1) Hiius olnud vanasti palju hunte. Need murdnud suvel palju loomi. Hiidlased päris hädas huntidega. Mõned ütlevad, Leiger tulnd hiidlastele appi, kiskunud suure männi juurtega välja, ajanud hunta taga, hävitanud kõik ära. Sestsaadik saanud Hiiumaa huntidest vabaks. Hiljemini tulnud mõni hunt ometi üle jää Hiiumaale. Teised räägivad, et Hiiumaa nõid lugenud niisuguseid sõnu, et kõik hundid Hiiust kadunud. Kel õigus, ei tea ma ütelda.
E X 24 (112) < Pühalepa khk. — M. J. Eisen < L. Paju.
2) Üksvahe oli niipal'lu unta, ulgusid nii, et aknaklaasid värisesid, ja sõid loomi. Siis korraga kadusid aasta-kahe jooksul ära, läksid talve üle jää minema. Selle kohta ma olen kuulnd nisukest juttu. — Laev läind ükskord Kõpu randas ukka. Kõplased päästnd paatidega mehed ära. Kapten ütelnd: “Kui te mind sedasi laevast välja kannate ja Suuremõisa saali viite, et ma jalga vastu maad ei pane, siis ma luban teitele midagi, kas ussid või hundid kaotan ära.” Mehed täitndki ta soovi, ja kapten kaodand undid ära. Sest on nüid üks 50 aastat juba tagasi.
ERA II 188, 406 (28) < Emmaste khk., Emmaste v., Valgu k., Kopli popsikoht < Harju k. — Enda Ennist < Liisu Sein, s. 1864 (1938).
3) Ja veel kuulsin ma, et Prangli saarel oli olnud ennevanasti hundid ja inimised olid neid taga ajand, ja hundid olid joosnud merese; meres olnud suur kivi ja hundid minnud selle kivi otsa ja siis jäänudki see kivi Hundikiveks.
ERA II 110, 321 (2) < Kuusalu khk. — Viinistu algkooli õpilane Richard Manitski (1935).
4) Kord tulnud kaks venelast Saaremaale, et kao-tavad maksu eest undid ära. Pannud mingisugust pulbrit undi-jälgedesse — ja undid kadund ära.
ERA II 191, 186 (26) < Muhu khk., Muhu v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk. — Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938).
5) Kuhu hundid Saaremaalt jäänd on, selle kohta seletab vanamees järgmist: Saksamaalt olevat seuke mees tulnud Saaremaale, kes oma vilega oli hundid Saaremaalt ära kohutand, või mõned rääkisid, et see mees ees vile ajades läind, ning hundid kõik järele. Pärast pole aga hundid Saaremaale enam tulnud. See olnd üks seuke tark mees, see, kes Saksamaalt siin oli käind.
ERA II 8, 639/40 < Jaani khk., Välja k. — M. Tooms < Vassili Velsvebel, s. 1849 (1928).
6) Vanarahvas teab rääkida, et ennevanasti olnud Eestis palju hunte, kuid nad elanud siin suures näljas. Ja nii rännanud hundid parvedena, karjade kaupa siit ära Vene-Türgi soja aeg sõtta, sööma inimeste laipasid. Nende tee läinud Narva juurest läbi.
ERA II 131, 282 (456) < Tapa l. < Kadrina khk. — Leida Böckler < Marie Böckler, s. 1873 (1936).
7) 80 või 100 aastat tagasi oli Viinistul nii suur kuusemets ja see oli nii paks, et ei saanud kudagi läbi. Hunte ja karusid oli ka. Ükskord tuli hunt Rünga tuba järele. Kuid nüüd on kõik maha raiutud, Maalahe ja Ulglahe vahel olid suured sarapuumetsad; karud, hundid, kitsed, põtrad elasid sees. Hundid murdsid kitsi maha ja öösel isegi, kus olid vanad laudad, viisid hundid lambaid.
Pererahvas heitsid magama ja jätsid koera õue, kuid hundid tulid ja viisid koera ära. Teinekord oli ahjukütmise aeg, majal olid uksed lahti, ja korraga nähti hunti toas. Vanaeit saanud ühekorra roobuvarrega lüüa. Siis hunt pistnud minema metsa. Oli talve-aeg, merel oli jää pääl, ja korraga läind 7 karu üle jää Palga neeme metsa, 2 põtra jooksid ees ära. Aga rahvas ütles, et sellest ajast saadik, kui esimene raudtee tehti ja vile hüüdis, läksid hundid ja karud Venesse. Vanal ajal ei olnud püssi, siis lasti otsast laetava püssiga — panni moodi, siis pandi pannile süsi ja siis rohi süütus põlema.
ERA II 110, 661/2 (26) < Kuusalu khk. — Viinistu algkooli õpilane Hugo Haksalu < Toomas Rahelmann (1935).
8) Vanasti oli meie maal palju hunte ja karusid. Nad tegid palju kurja ja kahju. Kord, kui üks kalakaupmees kusagil metsaäärsesse talusse läks ja hobuse teele jättis, juhtus seal õnnetus: hundid tulid metsast suure karjana hobuse kallale ja murdsid hobuse maha ning sõid ära. Nad sõid ka kalad nahka, järele jättes mõned maimud. Kui mees tagasi tuli ja seda juhtumist nägi, vandus ta hundid ära ja lubas neid siit maalt ära saata. Mees luges kohe nõiasõnu, ja kui hundid seda kuulsid, tormasid nad suurte karjadena Venemaa poole. Sestsaadik ei ole meie maal enam hunte ega karusi.
ARS l, 749/51 (2) < Tartu — Johannes Laagus < Julius Laagus (1927).