200. Nalju ühenduses hundiga

Tartlane ajas hunti taga. Kui see juba õige kaugele hakkas jõudma, hüidis ta: “Kus sa ikka peased, taevas ümber nagu kell!”

H II 40, 802 (4) < Kose khk. — M. Neumann (1892).

2) Rannaeit läinud teise talusse. Kui asja järele küsitud, ütelnud rannaeit: “Tulin teilt turki (koera) saama, tuli tölla (hunt), viis meie villa (lamba); täna teine päiva toista nädalat.” Sest ajast oli nädal ja kaks päeva, kui hunt lamba viis, — siis läks veel koera saama, et hunti puretada.

H II 65, 747 (8) < Jüri khk., Kurna k. — Jüri Saalverk < Kirjasella eit (1898).

3) Mees läinud linna, talvel kange külmaga, koidu ajal on ju kõige külmem. Hundinahka kasukas olnud küll mehel selgas, aga ikka kange külm, kudas sooja saab! Siis tulnud tal meele, et hunt kange külmaga koidu ajal pidada ennast heaste liigutama ja jooksma. Tulnud ka koorma otsast maha, hakanud maas käima, Hundinahka kasukas krobisenud kangeste, hobune kartnud, pistnud jooksu, mees jooksnud järele. Kui hobuse kätte sai, oli sooja küll jooksmisest.

H IV 9, 140 (2) < Jüri khk., Kurna v., Kautjala k. — Jaan Saalverk < Madis Malmus, 21 a. (1896).

4) Rätsep olnud talus õmblemas, olnud õhtul kaua üleval. Tüdruk tahtnud ka niikaua üleval olla ja kehrata, jäenud aga tukkuma. Rätsep võtnud tüdruku voki, viinud toa taha akna kohta, pannud karuspidi kasuka üle. Ise tuppa tüdrukut üles ajama: “Tõuse, tõuse, hunt just meie tua taga!” Tüdruk karand üles, saanud ahjuargi kätte, rätsep oma mõedupuu, sulane ja pererahvas ka, kõik tua taha hunti peksma. Tüdruk olnud kõige kangem vemmeldama. Saanud hunt ju hea nahatäie ja kukkunud pitkali, võetud nahk seljast ära — paljad tüdruku vokirisud olid all. Teised naeravad, mis kulub, tüdruku silmad häbi täis — ise peksis voki puruks!

H IV 9, 139 (l) < Jüri khk., Kurna v., Kurna k. — Jaan Saalverk (1896).

5) Mardi-Hansu onul olnud igal kevadel mure, kust jälle hundipojad ülesse leiaks, et nende pealt pearaha saaks. Tema pole ilmaski saanud salaja mõtelda, kõik, mis ta mõtelnud, rääkinud ta iseeneses välja. Kevadel olnud ta alatine jutt (mõtted): “Jumal teab, kus see hunt tänavu jälle pojad teeb!”

H IV 9, 140/1 (3) < Jüri khk., Kurna v., Kurna k. — Jaan Saalverk < Leena Viit, 26 a. (1896).

6) Kuna mõisametsadest põtru ega karusid maha laska ei tohtind, tehti seda vaga-vargsi ikkagi. Mees olnd kohtu all ja tah(t)nd kohtuhärrat meelitada, et talle põdraküttimise eest väga suurt süüdi ei mõistetaks, ja ütend, et “siis ma toon sulle põ... — hundi naha!” Hunta püüda oli luba, aga nende nahk põlud nii kallis ja liha ei sündind ju hoopiski toiduks tarvitada.

ERA II 169, 249/50 (5) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k. < Tori — A. Õunapuu (1937).

7) Vändra Massu mõisahärra oli kord Viluvere metsas pidanud hundijahti. Saanud ainult ühe hundi. Selle viinud mõisarehte. Õhtul tulnud mustlased mõisa. Tahtnud öömaja saada. Mõisahärra oli lubanudki rehtes magada, aga öelnud, et tal on seal üks tapetud lammas, keda mustlased ei tohi ära süüa. Hommikul olnud mustlased kadunud. Mõned jäänused andnud tunnistust, et mustlased olid enne minekut hundigi ära söönud.

ERA II 140, 231/2 (258) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Laane t — Ernst Tammsoo < August Pipar, s. 1918 (1936).

8) Kord sõitis metsanurga mees kiriku lauakorrale, võttis leivakoti ligi, et sööb ja siis võib jälle kodu sõita. Ajab hobuse kõrtsihoovi ja lähab kiriku. Tuleb sealt tagasi, aga lebakott ära! Läksid oma naesukesega söömata kodu, mõtlesid, mis pagan teha. Varssi juhtus, et hunt olli ümber piiratud ja aeti jaht kokku. Hunt sai maha lastud ja nahk nülletud. Mees mõtles: “Otot, ma lõikan ühe singi ära.” Teised küsivad: “Mis sa sellega teed?” Ta ütleb: “Küll te pärast kuulete!” Viis liha kodu, keetis vana paja sees ära, soola ka peale, Sõitis jälle kiriku juure ja ajas hobuse kõrtsihoovi, lihasink rätiku sees, leiba ka ligi. Natukese aja pärast olli sink kadund. Mees ütles: “Las ta nüid sööb, et ta himu lähab!”

EÜS X 323/4 (6) < Suure-Jaani khk. - M. Kielas (1908).

9) Üks mees tulnud väljast ja rääkind naisele: “Ma nägin täna sada hunti, kui läksid üksteise järel üle aia, ikka volaki ja volaki, viimaks läksid nii kärmeste, et vahet polndki enam, ikka volks-volks, volks-volks!” Naine ütelnud: “Ei niipalju hunta ikka üheskoos ole, sa muidu suurendad!” Mees vastu: “Aga üheksakümmend oli ikka küll!” Naine: “Vähenda ikka, vähenda!” Mees: “Noh, kaheksakümmend oli tõeste!” Nii nad vaielnud, kuni mees vähendanud kümneni, läinud siis välja; mees tahtnud naisele näidata, kust kohast nad üle aia läinud. Olnud kuuvalge öö ja tuulikutiivad löönd ringi käies varjud aia peale, mida mees huntideks pidanud.

ERA II 129, 228/9 (39) < Rapla khk., Kabala v., Riidaku k. — Emilie Poom < Liisa Born (1935).

10) Korra hunt taevataadile nälga kaebama. Taevataat vasta: “Kui mehega kokku saad, luban mehe murda.” Teel tulnud hundile poiss vasta. Hunt küsima: “Kas oled mees?” Poiss vasta: “Ei ole, vaid mehe võsu.” Edasi minnes naine vasta. Hunt pärima: “Kas oled mees?” Naine vasta: “Ei, vaid mehe teinepool!” Edasi minnes taat. Hunt küsima; “Kas oled mees?” Taat: “Ei, vaid mehe lõpp!” Jälle edasi. Nüüd tõesti mees vasta. Hunt pärima: “Kas oled mees?” Mees: “Olen!” Hunt: “Söön su ära. Taevataat lubas!” Mees: “Söö peale, kui seda sulle lubatud. Enne pean aga metsa minema mõõdupuud tooma. Vaja teada, kas su kõhtu mahun.”

Mees toob metsast tubli teiva. Sellega hakkab hundi pikkust mõõtma. Alustab peast, jõuab sabani. Korraga hundi sabast kinni ja teivaga pihta laduma hundile. Hunt tahaks meest hammustada — ei saa, keha ei painu. Mees peksab, mis suudab, taob karvad hundi külgedelt maha. Hunt peksust hirmsasti hulguma.

Hulgumise peale kari teisi hunte välja. Nüüd mehel ei enam muud nõu kui läheda puu otsa ronida. Hundid jäävad puu alla vahtima, kudas meest kätte saada. Ei ulata ülesse mehe ligi. Viimaks peksasaanud hunt ütlema: “Heidame kuhja pikali teineteise peale!” Teised nõus. Peksasaanud hunt heidab kõige alla, teised ta peale. Mees vaatab ülevelt, mida hundid teevad. Juba kaunis kõrge virn hunte teineteise peal. Mees ülevelt äkisti hüüdma: “Oh sa paljaskülg, peksa said ja peksa saad veel!” Paljasküljel hirm peksu eest. Paljaskülg kargab hirmul püsti, kogu hundivirn kukub ümber. Paljaskülg peksuhirmul tuhat-tulist metsa, teised hundid taga järel.

Mees pääseb õnnelikult puu otsast maha. Läheb koju. Ükski hunt ei julge enam tulla tülitama.

E IV 15/6 (49) < Nõo khk. — M. J. Eisen < Nõo mehelt

11) Ükskord tund jälle metsavaht undile vastu. Unt küsind: “Kas sa oled mees?” “Jah, ma olen mees.” “Kas akkame rammo katsuma?” — “Jah!” Metsavaht võtnd kohe püssi, sellest pannud kohe kläuh, ära paugu. Unt ütend: “Tohoo, tohoo! Sooga saagi mette rabeleda, sa loobid suu alla erneid täis!” Aga vat allid erned pärisid inge ka. Eks aavlid olid need allid erned.

Kus ma kuulsin? Joa vürsti luubimees rääkis, siis kui me Joal olime tööl.

ERA II 251, 83 (8) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k. — Vello Eenveer < Jüri Varblane, s. 1866 (1938).

12) Va kriimsilma-isand olnd kord 7 päeva järjest söömata. Suure nälja pärast tulnud ta kord üsna maja ligidale. Siga imetanud aias põrsaid. Hunt ütlema; “Tule aga, va kallis, nüid mulle lõunaroaks! Olin 7 päeva järjest ilma söömata olnud; nälg tahab ju ära tappa.”“ Siga vasta: “Ma ise küll ei tule; kui tahad just, põrsad võid saada.” Hunt kohe: “Noh, ole hea, anna needki!” Siga vasta: “Mis sa neist nüid saad! Las ma lähen koju, imetan seal nende kõhud hästi täis; eks sa siis saa.” Hunt olnud sellega rahul. Läinud metsa tagasi. Siga läinud põrsastega koju. Mõelnud: “Kahju mul põrssaid ära anda!'' Võttis sellepärast nõuks hundile mitte põrssaid anda.

Hundil läind aeg metsas ju igavaks. Ta tulnud talu aia taha. Hani hulkunud talu aias. Hunt ütlema: “Tere, tere, tiipajalga!” Hani vasta: “Jumalime, loipajalga!” Hunt jälle: “Kas teie koonukene (= koer) koduna ka? Vii villale (= lammas) sõnumida, käsi kärssa (= siga) välja tulla: onu hulgub uulitsalla, vader vahib vainualla,” Hani vasta: “Koonukene läks muidu metsa meeste kaasa sörkima.” (Peremees ja sulane olivad metsast heinu läinud tooma, koer oli nende kaasas.) Hunt käskinud hani siga oma juure kutsuda, et põrssaid kätte nõuda. Siga saatnud aga teate, et ta alles põrssaid imetab. Käskinud hunti veel metsa hulkuma minna.

Hunt läinudki. Korraga tulnud peremees ja sulane heinakoormatega vasta. Koer, kes nende kaasas olnud, karand hundi turja kinni. Meestel pole matert käes olnud, sellepärast pääsenud hunt veel poole hingega minema. Kogunud veel viimse jõu kokku ja jooksnud, kudas jalad kannud. Küla kütil olnud seal metsas püideaugud. Hunt jooksnud kange hooga ühte püideauku.

Teisel päeval tulnud kütt oma saaki üle vaatama: rebane lõksus! Tõmmanud teise välja ja hakkanud parkima. Külanaised tulnud kõik joostes kokku, ühel puss, teisel nuga, kolmandal kahvel, neljandal ang jne. käes. Kes ütelnud: “Kelle talle ta kuri ära sõi?” kes: “kelle koera ta mullu nahka pani!” kes: “kelle varsa ta ära viis!” Igaüks hakkas nüid vaese kriimsilma-isanda nahka läbi torkima. Hakatud teiselt ka pärima; “Milla sa viimaks sõid?” Hunt vasta: “7 päeva. pärast pistsin Oru kutsika nahka!” Siis sunnitud teda üles arvama, mis ta kõik ära on söönud. Ta lugenud: “50 vibunina, 60 kompjalga, 100 sarvikuda, 300 koonukesta!” Viimaks võetud teisel mehikesel hing välja.

E 37211/3 (5) < Kadrina khk., Aaspere v., Hõbeda as. — A. Kivi (1898).

13) Ükskord ennevanaste võtnud hunt sea kinni, mõtelnud lamba olema, rõõmustanud juba, et saab jälle ometigi mõne aja tagant mõnusat lambaliha süüa. Kui suur aga oli tema ehmatus, kui tema lammas koledaste kisendama hakkas! Siis sai hunt oma eksitusest aru, et oli lamba asemel sea kinni võtnud. Hunt ütelnud põlastes seale: “Mis sa karjud, ega sinul villa selgas pole!” ja murdnud sea ikka ära. Kui lammast ei saa, aitab siga ikka küll.

H IV 9. 248 (4) < Jüri khk., Kurna v., Sepamäe t. — Jaan Saalwerk < Tiiu Väljataga (1901).

14) Ennemuiste on meie maal huntisi Püha-Jüri kutsikateks hüütud. Ükskord, kui kutsikad näljas olnud, lubanud Püha-Jüri ühte oma kutsikat üht oinast ära süüa. Hunt läinud oina juure ja öölnud: “Oot, ma söön su ära.” Oinas hakkanud paluma: “Lase, ma elan veel sügiseni, siis olen ma rammus; nüüd olen ma lahja ja kondine ja ei saa must midagi!” Hunt kinkinud tale seks suveks veel elu.

Teinekord on hunt luba saanud ühte siga ära süüa. Hunt läinud siga sööma. Siga hakkanud vastu paluma: “Oota, ma ajan veel enne natukene oma lastele pilli, siis söö mind peale.” Siga heitnud maha ja lapsed hakkanud imema. Siga ise röökinud sealjuures nii, et maa põrus. Seda kuuldes jooksnud külanaised ligi, leidnud hundi ja andnud tale hea keretäie.

Kui hundil jälle nälg kätte tulnud, saanud ta luba ühte rätsepat ära süüa. Hunt läinud rätsepat õgima. Rätsep olnud julge ja öölnud: “Heida maha, ma katsun, kas ma mahun su kõhtu!” Ruttu-heitnud hunt pikali ja rätsep hakanud oma arssinaga hunti vemmeldama. Sealt läks hunt suure kisaga minema ja parandas mõnda-aega oma selga.

Kord palus ta ühe peremehe käest luba ühte hoost toiduseks võtta, mis ka tale anti. Hunt läks hoost omale pärima. Hobune oli oina moodi palunud sügiseni elada, mis hunt oli ka lubanud. Kui sügis kätte jõudis, läks ta oina juurde. Oinas sõi ühe mäe peal ilusaste rohtu. Sai hunt tema juure, siis käskis oinas teda mäe alla minna ja suud lahti hoida, sest tema tahta tale suure joonega kõhtu jooksta, siis ei olla tal muidu närimisevaeva tarvis. Hunt kuulis juttu, aga oinas jooksis suure joonega oma sarvede abil tema lõuad puruks, Karjudes läks hunt koju ja oli mõni aeg söömata.

Siis läks ta hobuse juurde. Hobune ütles: “Nüüd olen ma rammus küll, aga mu rasvad on ära angunud. Sasi oma hambad hästi minu sabasse, ma jooksen mööda õuet, kuni mu rasvad hästi soojaks lähevad.” Hunt tegi hobuse käsu järele. Hobune jooksis tükk aega mööda õuet, kuni hunt uimaseks jäi, ja andis siis temale kabjaga mööda pead, et hundile surm kippus suu juure tulema. Viimses valus kisendas ta veel:

Siis suri tema kange valuga ära.

H U 38, 569/71 (9) < V-Maarja khk. — Mihkel Kampmann (1891).

15) Vana sussi naksi ära lõppema. Poig küsse: “Kas sul midagi mõnele massa ka om?” — “Ei ole, pojakene, kellegile massa, saada om küll veel väega pal'lu!”

H III 21, 576 (5) < Otepää khk., Palupera k. — J. Kukrus < Mari Pärn (1894).

16) Ennevanaste on üks vana hunt enne oma surma järgmist laulu laulnud: “Ma põle palju pattu teind, olen mõne looma söönd: tuhat tükki tutupäida (lammast), sada tükki sarvikid (tõbrast), seitsekümmend senkajalga (koera), kuuskümmend kompajalga (hobust), viiskümmend vimbunina (siga).''

H III 9, 414 (2) < Kursi khk., Härjanurme k. — Märt Tiidur, koolmeister Vasulas (1888).