l) Vanad eestlased tarvitanud lindude, nii kui ka muude metselajade tapmiseks ambu, mis aga meieaegstele karjapoistele veel vibupüssi nime all tuttav ja tarvitamisevääriline on. Ambu ehk vibupüssidega tapnud vanad eestlased osavaste kõiksugu metselajaid ja lindusid rohkeste maha. Uuemal ajal tulnud aga tulelukuga püssid ja veel hiljemal ajal pealtlöödavad püssid tarvidusele.
Peale püssi olnud taber ja jahinuga, milledega jahimees ehitadud olnud, kui metsa jahile läinud. Neid riistasid tarvitadud aga nende loomade tapmiseks, mida püssiga (olgu mistahtesugusega) maha lastud. Niisama ka, kui jahimees vahest nädalad otsa moona peal metsas elanud, olnud taber ja nuga, milledega metsas öökorterid, küljealust ja tuld tehtud.
Ka metsa- või jahisarv; nii kuida teda nimetadud, olnud tarvidusel; see tehtud ärja- ehk mõnest muust keerulisest oinasarvest. Metsasarvega puhutud aga siis, kui jahimeestel midagi tarvis märki olnud anda: kas loom maha lastud, vigastadud, surmatud, ära läinud, väha nähtud, ehk mõnda muud sellesarnast. Ka jahimeeste kokku-kutsumiseks, ettehoidmisteks, laialijooksmiseks, paremale-pahemale poole minemiseks jne, olnud jahisarv peateataja. Sellega mängitud oma hundi-, karu-, jänesse- ja podraloud, kõik korrapäralt, nii kuida neid ette tulnud.
Viskamise jaoks tarvitadud lingu, aga seda riista väga väha. Need olnud kabla- ja roosklingud.
Igal jahimehel olnud oma jahitasku, millel nahkkott, võrk ja kõige peal olnud lakk metselajade nahast, nagu nimelt määra nahast, mis üle võrgu ja nahkkoti ulatanud. See olnud rihmaga kaelas ja selle sisse pantud püssi nii kui ka oma moon ning muu tarviduse-materjal.
Jahi jaoks olnud ka koerad, mida jahikoeraks ja agijaks kutsutud, Need olnud nime järel; põdra-koer, hundikoer, rebasekoer, jänesse-koer, määrakoer, linnukoer jne Rebase- ja määrakoeraga aetud rebasid ning määrasid august välja, kus siis kütt augu suu juures ootanud ja looma, niipea kui see august välja tulnud, püssiga maha lasknud. Linnu-koertega aetud tedresid, püüsid jne. See koer tunnud kaugelt linnu haisu, nii et kütt siis sel kombel püüetavale ligemale võinud peaseda. Tõiste koe-radega aetud muid sellenimelisi, mida nime koer kannud.
Nenda jahiriistadega ehitadud, püss ja jahitasku kaelas, taber ja nuga vöö vahel, koer kaasas, astunud jahimees ühest metsanurgast tõise, ühest maast, ühest laanest edasi. Kui midagi leitud, mis tapmiseväärt olnud, siis püütud teda niikaua, kui kätte saadud, ehk niikaua, kui tema ära läinud.
Jahimeestel olnud ka oma jahiseltsid; esimesed — kodu-kohalised jahimehed, ja tõised — kaugelt sisserändavad jahimehed. Tulnud ka neid kordasid ette, kui kahe seltsi jahimehed ühte löönud, sest siis olnud selkombel seda, keda püüetud, hõlpsam kätte saada ja ära tappa. Saak jagatud siis jahimeeste vahel nii ära, et igaüks sellest oma osa saanud Tüli ega riidu ei tulnud nende vahel mitte kunagiste ette.
Kui vahest seda teatud, et mõni loom ligikonnas metsas sees olnud, siis antud ümberkaudsedele ja, kui ka võimalik, kaugemadele jahimeestele seda teada; piiratud metsatükk, kus teatav loom sees pidanud olema, ümbert kinni, säetud kütid ühte külge ja pantud ajajad tõisest küljest sisse minema ning aetud loom sel kombel küttide ette välja. Nii olnud oma sellenimelised, nagu põdra-, hundi-, rebase-, jänesse- ja mitmed muud jahid. Ka jänesseid aetud inimestega ümbertpiiratud metsatükkidest välja, hunti nii sama. Karu aetud aga kõige rohkem koertega, kuna põdra kõige rohkem inimestega aetud.
Vahest kõndinud kütid päeva ajal, kui hundid magavad, neile niikaugele tasahiljukeste järele, kuni neid magamise pealt ära lasknud. Nugisseid ajanud nad koertega nii kaugele, kuni need äraväsinult puu otsa läinud, ja selkombel saanud kütid neid maha lasta. Et ka jänessed hommikult magavad, siis vaatanud kütid, missugused jäljed metsa läinud, neid mööda mintud tasa järele ja vaene loom olnud jälle käes.
Isiäranis olnud jahimehel teada, missugust lindu ja looma hommiku vara tulnud püüda, missugust õhtu ja missugust öö ajal; selle-järel teadnud ta siis enda hoolega ette valmistada. Vahest tulnud ka ilma hingamata mõni hulk maad ära käia. Tedre- ja mõtusse-(metsis)mängil käitud hommiku vara koidu ajal ja katsutud siis neile ligineda, kui nad laulnud. Kui teder või mõtus laulnud, sel korral katsunud kütt astuda, kui aga see vait olnud, siis seisatanud jälle kütt. Tedre kudrutuse ajal saanud aga kütt kaks sammu astuda ja siis tulnud vaheaeg, kus kütt jälle seisatama pidanud. Kurvitsed (korbitsed) lendanud õhtu eha ajal ja küttidel olnud niisugused kohad teada, kus nad siis neid varitsemas käinud, Ka kurvitseid tuntud laulust, mille järel aga kütt neid siis heasti valvata teadnud. Kurvitse laul olla krooksuv konnaheal.
Jänesseid ja rebaseid vahitud öö ajal, niisama ka põtru ja metskitsesid. Põdrade, metskitsede ja rebaste jaoks olnud aga niisugused “trepid” teada, kus alt need loomad kõige rohkem käinud, ja niisuguste kohtade suu peal olnud siis kütid ees, kui ajajad metsas olnud. Põdratrepid olnud aga kõige hõlpsamad kätte saada, need olnud aga metsades kõige tihedamad ja paksemad metsajaod, mis metsa laiustest ühteviisi kaugele läbi jooksnud, Metskitsede ja rebaste treppisid pantud aga kõige rohkem nende käimisest tähele ja peetud siis neis kohtades vahti.
Et suvel peale põdra ja metskitsede väga väha arusaadavaid jälgi olnud, seda rohkem õppinud jahimehed talvel, kui kõik loomade jäljed lume peal nähtaval olnud, neid hoolega tundma ja tähele panema, nii et siis jahipidamine sealt küljest palju hõlpsam olnud. Nii tunnud jahimehed kohe ära, mis isapõdra ja emapõdra jäljed olnud. Isal olla õige lai, rohkem ümarikum ja emal olla pikk terava otsaga. — Kas olgu orava, nirgi, kärbi, nugise, tõhu, saarma, naritse ehk kõige pisema hiire jälg, kõik olnud jahimeestel päha õpitud. Suvel, kui teada tahetud saada, kas vana ehk värske põdra-jälg pidanud olema, siis otsitud nende seest ämblikuvõrku ja sel moodil saanud jahimees hõlpsaste jälle aru kätte.
Ka ilmadest, millal jahipidamine just kõige parem, olnud jahimehel palju tähele panna ja päha õppida. Päevapaiste ilm arvatud koeradega jahil kõige paremaks; aga nagu tasa järelekäimise jahide tarvis, nagu nimelt põdrade, metskitsede ja jäneste ning muude karvloomade jaoks, arvatud pilves, väha tuuline ilm jälle paremaks, sest et siis jalaastumist kuulda ei olnud. Tedrede, püüde ja mõtuste juurde kõndimiseks arvatud heaks vaikne pilves ilm, sest siis olla nende söömise heal, kui nad pedajade ja haavade otsast käbisid ja lehti rapsivad, kaugele kuulda, ning sellejärel olla jahimehel hõlpus juure pääseda seega, et ta neid juba kaugelt ära näha võivat. Saoste ilmadega, isiäranis sooja vihma aegus, olnud kõige parem jahti pidada, sest et siis kõik loomad laisad ja rasked olevat.
Ka pillitamistega püüetud vanaste lindusid. Neist pillidest kõige tähtsam nimetamiseväärt on püü pill. Püü pilli tehtud kana sääreluust, selle heal olnud niisamasugune nagu püü heal, Sellega-istunud jahimees metsas paksude kuuskede all ja ajanud püüpilli” ja sellejärele tulnud ka püü lennates sinna lähedale kuuse otsa, kuhu siis jahimees temale püssiga siniseid erneid vastu saatnud. — Ka öökullisid ja vihmakullisid “petetud” vanaste ning ka veel nüüdsel aegadel “uikamistega” ligidale, niisama ka kägu “kukutamisega”. Ka veel mõnda muud kutsutud healega ligidale, kelle healt aga kütid järele mõistnud teha. Keda aga healega ei saanud, noh, seda püüetud muul viisil. Pillitamised või niisugused ligikutsutavad healed olnud enamiste igal jahimehel karvapealt ühesuguselt Õpitud, nii et siis linnud sugugi aru ei võinud saada, et see valts-heal on olnud.
Ka ilmadest, millal just jahipidamine kõige parem, olnud jahimehel palju tähele pantud ja palju päha õpitud, nii et nad ka alati väljaarvatud ilmade pärast head saaki olla saanud. Tihti kiitnud nad ilmasid jahiõnne juures kõige suuremaks juhatajaks. Kui jahimees ilmast mingisugust ei suutnud tähele panna ega ära õppida, siis üteldi seda nagu kottis elanud olevad, kes midagi ei olevat näinud ega kuulnud. Palju, mis jahimees ilmast ära jõudnud õppida, olnud ikka vanana temale kõige suuremaks ajaviiteks jahiasjus. — Kõiki niisugust materjali, mida jahimees vanast ajast kuni siiamaale ilmade kohta on õppinud, ei ole mul mitte võimalik ülesse anda, sest et ka vanad jahimehed palju-palju salaja hoiavad ning sellepärast nüüdsel ajal, kus säädus juba valjult jahikorra üle valvab, palju enam niisugust materjali avaldada ei taha.
Keigil inimestel ei olnud jahi tahtmiseid, aga kellel neid oli,. see ei jaksanud ka muud midagi teha kui ainult jahil käia, loomi ja lindusid tappa jne. Sagedaste ütlenud jahimehed: “Muidu sureks ma üsna ära, kui ma mitte linnu liha ei saaks.” Ja vanasõna näitab ka sedasama tõendavat: “Lind kotti ja suled metsa!” — Kes jahimees oli, ja sellest ei olnud põllumeest lootagi; kui ta ka vahest põllutööd teinud, aga see olnud nii vilets ja vaevane; kuna metsas — noh, seal olnud jahimees kui paradiisis.
Püünussed, söödad.
Vanast olnud jahimeeste poolt mitmesuguseid püünusseid metsalindude, nii kui ka loomade jaoks välja arvatud, milledega nad nii osavaste arvamata palju elajaid kinni võtnud.
Karu kinnivõtmiseks pantud mett viinaga segatud metsa maha, ja kui vana päts sealt söönud, jäänud ta kohe purju ning nenda olnud jahimestele võimalik teda kätte saada ehk ära tappa. Et karud sagedaste kaeras käinud, siis tehtud kaera äärte, metsadesse puude otsa karulava, kuhu kütt ratsa hobuse seljast selle peale karu ootama läinud, ja tõine mees viinud jälle hobuse tagasi kodu. Seda toimetadud sellepärast, et karu väga peenikene haisu-tundja olevat, ja siis mitte kaera lähedalegi ei tulnud, kui ta sealt värskeid jäljesid olla leidnud. Nii tapetud karusid karulavadelt rohkeste maha ja sagedaste tehtud ka karulavasid metsa, ikka niisuguste kohtadele, kus karu sagedaste oli käinud ja kuhu teda ka arvati jälle tagasi tulevat. Vahest ka mõnesuguste söödade juures. Ka saadud siis heasti karu tappa, kui jahimehel kaks head karukoera olnud. Kui koerad karu metsast kätte leidnud, siis püüdnud nad teda, tõine eestpoolt ja tõine tagaltpoolt, salvata; nii teinud vanale võimatumaks eest ära kaugemale minna ja selkombel olnud jahimeestel võimalik ligi pääseda.
Põdrade jaoks kaevatud suured sügavad augud mõnede niisuguste põdratrepi kohtadele, kus neid rohkeste arvatud käivat, Sinna pantud augudesse mõned teravad raudorad, siis õrnalt puuoksad augudele peale ja siis veel sööt kõige viimaks okste peale, Läinud põder sööta sööma, siis kukkunud ta auku teravade raudorade otsa, kus teda kütid jälle välja võtnud. Niisuguseid “põdraaukusid” on minu ammeti koduses metsas, Halliste Uue-Kariste Auksaarel, küllalt veel leida. Mõnedele on ka puuseinad sisse tehtud, need näitavad sedamoodi välja, nagu oleks neid sel ajal, kui neid aukusid tarvitadi, lihakeldrideks peetud, sest et seaduse eest hoidmiseks liha mitte kodu ei toodud. Mina olen oma hoiualusest metsast, kus päris põdrade kodumaa on, niisuguseid aukusid arvata paarkümment leidnud.
Jäneste tarvis kaevatud talvel sügavad õõnesaugud suurte angede sisse, pantud sinna ristikheinu peale ja nii läinud siis öösel jänes süies auku sisse, kust ta enne välja ei saanud, kui hommikul võetud. Jänesseid tapetud ka talvel rukkiorassilt, kus nad sagedaste söömas käinud. Sinna tehtud vahtimise jaoks veiksed jänesteonnid ülesse, mille all jahimees vahti pidanud ja nii jänesseid maha nottinud.
Hunti püüetud mitmel viisil. Kui teatud, et hunt metsas pidi olema, siis veetud selletarvis tehtud suur võrk metsale ühte külge ja kolmest tõistest külgedest jooksnud ajajad kisendades ja joru ajades va riimsilmale peale ning ajanud nii teda võrku. Ka siis, kui lumi maas olnud, püüetud hunti selkombel: pantud mõni raibe tugeva köie otsa, veetud kaugelt ringi metsast läbi mõne küüni taha. Küünis varjul ootanud jahimees, ja kui hunt raipe haisu tunnud, läinud ta veetud rada mööda kuni küüni taha, et seal veetud raipest osa võtta. Mõnikord olnud hundid kavalad küll ja ei tulnud esimesel, tõisel, ei ka kolmandamal päeval sugugi raipe kallale; aga ikka viimaks aja peale tulnud ja olnud siis võimalik kütil hunti maha lasta.
Veel olnud talvel võimalik hunti selviisil tappa: paar meest istunud ree peale, mille ees hobune olnud rakendadud. Need võtnud veikese seapõrsa sülesse ja pigistanud seda nii tugevaste, et see käes kisendama hakkanud. Taha ree seotud aga pika tugeva köie otsa õlenuustak. Kui nüüd hunt sea healt kuulnud, jooksnud ta metsast välja, näinud aga taha ree põrsast jooksvat. Ta karganud kohe selle kallale, kuna teda siis kütt saanud maha lasta. Mõned, kes sellel sõidul on olnud, teadvad kõneleda, et niipea kui hunt õletuusti külge karganud, kohe hobuse olla sõidu pealt kinni pidanud.
Rebase jaoks olnud kõige tähtsamad nõndanimetadud rebase-rauad, mida sepad selletarvis valmistanud. Ka linnadest ostetud rebaseraudu. Neid pantud metsa õhukese lumekorra alla, nii et sugugi näha ei olnud; siis säetud sööt peale. Selkombel läinud siis rebane raudadesse. Rebaserauad olnud niisugused, et nad kohe, kui kokku läinud, looma jala luust katki löönud, kes sinna peale läinud. Aga siis, kui rebaserauad roostetadud olnud, ei läinud ta mitte sinna lähedalegi; need pidanud aga täitsa puhtad olema.
Tõhude jaoks tehtud nõndanimetadud tõhulõksud. Need olnud ühe keelekese läbi ülestikku säetud kaks puud, mis nõnda ülesse olivad säetud, et kui tõhk sealt vahelt läbi läinud, puutunud ta keelekesesse ja nõnda kukkunud raske koorm tõhule kaela ning pigistanud teda nii kõvaste kinni, et tal enam võimalik ära minna ei olnud. Selviisil võtnud jahimehed tõhkusid alati kinni ja teeninud nende nahkade müümisega mõnikord kaunis rohkeste. Tõhulõksud säetud aga tõhu teeraadele (kus neid rohkeste oli nähtud käivat), augude ette ja mujale niisuguste kohtade peale, kus neid alati oli nähtud.
Lindude püüdmiste tarvis tehtud mitmesuguseid lõksusid ja jalgkaplu, mõnelpool ka nõndanimetadud linnupaelu. Veikseid linnukesi püüetud alati tuttavade hiirelõksudega ja mõnesuguste lille ning takjade otsa säetud niididega, mis selletarvis nii osavaste sõlmitud, et lind, kui ta sinna puutunud, kohe jalgupidi kinni jäänud. Keige tähtsam aga on olnud “linnupüünus'', “jalgkaber'' ehk “linnupael”. Neid säetud aga selviisil vibuga ülesse, et linnud, kui nad sealt sellejaoks pantud marju sööma läinud, kohe jalgu- ehk kaelapidi vibus rippuva paela sisse jäänud. Niisuguseid vibusid või püünusseid tarvitadud aga kõige rohkem mõtuste, tedrede ja püüde tarvis ning säetud ka sarnaste kohtade peale ülesse, kus nimetadud linnud alati koos käinud. Need kohad olnud kas kõrgemad liivarinnakud, kus linnud alati rübelemas (savitsemas) käinud; tõiseks niisugused kohad” kus palju palukamarju kasvanud, sest seal käinud nad neid söömas.
Niisamasugused kui püünussed, niisama on ka mitmesuguseid söödasi ehk söötmisi vanal ajal tuttavad olnud, milledega loomasi olla püüetud ja nende hinge võetud. Söödasid on kahte jaosse jaotadud: esimesed — mahapantud söödad ja tõised — sisseantavad söödad. Söödad olnud enamiste niisugused, mis hinge võtnud, mõned ka vahest uimastavad. Söödadega saanud küll jahimehed väga väha loomasid kinni võtta, sest ega loom iialgi sinna maha ei jäänud, kus ta sööta söönud oli. Sellepärast olnud siis jahimeestel alati suur otsimine, et sööjat looma kätte saada.
Rebaste jaoks pantud linna apteekidest toodud nõndanimetadud rebasepätsi maha. Niipea kui rebane sealt söönud, jäänud ta uimaseks ja koolnud ka sellejärel varsi ära. Jahimehed, kui nad leidnud, et rebasepäts söödud oli, hakkanud sealt ümbertkaudu otsima ja leidnud rebase sealt ligikonnast varsi üles. Mõnikord teinud ka see otsimine suurt peavalu, aga sellest ei võitud vaadata. Rebasepätsiga olla ka sagedaste koeradele hinge võetud, sest seda sööta tarvitadud kõige rohkem hingevõtmiseks.
Ka kuivanud kõbjassega teinud vanad eesti jahimehed palju surmamise ja hingevõtmise väärttükkisid. Seda võetud üks pähklisuurune tükikene ja süüdatud temale tuli külge; pantud siis niisuguse leivatüki sisse, mida koer ehk muu loom, keda sellega surmata tahetud, ühe korraga ära arvatud söövat. Koer neelanud aga leivaga ühes põleva kõbjasse alla ja aegamööda hakkanud see koera sisekonnas, enne tulest süüdatud, hõõguma ning kõrvetanud sisikonna kokku, nii et loom kohe valuga hinge pidanud heitma. Kõbjaga hingevõtmine arvatud kõige valusamaks surmaks, mispärast siis mõned kadedad sellega tihti tõise talu koeri olla surmanud.
Sedasama viisi tallitadud ka hõõguva t a alaga. Sellepärast kuulukse rahvast tihti veel ütlevat, kui mõne koer rutuliselt suure valuga hinge nähtud heitvat; “Seda on kõbjaga ära söödetud.” Ehk:
“Sellele on taela sisse antud.”
Niisama koletu kui kõbja ja taalaga söötmine, niisama on ka sarve sisse sööta. Selletarvis tehtud aga niiskest sarvest arvata kolme tolli pikkune, õhukene terava otsadega lestakene ja mähitud teda nii peenikeselt rulli, et süües loom teda sugugi tunda ei võinud. Kui see valmis olnud, siis seotud teda niidiga nii kõvaste kinni, et ta vallali ei saanud arguda, ja kuivatadud nüüd kuiva käes kõvaste ära. Sellejärel päästetud niidiseossest lahti, pantud leiva sisse ja söödetud loomale sisse. Kui loom selle sööda ära söönud, siis hakkanud kuivatadud sarv niiskes sisikonnas hõõguma, mille järel aga tema teravad otsad kas sisikonna ehk soolikuid lõhki ajanud ja loom pidanud siis hirmsa valuga hinge heitma. Hirmus ja koletu olnud sissesöödetud sarvega surmatud looma näha.
Väljaajamised
Et mõnesugused loomad maa all elavad, siis ei olnud neid mitte naline viis ja kombe sealt kätte saada. Neist maa-alustest loomadest on kõige tähtsamad: rebane, määr (rahvakeeli mäger) ja tõhk. Rebase- ja määraaugud olnud vanaaegstel jahimeestel õige tähtsad. Mõnedel jahimeestel olnud ka niisugused koerad, kelledega nimetadud loomasid augudest välja aetud; sest et rebase-ja määrakoerad augudesse järele läinud. Kui aga selkombel nimetadud loomad augudest välja ei tulnud, siis kuulatud kõrvaga, kus-kohtal koer maa all haukunud, ja kaevetud labidaga sealt kohalt auk maa sisse ning saadud selviisil kas rebane ehk määr kätte.
Need aga, kellele koera ei olnud, katsunud rebaseid ja määrasid suitsutamistega maa-alustest augudest välja ajada. Olnud küttidel augud teada ja valvatud ka jäljedest, millal just loom sees pidanud olema, ja tehtud siis kasetohtudest tuli augu suu peale ja oodatud niikava, kuni loom tõisest august välja pidanud tulema, See ei läinud aga mitte igakord hõlpsaste korda, sest tihti kannatanud loom küllalt valu, kuna alles tõisel päeval, kui ühtejärge tuld tehtud, august välja tulnud. Mõnikord pistnud ka rebane ehk määr nina maa sisse ja ei tulnud sugugi august välja.
Väljaajamiste juurde tuleb ka veel ootamine tähendada, sest mõnikord ootanud jahimehed rebaste- ehk määraaugude juures, kui ta teadnud, et loom seal sees olnud, hea tahtmistega kas kaks-kolm päeva aega, kuni ikka loom välja tulnud ja ta pidanud teda kätte saama.
Maa-augud
Eespool kirjeldasime mõningade loomade maa-alustest augudest väljaajamisest, siin vaatame kord siis lühidelt nende augude elu. Et mõni jagu loomasid maa all elavad, nagu nimelt rebane, määr ja tõhk, siis püüdnud vanad eesti jahimehed neid sealt kas lõksudega ehk ajanud koeradega välja. Rebaste- ja määraaugud on koguni suurtes metsades, kõrge liivakingude sees, nii kunstlikult tehtud, et looma sealt milgi viisil kätte ei saadud. Niisuguste augudesse lähab väljalt üks sissemineku-auk ja tõisest kohalt tuleb väljatuleku-auk. Aga seest käivad augud ja rajad nii "tiukäänu" viisi, et kui koer ühest august temale järele lähab, siis loom jälle tõisest august koerast kaugemale võib saada. Pesa on keskkohal ja sellest veel kaugemale tahapoole käib üks rõngasarnane käik, mida rahvasuu kotiks kutsub. Nenda võib siis loom seal rõngasarnases käigis koera ees ringi käia, ilma et see teda august välja saaks ajada, mispärast siis jahimehel ootamine alati asjata on. Sellepärast ütleb alati rahvas: "Nagu rebane augus." Niipalju sellest.
Loomade nülgimisest ja nahkade kauplemisest. Kõik loomad, mille nahad kallist hinda maksnud, nagu nimelt rebane, nugis, tõhk, narits, saarmas, määr, orav, mütas ja mitmed muud sellesarnatsed, nüllitud kõik umbe või umbsi, nii et mitte kõhu alt lõhki ei lõigatud. Kõigil loomadel pidanud kõrvad küljes olema, nii ka saba. Kui looma nahk nülgimisest ehk mõne muu süü pärast vigastadud saanud, siis ei saadud selle eest kunagi seda hinda, mis päris terve naha eest. Nahad kuivatadud peale nülgimise nii, et neid kas õlgi ehk mõnda muud täis topitud. Selleette vaadatud kõvaste, millal just looma tappa võis, nii et nad kindlad ja head hinda maksnud. Keik loomad, mis üleval nimetadud sai, tulivad sügisel tappa ja nülgida, sest et siis nahkade karv ja ohak kõige ilusam olnud, kuna kevadel loomad karva ajavad ning sellepärast siis nende nahad inetumad ja odavad olnud. Ka olnud sügisepoolel loomad rohkem rasvased. Nahkasid kaubeldud kõige rohkem linnadesse ja ümberhulkujade juudide kätte.
Mil ajal määrad auku jäävad
Isiäranis olnud see kõige rohkem tähelepantav, et määrad siis augudest mitte enam välja ei tulnud, kui sügise esimene lumi maha sadanud. Sellepärast püüetud ikka niipalju kui võimalik enne seda aega looma august kätte saada. Siis olnud ka kajujad ilma koeradeta julged, sest et määr sügise rasvane olla ja sellepärast ei võivat ta inimeste eest ära jooksta. Keige paremaks määratapmise ajaks nimetadud aega oktoobrikuu akatuses.
Vana usku
Peale muu materjali, teaduse ja mitmede jahitallituste olnud vanadel jahimeestel ka mõnda vana usku, millest nad sagedaste üle ei astunud ja mida nad sagedaste eesmärgiks võtnud. Vahest ütlenud mõni jahimees: "Tõmba ikka pahema käega püssile rist otsa ette, kui sa jahile lähad; siis ei saa sa iialgi mööda laskma." Ja: "Tarvis kodust metsa minnes üle pahema õla tagasi kodu poole vaadata, siis saab ikka oma õlatäis kodu tuua." - Ehk: "Kes jahimees koera vihkab, sellel ei saa kunagiste jahi peal heasti minema." Veel: "Kui eesmapäeval jahi peal heasti läheb, siis saab kõik see nädal heasti minema; lähab aga eesmapäeval halvasti, siis saab kõik see nädal halvasti minema." Ja jälle: "Kui hunt uluvat, siis söövat ta selle kolme päeva sees sealt lähedalt mõne looma ära." Ehk: "Kui hunti läbi seina kusagilt lastavat, siis pidavat ikka mõni ägli seal ees olema, muidu nägevat hunt püssiraua otsa ära." Sellesarnatsed arvamised käisivad ka metsaminemiste kohta, mis nii tähendavad: kui vana naene metsa minnes vastu tuleb, siis arvatakse asi halvaste minevat; kui vana mees, siis päris heaste. Ja: petnud metsa minnes lind kevade hommikul jahimehe ära, siis arvatud asi halba tähendavat. Veel: kui metsa minnes esimene lastav tervelt ära lendanud, nii et mitte surnult maha ei langenud, siis ei loodetud sel päeval enam midagi saavat. Oli siis, kui ka vahest saadud, siis arvatud seda koguni viletsaks saamiseks. Sellesarnaste arvamiste järel olnud neile teada oma õige tähendus ja selle põhi. Ei iialgi läinud jahimees vanast neist ettetähendatud märgidest üle. Ka veel nüüd on paljudel needsamad arvamised jahiasjade kohta.
H III 19, 572/603 < Halliste khk., Paistu-Kaarli, Saaremetsa - J. P. Sõggel (1895).
2) Rebaste augudest ja nende püüdmisest
Et rebaste nahad kallist hinda maksavad, siis on nende püüdmiste ja kättesaamiste pärast mitmesuguseid vigurid välja arvatud ja nende püüdmisi igal pool ette võetud, kus aga sarnaseid loomi leida on olnud. Teiseks on ka sellepärast püüdmiste pärast plaanisid tehtud, et rebane üks kaval murdja loom on. Eestlased [on] üks hakkaja rahvas omal ajal olnud" sest mis nad kord ette on võtnud, seda on nad ka hiilgavalt läbi viinud. Kui rebane kodust mõne pardi, ani ehk kana ära on viinud, siis ei jäta ta enne järele, kuni ta pärast seda mitu tükki veel ära on saanud viia. Sest kus tal ammas verdunud, sinna ta tihti käis. Sagedaste ei jätnud ta enne niisugustel arjunud reisidel oma jändamist, kuni teda kas kätte on saadud ehk mõnel muul viisil ära võerutadud. Ka vanade juttude järel teame, et rebane üks kaval loom on ja õige naljakad loud on veel need, kuida rebane alati mesikäppa (karu - sellepärast mesikäpaks nimetadud, et ta sagedaste mesipuid on lõhkumas käinud ja õige meehimuline on olnud) oma kavala kõnedega üle on löönud. Reinuvaderi ja mesikäpa lugusid teab vanarahvas rohkeste ja palju neid on ka rahvasuust juba ülesse kirjutadud vanarahva mälestuseks ja uurijadele tarvitamiseks.
Rebane muudab ka karva ja seda teab vanarahvas õige selgeste. Sügisel ja talvel on ta karv õige ilus; kevadel ja suvel sellevastu jälle õige inetu nagu takukoonal. Sellepärast ei ole siis vanarahvas kevadel ega suvel neid loomasid palju püüdnud, küll aga sügisel ja talvel, kui nende nahad kõrget ja kallist hinda on maksnud. Ilusade rebaste nahkade eest on sagedaste vanal ajal ja ka nüüd 3, 3l/2-4 rubla, sagedaste ka rohkem hinda maksetud; kuna halvad nahad jälle l, 2-21/2 rubla ja poegade nahad umbes üks rubla on maksnud.
Nenda on siis eestlased vanal ajal nahkade eest palju kallist varandust saanud, sest vanalajal on eestlased nahkadega väga rohkeste kauplenud; nende vastu on nad saanud, nagu vanem rahvas ja elatanud inimesed veel meie päevil jutustada teavad, palju kuld- ja hõbeda kallid asju, mida meie maa rikkamadel üsna rohkeste on olnud. Vanal muistsel ajal muidugi rahaga palju ei kaubeldud, see olnud muidugi ükskõik, mis selle vastu oli saadud, kui aga kauba ja kauplemisega oli kokku lepitud.
Nagu vanem rahvas jutustab, olla ka muistsel ajal meie maal ja metsades kõiksugu loomi ja lindusid hulga rohkem olnud kui nüüd. Siis olnud metsad suured ja paksud, metsasid isi palju rohkem ja siis olnud metsad loomi ja lindusid täis, mis kubisenud. Kui kütt aga metsa läinud, päeva aega metsas reisinud ja õhtul kodu tulnud, siis olnud tal loom ehk ka linde mitu tükki, kuna nüüd, nagu mitmed vanad kütid kõnelevad, sellevastu mitte midagi enam ei saavat. Kui nüüd kütt ära päeva aega metsas olla jahti pidanud, saavat ta mõnel päeval paugu püssist välja lasta, mõnel päeval seda ka mitte. Nii veikseks ja vähaks olla siis metsloomad ja linnud meie maal jäänud.
H III 27, 599/603 < Halliste khk., Uue-Kariste - J. P. Sõqgel (1896). Sama vrd. E 17662/77 (3).
3) Palju õnne leidvat jahimees sellel päeval jahisaagina, kui ta vara ülesse tõusvat ja enne eha valgust (koidu algust) juba metsas küttivat.
Kui hommikul jahile tulevat minna, siis viivat naene enne jahileminekut püssi ja jahikoti välja aia pääle, mida mees säält võttis, kui ta jahile läks. Siis minevat iga pauk märki.
Kui jahimees hommikul kurja nimetab enne jahileminekut, siis saavat jahimehel sellel päeval mõni õnnetus juhtuma.
Kui jahimees mitu pauku mööda laseb, ilma et kuul märki tabaks, siis üteldakse, et naene olla öösel jahimehel käe ära maganud.
Metsapüü püüdmiseks tarvitati vanal ajal niinimetatud puupilli, mis linnu peenikesest sääreluust valmistatud, ja sellega tegi kütt, end põõsasse peites, püü häält ja sellel viisil sai kütt püüd lasta.
Teistviisi metsapüü püüdmine on järgmine - kui metsast püü ülesse leiti, siis pandi tähele seda sihti, kuhu püü lendas; sellel viisil märkides läks kütt kaugemale ette ja keegi teine läks püüle pääle, missugusel juhtumisel püü edasi lendas, juhtumisi küti lähedale, kus teda kuul tabas.
Põtra püütakse treppidest. On teada kohad ja raad, missugust teed põder käib, sest teist teed põder ei käi, siis säetakse kütt trepi pääle ja keegi teine ajab põdra ette, missugusel juhtumisel õnnestub siis kütile lasta.
Metskitse püütakse kuhjade juurest paelaga, kusjuures pael silmusses seoti, kuhu metskits kaelapidi sisse läks. Ka olivad niinimetatud kitsipillid olemas, kellega katsuti metskitse juurde meelitada. Kolmas metskitse püüdmise plaan oli järgmine: umbes heinaajal pandi tähele, kuskohal isametskitsed (sokud) väljas käisivad, mis pea igal hommikul ja ühel ajal sündis. Siis märgiti see koht ära, ja järgmistel hommikudel ootas kütt sääl metskitse, kus alati õnnestus saaki saada.
Õige vanaaegne põdrade püüdmine oli metsa kaevetud suurde aukudega, mis oli valmistatud põdra treppide pääle. Niisugused augud olivad päält nii kinni kaetud, et vaevalt võis kohta ülesse leida. Augus oli põder selletarvis teravate kuuseorgide otsa langenud, misläbi temal edasiminek võimatuks sai. Põdraaukusid valmistasivad need, kellel püssi ei olnud. Niisugused metsamehed püüdsivad ka metsapuud ja tetri selletarvis valmistatud paeladega.
Mõtuseid püüti kevadel niinimetadud mängust, kuhu õhtul isamõtused valmis lendasivad, et hommikul mängida (laulda). Niisugused kohad märkis jahimees, ja hommikul koidu algul, kui jahimees teatavale kohale ligines ja kui mõtus mängu algas, langes ta saagiks jahimehele. Teine mõtuste püüdmiseviis oli sügisel neid lasta haavade otsast, kus mõtus haavalehti söömas käis, missuguse koha jahimees oma kasuks ära märkinud oli.
Üks vana jutt räägib - vanast elanud Voltvetis jahimees, kellel kõvera rauaga püss olnud; selle püssiga ei ole see jahimees ühtegi pauku mööda lasknud. Ka siis lasknud see jahimees linnu või looma, kui see puu või mäe kühma varju pugenud.
Vanal ajal elanud Saarde khk. Kilingi vallas jahimees, kes mõistnud "jahisõna". Tema käest ei ole kunagi metsalind ega loom pääsenud. Oli aeg mis tahte, kui see jahimees metsa läinud, olnud temal niisugune õnn, et kohe leidnud mõnd lindu või looma, kuna teised päevade viisi hulkunud püssiga ümber ja midagi ei leidnud.
Muiste elanud Voltveti vallas jahimees, keda kutsuti Tõnumäe Tõnniks. Kord valmistanud Tõnn jahileminemiseks ja selleks laadinud ta püssi, et mõnda jahilooma lasta. Metsa jõudes tulnud tal jänes vastu. Tõnn jätnud selle laskmata, arvanud, et niisuguse pärast ei maksa pauku raisata. Juhtunud hiljem metskitsega kokku. Tõnn lasknud ja metskits langenud surnuna maha. Aga sellel silmapilgul tulnud ka karu põõsast välja, kes oli püssipaugust ärritada saanud, ja otsesihis jahimehe pääle. Nüüd ei olnud Tõnnil enam pääsemist, karu olnud ligidal ja püss ka laadimata. Vaevalt saanud ta veel kahearalise kase varjule hüpata, kui karu olnud kannul. Mehe püüdeks tahtnud karu kase arude vahelt läbi hüpata, kuid komistanud ja vajunud kase arude vahele ega saanud enam edasi. Nüüd avanud Tõnnil võimalus karu tappa ja nahka ära müüa.
E 78356/9 (1-13) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - J. P. Sõggel (1931).