Vanal ajal olnud jahipidamine palju raskem kui nüüd, kus kõik jahitarbed on uuema kulturi sünnitus. Vanasti kui kütt mõtles jänest ehk sokku kinni püüda, siis pidi ta enne valmis vaatama sobiva kuha, kuhu võis oma lingu vinna üles seada, aga ikka nõnda, et naabri silmad ei puutunud nägema: mud'u naaber võis seda oma kadeda silmaga ära teha, ja ling ei püüdnud midagi. Lingu tarbeks taoti orgid maa sisse. Orkide pääle pantud põikpuu, kelle pääle omakorda kinnitati lingu vinn. Vinna küljest ulatus alla kaks nööri. Ühe nööri otsas oli konks ja maa sees vaia küljes teine konks. Kütt vinnas vinnapuu otsa alla ja kinnitas nööriotsa konksu maasoleva vaia konksu taha, aga nõnda õrnalt, et see jänesse ehk kitse puudumisel säält lahti libises, ja teine nööri ots oli jooksvas silmuses orgi juure maha pantud ja selle silmuse pääle jänese söödaks heinu riputatud. Kui nüüd jänes heinu sööma asus, siis puudutas ta konksu. See kukkus lahti ja vinnapuu tõmbas silmuse jänese ümber kinni, kust see enne lahti ei pääsenud, kui kütt tuli ja ta eluküünla kustutas. Metsa all köideti põikpuu kahe ligistikku kasvava puu külge ja pantud vinnapuu sinna vahele ja ling töötanud ikka omamoodi.
Huntide ja rebaste jaoks kaevanud kütt paksu metsarägastikku sügava hundiaugu, mis olnud päält õrnalt kuuseokste ja risuga kinni maetud. Õrna katte pääle pantud rebastele sööta. Söödaks olnud enamaste kassiraiped kui ka surnuid lambatallesid. Kõik need pidanud ülesuitsutatud olema ja neid pidi kütt pihtidega ehk kinnastatud käega viima ja paigale panema. Ka ei tohtinud inimese jälgi sääl ligidal olla. Sellepärast kütt käis talvel suuskadel ehk isevärki tehtud karkudel, mille otsad kujutasid rebase jälgi, sest rebane ei minevat sööda ligi, kui aimab inimese lõhna ligidal.
Muinasjutt on olemas sellest, kuidas jänes, rebane ja hunt ühte auku kukkusid. - Kord oli jänes rebase eest põgenedes ja tahtnud suure väsimuse pärast end risu alla ära peita, kuid kukkunud küti hundiauku. Reinuvader ruttanud kanges jahihimus jänesele järele ja ei taipanud ka hundiauku ja kukkus alla. Natukese toibumise järele kukkumisest silmab reinuvader jänest ja ilma aega raiskamata asub oma jahisaagi kallal lõunastama. Sellega ligikorda lõpule jõudes kukub tema seltsiks suurem kaaslane hunt. Rebasel olnud veel ainult jänese sooled järele jäänud, ja seni kui hunt toibub kukkumise-ehmatusest, peidab jänesesooled oma istme ja karvase saba alla koopa seina äärte. Hunt olnud ka päris näljane ja tahtnud juba rebase kallale asuda. Rebane vasta paluma: "Pai onukene, mis sa minust vana nälginud raisust ommeti saad, olen paljas kondihunik suurte karvade all. Mul ei ole ka enam soolikaidki sees, rebisin needki juba välja, et nendega veel viimist nälga vaigistada, enne kui kärvan. Kas ei võiks suur onukene ka kord proovida oma soolikatega end toita?" Seda üteldes võtnud rebane oma käpaga saba alt tüki jänesse soolikat ja söönud ära. Hunt seda nähes haaranud ka oma esikäppade ja hammaste abil tagumikust soolikat rebima, aga oh seda häda, mis selle järele tuli! Hunt pistis valuga huluma. Kisendanud, otsekui oleks ratta pääl; Rebane hunti noomima: "Ära onuke karju nõnda valjuste! Küll oled ka hellaline. Näe, mina nosin oma soolikaid tasahiljukesi, ja päälegi see om juba mitmes kord neid väl'la rookida. Kui sa onukene nõnda kisendad, siis viimaks tuleb inimene ja võtab meie mõlemate kasukad omale." Hunt: "Mis sul viga pilgata, oled ju päris kavaluse kuhi, aga ma ei mõista, mispärast sa end ega ka mind oma kavalusega aukust väl'la ei avite?" - "See tuleb edespidi," ütles rebane. "Ole nüüd õieti vaga: ma tunnen, et inimene on juba meie lähedal!" Seda öeldes sirutas rebane end augu põhja maha ja torkas neli jalga ning kähära sabaga sirgu, nagu olekski koolu. Kütt astus augu äärele, vaadas üle ääre alla ja sõnus enamisi: "Oh sa tige metsaline, või oma õnnetusekaaslasegi ära käkistanud! Noh, pole viga, karvane kasukas on näha ikka veel terve." Nende sõnadega laskis ta hundile silmuse kaela ja tõmmas teda kui rabelevat jahukotti august välja. Väljatõmmatuna materdas ta veel hundil hinge päriselt kihast välja ja jättis teda siis lumele lamama; siis võttis redeli, läks sellega augu põhja. Ta viskas reinukese august välja. Suur oli aga küti imestus, kui august välja ronides rebast enam ei leidnud. See oli vaid oma kavalusesurmast üles ärkanud ja kohe metsa jooksnud. Nõnda oli siiski rebase kavalus tema ilusa vahase kasuka peastnud.
Huntide püüdmiseks oli küttidel metsa isesugused teivastest puurid üles löödud. Need olnud ümargused, teivastest maa sisse taotud ja päält ots teravaks kokku seotud, - otse samasugused kui vanast taludel keedukuad olivad tehtud. Teine veiksem ring oli suurema ringi sisse tehtud, sisemise ringi keskele pantud kas lamba või kitse tall, kes hästi valjusti määginud ja selle kisa pääle hundid tulnud puuri juure. Puuri avaus oli nõnda tehtud, et see seisis alati lahti huntidele sisseminemiseks, aga välja tulla enam ei saanud. Kui hunt sisse läks, siis käis ta ringi ümber lambapuuri, ilma sellele ligi pääsemata, ja välja ka ei saanud, sest kui ta ukse kohale jõudis, siis litsus ta ise ukse kinni. Oli aga ta uksest mööda, avanes see uuesti iseenesest. Nõnda võis öö jooksul hulka huntisid puuri pugeda, ja kütt võis mõni homiku terve koorma kõrvekutsikaid kodu viia.
Põtru püütud ka tugeva köislinguga, mida puu okstelt põdrale sarvi visatud ja siis hoolega jämeda puu ümber seotud, kuni põder väsinud. Siis löödud ta nuiaga uimaseks ning tapetud ära. Ka olnud mõnel kavalamal kütil põtrade jaoks köitest võrgud punutud ja need olnud paksu metsa alla teeradadele üles säetud, kust põdrad harilikult läbi käinud. Ja vahel juhtunud ka, et mõni sarviline oli end sinna võrku sisse mässinud ja ei peasenudki enam välja, ennekui kütt hommikul tuli ja teda kodu võis vedada.
Karudega võideldud suure pussiga, ja see kütt oli alati tõistest kiidetud ja austatud, kes juba karu oli tapnud, ja austati teda "karutapja" nimega. Karujahil käitud kõige meelsamini küünlakuul, sest vanasõna ütleb: "Karu käänab küünlapäeval tõist külge." Küünlakuul ärkavat karu esimesest uinakust üles ja käivat metsa all konte nõrgutamas. Sel ajal olla julgem temaga võidelda, sest siis olla ta veel kange, kohmetu ja poolunine. Ka puu otsast silmuse kaelaviskamisega olla mõned karusi püüdnud, aga seks pidanud enne karu vihale ärritama, et siis eest ära põgenedes puu otsa ronida, kuhu karu järele püüdvat ronida. Siis olevat mõnus lingu kaela lasta ja teda jämeda puu oksa külge kõlkuma jätta. Ka olevat karu ninast õrn, et veiksem löök nina luule võivat karu maha lüüa.
Tõhke (tuhkruid), nugiseid, nirke ja tõisi veikesi loomi püütud lõksuga, Tõhulõks oli kahest lauast tehtud, kitsas pirnikene vahel, ja pealmise laua küljest käis pulk vaheliistu sisse ja raske kivi laua pääl. Söödaks pirru külge köidetud hiiri ehk konne. Kui nüüd tõhk läinud hiirt ära võtma, siis lükanud pirdu, ja pulk vabanes pirru august ning päälmine laud kukkus kohe raske kivi rõhumisel alla ja pugistas pirruliigutaja päädpidi lõksu vahele, kust ta enam ei pääsenud.
Tõist moodi lõksud tehtud neljakandilesed lauast torud, millele kahest otsast olnud laudluugid ja keskes sööt riputatud. Kui nüüd tõhk keskelt sööta puudutas, siis langesid mõlemast otsast luugid kinni ja tõhk oli elusalt vangis, kust teda kütt hommikul kotti laskis jooksta ja kotis uimaseks tagus. Iga korra püüdmise järele pidanud neid lõkse suitsutama, et siis paremine uuesti püük võiks õnnistuda.
Oravaid ja muid veiksemaid loomi lastud nooldega, mille otsad olnud hästi kõvast puust ehk ka luust tehtud.
Nurmkanu (põldpüüsi) püütud mõrraga. Mõrd olnud kas pajuvõrsetest punutud ehk päris niidist niisama kui kalamõrd. Mõrra ette raputadud teri maha, et neid juure meelitada. Mõrra sisse oli lauakese pääle ka teri pantud, ja nurmkanad olevat olnud nii: kui üks juba mõrda läks teri sööma, siis läinud kõik see part teisi järele, niipalju kui neid juhtub sääl olema. Nõnda võinud kütt mõnel hommikul paarkümmend tibukest kotiga kodu viia.
ERA II 270, 450/9 (222) < Viljandi khk., Vana-Võidu < Tarvastu khk. - J. Kala (1939).