Ükskord oli tulnud mees Laiusi kõrtsi ja küsinud toobi viina. Ja see mees joonud ta kohe ära ja ise läinud ta välja ning jätnud viina maksmata. Aga kõrsimees läinud kohe järele õue ja õikanud: “Külamees, maksa viin ära!” Aga mees vastu: “Ei minul ole nüid aega. Et vaata, mis siin on!” Ja kõrsimees näinud, kõik kohad olnud hunta täis. Siis saanud kõrsimees aru, et see mees eelkuuldud Püha-Jüri on oma undikarjaga.
Nüid ütelnud Püha-Jüri: “Mina ajasin rotid ja iirid siia maale. Ja hundid ajan mina siit maalt ära.” Siis istunud ühe hundi selga. Aga sellel mehel olnud päratupitk piits käes. Ja ta akanud neid hunta ajama. Kõik hundid akanud ka kohe liikuma ning kadunud pea kõik ära. Aga peale selle ei ole enam selle maa piirides hunta nähtud niipaljugi, et mõni teda nääkski omas elus kord, — neid on vähe leida. Aga Laiuses ja seal ümberkaudu on niipalju iira, et nad vilja perse panevad ja ära söödad kõik, kus kassi ei ole.
Sest ajast aga ootavat ikka Laiusi kõrsimees Püha-Jürit tulevat ja, toobi viina raha toovat, mis võlgu on. Seeperast käivat Laiusi kõrsimees tihti väljas vaatmas, kas Püha-Jüri on tulnud ju, — ei aga midagi! Jätame ta ootama, kuni ta kätte saab raha.
E 29120 < Pilistvere khk., Kõo k. — Jaan Keller (1896).