam (1921).
2) Hundid — püha Jüri kutsikad. Kord on üks mees mõisa reies käinud sööda kallalt hunta vahtimas. Läinud jõululaupääva õhtu jõele hunti vahtima. Metsast tulnud üks mees välja, hunt järel. Mees tulnud sööda juurest läbi reie juure, teinud reialuse väravad lahti ja läinud rejje. Hunt läinud sööda kallale sööma. Tema tahtnud hunti lasta, aga püss ei ole lahti läinud, kas tee mis tahad. Hunt söönud aga edasi. Tüki aja pärast tulnud meest reiest välja, läinud jälle metsa, — hunt läinud järele. Tema on siis ka reie juurest ära tulnud.
E 19434 (2) < Haljala khk., Mõtsiku k. < Simuna khk. — Danel Pruhl < Juhan Limsberg, 70 a. (1895).
3) Kord läks üks peremees tõiste seltsis voori peale ja käis oma kahe tugeva hobusega kõige ees. Metsa vahel tuli talle hunt vastu, kandis ani lõugade vahel ja tahtis temast mööda minna. Tema aga võttis hundi käest ani ära, Nüid hakkasivad tema hobused väsima ja ta jäi tõistest hulga maad maha. Viimaks lõppes hobuste jõud koguniste ära, nenda et ta metsa öömajale pidi jääma. Kui ta oma hobused tee äärde kahara kuuse alla oli ajanud ja neile heinad ette pannud, tuli suur kari hunta senna, kelle seas ka üks saksa-moodi poisikene oli, kes voorimehega valjusti rääkima hakkas; “Miks sa hundi käest ani ära võtsid? Temal oli tarvis kaugele minna ja see oli talle teemoonaks ligi antud, nüid peab ta tühja kõhuga olema. Kas sa arvad, mis sust nüid saab ka!” Nii kurjasti riidles ta voorimehega. Tõised hundid olivad kõik kõhuli maas ja vah-tisivad kui võtjad mehe otsa. Mees hakkas andeks paluma. “Luba omast kodust, mis sul kõige paremat kodus on, siis sa saad andeks!” ütles veikene saks. “Mul on küll tugev härg lautas kahe ahela küljes kinni, keda ma nuuman, aga kust teie seda kätte saate?” ütles mees. “Luba aga, küll meie kätte saame!” kostis saksake, “Kui teie kätte saate, siis võite võtta!” ütles mees ja hundikari kadus jälle metsa sisse ära.
Tõisel päeval tõmbas nuumhärg ennast ahelate küljest lahti ja jooksis metsa, kus hundid tema ära sõivad. Kui peremees kodu tuli, leidis ta oma naese väga kurva olevat. “Mul on suur õnnetus juhtunud sel ajal, kui sa kodust ära olid,” kaebas perenaene. “Ära räägi midagi!” vastas peremees; “ma tean kõik, mis juhtunud on. Mina ise pidin härja ära lubama, muidu oleksin ma ühes kahe hobusega elu kautanud.”
H II 24, 163/5 (35) < Helme khk., Jõgeveste v., Soolikse t. — P. Einer ja J. Einer < Kadri Einer (1887—1889).
4) Kord läks üks Lebavere mees Andressaare poole metsa hunta laskma. Tema suur koer oli temaga. Kui ta ühe hundi maha laskis, tuli üks alasti mees, kel silma kulmukarvad puudusi va d, metsast välja, ja küti ette seisma jäädes ütles ta: “Kudas tohid sa minu koeri maha lasta?!” - “Armas sõber,” ütles kütt, “nad on mulle jo palju kurja teinud!” — “Hia küll,” ütles alasti mees, “kui su koer jõuab minu koerte vasta võedelda, siis on sul luba neid alati lasta; ei jõua ta aga mitte, siis piad sa oma püssiga siit kaduma — ehk ma murran su kaela!” Kütt oli sellega rahul ning alasti mees hüidis: “Tuks, tule välja!” Varssi oli ka suur hunt platsis koeraga võitlemas; aga koera kätte jäi võit. Sial hüidis alasti mees jälle: “Vana ViIlem, tule välja!” Hunt ja koer ajasivad kui mehed püsti, aga võitu ei saanud kumbki. Siis ütles alasti mees: “Sul on luba alati siin metsas jahti pidada!” Seda ööldes oli ta kadund.
EKS 4° 5, 285/6 (4) < Põltsamaa, Pardi m. — M. M. Jaanus.
5) Püha-Jüri koerad ei tohi iialgi lam[mid] ega loomi murda ja ei murra koa, vaid need hundid, kis loomi ja lammid murravad, need on need hundid, mis vanapagan on teind. Aga need, kis kurjavaimusi murravad ja kodukäijaid, need ei söö looma ega lammaliha, vaid Püha - Jüri söödab isi neid. Sellepärast hüitakse neid “Püha - Jüri kutsikad.”
Ükskord vanal aal murd üks Püha - Jüri kutsikas ühe peremehe lamma ära ja viind metsa. Peremees tund ära, et see põle mitte pärishunt old, ja läind kohe metsa Püha-Jüri juure. Püha-Jüri istund metses kännu otses ja hulk hunta old ta juures sial. Mees reakind Püha-Jürile oma lugu, Püha-Jüri kutsund kohe hundid enese juure ja voadand, kas kellegi suu vett jooseb. See, kelle suu vett jooseb, see old siis süialune. Eks ühe hundi suu ole old vesine. Püha-Jüri küsind kohe selle kääst: “Miks sa soid selle peremehe lamma ära?” Hunt vastand: “Mul oli nälg!” Püha - Jüri ööld: “Kui sul nälg oli, eks sa tuld ja küsind minu kääst süia, aga miks sa vargille läksid?” Püha-Jüri käskind kohe teisa hunta seda hunti ära murda ja teised hundid murd kohe Püha-Jüri käsu piale selle hundi ära. Nanda ei anna siis ilmaski Püha-Jüri oma huntidelle luba loomi murda, vaid tema isi söödab neid.
H II 39, 124/5 (235) < Koeru khk., Vaali k. — Hans Anton Schults (1890).
6) Kord lähend üks mees metsa ja eksind ära ega ole oskand kojo minna. Ühest kohast teise käies tulnud temale kari huntisi vastu ja kippusid mehe kallale. Mees huntisi urjutama: “Tohoh!” ja “Ur-joh!” — Ei hundid ooli, tulevad ligemale. Viimast ööld mees: “Püha-Jüri kutsikad! Püha-Jüri, Püha-Jüri, kannusta kannusta!” Nüüd hundid tõstand pead püsti, lõuad laieli, ja lähend siis menema. Nii pääsend mees nende küüsist menema.
E 44306 < Viru-Nigula khk., Kohala k. — G. J. Jürjev (1903).
7) Minu isa käis Tallinnas soola toomas. Aasta soola tõi õmale ja sugulastele. Ta kõneles, et ta eksis kõrra ära. Näeb, et üks teekäija tuleb — aga see õli Püha-Jüri sial õma kutsikatega. Püha-Jüri ütleb: “Kohe sa enam lähed! Jää seie!” — Isa ütleb, et “kohe ma jään, — ammustavad obust.” — “Ei üks ammusta!” — Jäänud ikke sinna. Aga üks ammustanud ikke obust, Püha-Jüri vaadanud: “Oh, pole viga! Ühe kikuga on puutund!”
ERA II 30, 86 (37) < Torma khk. < Mustvee l. — Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930).
8) Vahest, kui hundid tahavad lammastele kallale minna, siis hoiab neid Püha-Jüri, et nad ei saa lambaid murda, selle läbi, et nende suud lahti peetakse, nii et keel suust välja ripub ja nad suud kinni ei saa panna.
H III 23, 556 (4) < Tallinna — V. Truuv (1895).
9) Radokuul [= veebruaris] püüdvä soe' handa ratta-naba sisse aia; sõs saavat pal'lo poigõ, Tooperäst lahotigi vanal ajol rattanaba' är, ku ratas katski läts. Mihklipääväh võödasõ soel päätse pääst är ja jüripääväh pandasõ jälki päähä. Pal-lõldi tol päeval:
| “Pühä Jüri Jergovits! | ärä putku punast pulli, |
| Hoia uma' kinä' kutsika', | ärä murgu musta mulli! |
| uma' val'a' varsakõsõ'! | Lasõ mu kar'al kasva(da), |
| Lasõ mu kar'al kavvõst kävvä, | suguloomõl siginedä! |
Susel umma uma' tee', kost na käävä. Himmastõmaal ol'l tee näil sedäviisi; Valgõsoo poolt tulõva, Valgilaudõ ehk Tsiatsungõlmu mäest alla, savikost üle jõõ Torolohko, kos mu imäl lamba är seivä ja Varõsõ Peedre üte luvvaga rohme (kiviga ei tohi lüvva: ku lööd, lät soõl süä kivist), säält Ibesoo veerde ja üle suuretee Tsiajala kurmu.
H II 32, 896/7 (9) < Räpina khk., Kureküla — S. Keerd (1890).
Meie püha Jüri ja tema kutsikate motiivistiku põlvnemise kohta Bütsantsi kreeka-katoliiklikust kultuurimiljööst vt. O. Loorits, Contributions to the Material concerning Baltic-Byzantine Cultural Relations (Folk-Lore XLV 1934, 54—60).