1) Vanaste oli jahipidamine au sees. Karusid ja hunta, jänesid ja rebasid, põdrasid, kitsesi ja kõiksugu metslindusi oli siis rohkesti. Loomad ja linnud andsivad maitsevat rooga, kiskjad tapeti enese ja koduloomade kaitsmiseks maha. Kiskjaid oli ka tõesti roppumoodi palju vanaste. Ei tohtinud hoost ega lehma ööseks metsa jätta, kohe oli va võsavillem ehk va päts neil võersiks. Jah, isegi kodust viisid kriimsilmad koeri ja kassa, arva ka lapsi ära. Seepärast tapsivad ka eesti esivanemad kiskjaid hoolega.
Oli karu metsas lehma, ainsama talupoja varanduse, maha murdnud, siis pidi see talle kätte maksetud saama. Karu ei söönud oma ohvert mitte kohe ära, vaid jättis surnukeha ka osalt ennesteks. Seda tarvitas eesti kütt oma kasuks. Ta ehitas lõppend lehma ligidale karulaba. Karulaba tehti nii, et noorte puude ladvad seoti kokku ja saeti nii, et inimine seal peal võis istu. Nüüd kutsus kahjusaaja eesti peremees oma naabri ehk mõne küti, ja kahekesi ehk kolmekesi roniti karulaba peale. Säeti siin nüüd vanamoode tulelukuga püssid toime ja vaenlast valvama. Tuli va päts Vändra metsadest välja ja hakkas oma ohvrit koristama, siis paukusivad püssid ja lasti maha vana karu. Nüüd ronisivad kütid labalt ja hakati karu nahka nülgima ja tuhat tulist sulgima. - Vahete-vahel pidas saks ka karujahtisi, kus siis ka vaesed eesti mehed pidid minema.
Kriimsilma-isand oli ikka kõige õelam loom ja teda püüti ka iga moodi: küll püssiga, küll mõegaga. Hundipüüdmiseks kaeveti ka suured sügavad augud - hundiaugud. Hundiaugud kaeti kuuseokste ja mullaga pealt kinni ja tehti nad niisamuti kui muu maagi. Augu keskpaika pandi tükk liha "augitiseks". Hallivatimees tundis armast haisukest ja tuli lugu vaatamaie ja oma hammaid hirvitamaie. Õnnetusel kerge jalg: vaevalt oli ta lihatüki ligi saanud ja kasumm! oli ta vaene augu põhjas pattu kahjatsemas. Hommikul tuli külamees ja maksis varga vaeva suurte kividega, mis otse kriimsilma silme vahele kukkusivad ja ta igavese hingusele saatsivad. Nii tapeti Vändras palju hunta ära. Hunta tapeti ka muud moodi. Oli hunt lamma ehk mõne muu looma ära murdnud, jättis ta riismeid ikka maha, mis ta teise ööse jälle ära koristas. Seepärast mindi ööseks raipe juurde varitsema. Tuli hunt, sai ta kohe "hallitanud ube". Hunti püüti ka veel nii: hobune pandi ree ette, kütid astusivad ree peale ja pašoll! mindi metsa sõitma. Ree taha pandi pika köie otsa suur heinanuust järel jooksma. Ree peal hoiti põrsast kotis ja karjutati vahel, nõnda et põrsas karjus vahel kui pelets. Hunt kuulis metsas põrsa karjumist. Vatsa kipitamine ajab teda välja vaatamaie. Videvikus näeb ta ree järel musta kogu (põrsast - heinatuusti) jooksavat. Ruttu jookseb ta ja tahab seda kinni võtta, aga ree pealt pauguvad püssid ja hallivatimees kukub maha ja heidab hinge.
Rebasid püüti rebasekakuga. Kui sigu tapeti, võeti värsket soolikast ja viidi metsa, veeti taga ja soolikaloha peal pandi pässkindaga rebasekakk. Rebane tunneb värsket haisu, nuusib soolikaloha ja leiab kaku. Neelab selle ära ja varsti sureb. Ka rebasid lasti ja lastakse raipe kallalt. Rebane-reinuvader on aga kaval ja tunneb inimese haisu ja ei tule naljalt raipe kallale. Seepärast võtab valvaja värsket hobusesõnikut ligi ja puistab seda oma jalgade alla. Selle hais peab rebast eksitama.
Jänest, argpüksi, aavikuemandat, laane valgepea-vasikast lasti öösi oraselt ja päeva vainult. Jänese ja lindude püüdmiseks tehti metsades ja raismikkudesse teerajale linnupaelad ülesse. Linnupaela ehitamise kirjeldus on liig raske, võimata. Tedrede ja mõtuste laskmise aeg on ikka enamiste kevadel nende mängu ajal. Siis käivad kütid alati nende mängus. Siis valmistatakse heinast tedre kuju ja viiakse kaselatva, kütt ise jäeb kase alla ja puhub. Tedrekukk puhub vastu ja tuleb viimaks vastast vaatamaie ja saab kohe tinaube silme vahele.
Jahipidamise riistad olivad: raudpüss, vibupüss, ling, vibu, linnupael, rebase rauad jne. Raudpüss oli muidugi kallis ja väga arva saada, seepärast pidivad muud asjad aitama. Vibupüss on puust tehtud, umbes 2-21/2 jalga pikk. 2 jalga on püssi soon pikk, 1/2 jalga ehk 10 tolli on laad pikk. Püssi esimisest otsast umbes kaks tolli lae poole on soone all püssist läbi auk, kuhu püssi vibu pannakse. Vibupüss tehtakse kasepuust, vibu tehakse sõrme- ehk paari jämedusest kuuseoksast. Keskpaigast jäetakse see oks jämedamaks, nii et ta, parajalt vibu auku läheb, otste poolt lõigatakse poolest saadik puu laiaks. Vibu tõmmatakse pingule ja seotakse mõlemasse otstesse kõva nöör. Püssikuulid on nooled. Nool tehtakse kadakapuust. Eestots jäme, keskkohalt ümmargune, takkaotsast lai. Kui lastakse, tõmmatakse nöör kuni lae juure, ku soone otsa juures veike rõõme on, kustaha pael pannakse. Nool pannakse paela ette. Lastakse niiviisi, et sõrmega ehk lukuga pael sealt rõõme takka lahti päästakse. Nöör lööb nooli laia saba pihta ja viskab selle suure jõuga mööda soont edasi, kuni ta vallale õhku lendab ja märki läheb. Vibupüssiga võib, kui kõva vibu on, kuni 100-150 sammu edasi laska.
Vibu tehtakse suurest pikast kuuseoksast, umbes 4-5 jalga pikk. Vibu lõigatakse niisamuti välja nagu vibupüssi vibu. Otsast seotakse kõva paelaga nii kinni, et vibu ise pool-looka tuleb. Vibu nool tehakse niisamasugune kui vibupüssi nool, aga palju pikem ja suurem. Lastakse niiviisi: nooli lai ots surutakse vastu paela ja tõmmatakse niikaua, et vibu õige kõverasse tuleb, ja lastakse siis nool lahti. Vibu tõmmab ennast kohe õigele ja pael viskab nooli eemale kaugele.
Ling tehtakse kadakast, umbes 3-4 jala pikkune, pealotsa jäetakse üks ork. Kaks tolli ülevelt alapoole seotakse umbes 2-3 jala pikkune pael külge. Paega otsa seotakse aas. Linguga visatakse nii: kivi pannakse paela sidumisekohast ülespoole ja pael üle orgi maha ja pannakse pöial paela aasa sisse ja tõmmatakse käsi lingu vibu jämeda otsa juure. Nüüd lastakse pael käest järsku lahti ja kivi lendab hirmsa jõuga eemale kaugele.
Linnupaela tehti niiviisi: umbes kahe-kolme sõrme jämedune kask ehk lepp laasitakse ära, lüüakse ladva pealt maha - ja linnupaela vibu on valmis. Linnupaela viu (vibu) otsa seotakse kõva kolme-nelja jala pikkune nöör. Nööri või paela keskpaika seotakse üks 2-3 tolli pikkune pulk, tilgut. Paela otsa seotakse veike aas. Niipalju maad, kui pikk linnupaela vibu on, vibu juurikast otse edasi, pannakse veike 1/2-l jala kõrgune look maha. Jalg maad loogast tahapoole lüüakse üks post maa sisse. Linnupael säetakse niiviisi ülesse: vibu paenutakse niikaugele maha, et tilgut kuni loogani ulatab. Nüüd pannakse tilguti teine ots seestpoolt looka, looga välimise külje taha ja teise tilguti otsa taha pannakse vahepulga teine ots. Vahepulga teine ots pannakse posti vastu. Nii jäeb mahapainutud vibu õige õrnalt seisma. Vahepulga peal säetakse paela aas, mis õige ruttu kokku jookseb. Sinna aasa sisse, vahepulga peale, pannakse marju ehk mõnda muud linnusööti. Vahepulga ja posti külge jäetakse mõni veike oks, et lind aru ei saaks, vaid arvab selle puupõesaks, kus marjad külges kasuvad. Lind lendab vahepulga peale marju sööma. Linnu raskus vajutab aga vahepulga tilguti küljest lahti ja vibu lendab hirmsa hooga ülesse ja kisub aasa kokku, kus sisse lind jalgupidi jäeb.
H II 66, 471/7 < Vändra khk. - E. Tetsmann (1898).
2) Pärnumaa on tuntud oma sooderohkuse poolest ja ka Pä-Jakobi kihelkonnas asuvad paljud tuntud sood, nagu Laisma ja Maima sood kihelkonna läänepoolses osas ja Pöravere Suursoo kihelkonna idapoolses osas. Vändra kihelkonnas pole sarnaseid suuri soid. Sääl on maapind parem ja selletõttu on ka Vändra kihelkond hulga rikkam metsade poolest kui Pä-Jakobi kihelkond. Kui Pä-Jakobi kihelkonnas algavad suuremad metsad alles kihelkonna põhja-idapoolses osas, näituseks Kaisma vallas (Kõnnu metskond), siis jätkuvad need metsad Vändra kihelkonnas edasi - kuni Järvamaale välja. Samuti on Vändra kihelkonna lõuna-läänepoolses osas suured metsad, näituseks Viluvere metskond, mis on suur 42,5 ruutversta. Üldse on Vändra kihelkonnas metsa umbes 140 ruutversta. Sellest metsast langeb suurem osa Uue-Vändra vallale - 80 ruutversta, Viluvere vallale 42,5 ruutversta ja ülejäänud osa, 17,5 ruutversta, Vana-Vändra ja Lelle valdadele. Pä-Jakobis on aga üldse metsa umbes 60 ruutversta - ja suurem osa langeb Kõnnu metskonnale. Vändra kihelkonnas olnud varemal ajal veel suuremad metsad ja sääl elutsenud metsloomi, kiskjaid kaunis palju. Seda tunnistab ka laul:
| Vändra metsas, Pärnumaal |
| lasti vana karu maha jne. |
Nüüd ei elutse enam Vändra kihelkonna metsades karud ega hundid, ainult juhuslikult tulevad nad vahel teistest metsadest, milledega Vändra kihelkonna metsad ühenduses. Nii on käinud Vändra metsades kolm karu viimati 4-5 aasta eest (Toomas Jürisson). Nii Vändra kui ka Pä-Jakobi kihelkonnas pole enam hunte, kuna neid siin vanaste liikunud kaunis sageli. Paar aastat tagasi käisid hundid küll Kõnnu metskonnast läbi, aga eluaset neil sääl pole (Aleksander Madisson). Viimane hunt, kes alaliselt elutsenud Vändra metsades, on maha lastud 1901. a. (Ed. Holtz). Pä-Jakobi kihelkonnas on kadunud hundid veel varemini, Suurematest murdjatest elutseb veel Vändra kihelkonnas Viluvere metskonnas suur ilves, aga väiksematest murdjatest elutsevad Vändra metsades rebane, saarmas, tuhkur ja nugis. Saarmaid leidunud varem külluses Käru, Vändra Suur- ja Mädara jõgedes ja Viluvere vallas Viluvere metskonnas kanaalides, aga nüüd pole neid enam nõndapalju leida, ehkki nad pole veel kadunud.
Pä-Jakobi kihelkonnas leidub ka väiksemaid murdjaid, kuna suuremad on kõik kadunud. Ka on tubliste vähenenud Pä-Jakobi ja Vändra kihelkonnis põtrade ja metskitsede arv. Ehkki nende arv on vähenenud, kuid kadunud pole nad veel siiski. Enne Ilmasõda olnud Vändras ja Pä-Jakobis põtrade ja metskitsede karju sageli näha. Põtrade arv karjas olnud 3-7 looma, kuna metskitsi olnud sageli karjas 12-15. Siis olnud näituseks Vändra kihelkonnas Viluvere metsades alaliselt elutsemas põtru 13-14 looma ja metskitsi kuni 400 (J, Lossmann). Samuti olnud põtru ja metskitsi mujal Vändra ja Pä-Jakobi kihelkonna metsades. Nimetatud loomi aga hävitasid sõjaajal salakütid ja Vene sõdurid, sest siis polnud olemas mingit järelvalvet metsas. Põtru leidub veel Vändra kihelkonnas Viluvere metskonnas 3-4 ja nad käivad ka Pä-Jakobi kihelkonna Kõnnu metsades, ning säälses kaitsemetsas elutsevad samuti alaliselt 3 põtra. Metskitsi leidub veel karjadena, 6-7 looma karjas. Pä-Jakobi kihetkonnas on neid kõige rohkem Kõnnu kaitsemetsas, kus nende arv ulatab üle 60. Viluvere metsades on veel metskitsi umbes 50. Samuti leidub veel metskitsi mujal Vändra ja Pä-Jakobi kihelkonna metsades, aga sääl on nende arv juba väiksem.
Veel elutsevad Vändra ja Pä-Jakobi kihelkonna metsades alaliselt loomadest: mäger, valge ja hall jänes, harilik orav, lendav orav ja lindudest mõtus, teder, laanepüü, põldpüü, korbits, rabakana, hall kurg, must toonekurg. Ka leidub parte jõgede ja rabajärvede - laugaste juures. Hanisid ja luiki pole Vändra ega Pä-Jakobi kihelkonnas elutsemas.
Kahtlemata hävitasid palju loomi ja linde omal ajal salakütid. Oli ju mets ja metsas elutsevad loomad kõik mõisnikkude jagu ja talupoeg ei tohtinud ühtegi looma ega lindu kinni püüda. Tegi ta seda ning saadi sellest teada, siis ootasid talupoega mõisa talli juures vahimees ja vitsad. Metsavahid olid mõisnikkude teenrid ja valvasid hoolega selle järele, et metsast midagi ei kaoks.
Ainukesed, kes võisid igal ajal jahitseda, olid mõisnikud ja nende külalised. Seda õigust kasutasid ka mõisnikud ja pidasid jahti suure toredusega. Jaht oli seotud alati pidutsemisega ning jahile mindi suure arvu inimestega. Sel puhul käsutati ka jahile metsavahid, kes pidid näitama härradele, kus elutsevad teatavad loomad. Oli kavatsusel suurem jaht kas põtradele, huntidele või karudele, siis käsutati metsavahtidele lisaks veel talupoegi ja peeti jahti nn. "ajajatega", kusjuures talupojad ja metsavahid olid ajajad ning mõisnikud laskjad. Metsavahid, teades, kus asuvad vajalikud loomad, piirasid teatud ringi metsa sisse, jättes ühte kohta avause, suu, millest loomad saivad väljuda. Avause juures ootasid laskevalmis mõisnikud, kes siis põgenevad loomad surmasid. Olid ajajad asunud oma kohtadele, nii et nad üksteisi nägid, siis hakkasid nad teatud märguande järele liikuma koomale, täristades plekknõue, karjudes, kisades ja keppidega tagudes vastu puid ja põõsaid. Sellest lärmist ehmunud metsaelanikud hakkasid loomulikult põgenema avause poole, sest sääl oli vaikne. Niiviisi jõudsid peagi esimesed loomad, harilikult jänesed, avauseni ja väljusid ajajate ringist. Ootasid mõisnikud suuremaid loomi, siis lasid nad väikesed jooksta - ja kui saabusid oodatavad, siis tegid mõisnikud oma töö (Al. Lipp). Igakord aga ei ilmunud oodatav loom avause juure, vaid tungis juba varem ajajate vahelt läbi. Harilikult sai ta siis kergelt vigastada, aga sageli pääses ka terve nahaga.
Niisiis said avalikult jahitseda ainult mõisnikud. Ja kui tahtsid ka talupojad saada oma lauale värsket liha või maksa kätte hundile mõne lamba või sea eest, siis pidid nad seda tegema õige salaja ja ettevaatlikult, kasutades mitmesuguseid püüniseid, lõkse ja auke. Nii tekkisidki salakütid. Salakütid, tarvitades igasuguseid püügiabinõue, andsid ka eeskuju teistele talupoegadele, ja peagi levis sarnane püügiviis üldiselt, sest püük igasugu paeltega ja lõksudega ei nõudnud sarnast ringikäimist nagu jaht püssiga, ja aega, mida talupojal oli niikuinii vähe, läks ka siis vähem. Teiseks tähtsaks teguriks, miks talupojad ei ostnud püssi, oli kahtlemata püssi ja laskemoona kallidus.
Peab mainima, et Vändra kihelkonnas, kus on suured metsad, on kütid tarvitanud rohkem püsse kui igasuguseid lõkse, paelu ja auke. Nii pole ka Vändra kihelkonnas teada ühtegi hundiauku, kuna Pä-Jakobi kihelkonnas neid on olnud, ehkki nad on juba hävitatud. Sageli täideti ka need augud kividega, sest hundid kadusid ja augud võisid saada hädaohtlikuks loomadele. Üks sarnane kividega täidetud auk on Pä-Jakobi kihelkonnas Vee vallas Perekülas karu talu põllul. Vanemad inimesed mäletavad veel väga hästi, kui nimetatud auku langesid saagihimulised hundid (Tõnis Remmel).
Tarvitusel-olevad jahikombed - viisid nii Pä-Jakobi kui ka Vändra kihelkonnas jagunesid nelja liiki:
I Püük lõksudega, paeltega, aukudega.
II Jahiobjekti juuremeelitamise abil
III Jahiobjektile juurehiilimise abil.
1. Küti juurehiilimine üksinda jahiobjektile.
2. Küti juurehiilimine koera abil jahiobjektile.
3. Küti juurehiilimine hobusel jahiobjektile.
IV Üksikute jahiloomade ja lindude kohta käivate eriliste abinõude varal.
Loomade ja lindude püük lõksudega, paeltega, aukudega
Karu, põdra ja ilvese püüdmist lõksudega või aukudega ei mäletata ei Pä-Jakobi ega ka Vändra kihelkondades, ja suurem metsloom, kes langes küttidele saagiks püünistega, oli hunt. Hundipüügiks olid üldse olemas järgmised püügiviisid: püük hundiauguga, hundiaiaga, jaht hobuselt ja jälgede järele ülesotsimine. Hunte püüti hundi auguga talvel ja see sündis järgmiselt. - Kaevati kas metsa või kusagile metsa ligidale, kus hundid talvel käisid, umbes 7-8 jala sügavune järsk auk, mis laienes altpoolt, kuna ta päält oli 2-3 jalga lai. Sarnasele augule asetati avausele mõned vitsad ja õled, nendele õhukene kord lund ja lumele sööt - lihatükk. Näljane hunt, nähes sööta, ei mõelnud kaua, vaid läks seda omandama, kuid et auk oli kaetud ainult nõrkade vitsaoksadega ja õlgedega, ei suutnud need hundi raskust kanda - ja hunt langes auku, milles siis kütt ta surmas.
Hundiauke ei tunta Vändra kihelkonnas, kuid Pä-Jakobi kihelkonnas Vee vallas teatakse veel temaga püüki. Ka on üks kividega täidetud hundiauk Vee vallas Perekülas karu talu põllul. Sääl pole varem olnud talusid ja see koht asub Maima raba ääres, kus hundid liikunud varemail ajul õige sageli, ning siis kaevatud sinna hundiauk.
Teine hundipüügi abinõu oli vanemal ajal hundi aed ehk hundilõks. Hundiaed ehk hundilõks koosnes kahekordsest ümmargusest aiast, millised ehitati metsa, kus elutsesid hundid. Seesmine aed oli väikene ja sinna sisse asetati hundi ligimeelitamiseks põrsas. Aed oli tehtud nii tihe ja kõrge, et põrsas ei pääseks välja ja ka hunt ei hüppaks üle. Väline aed oli samuti õige kõrge ja tihe. Kõrgus kõikus aial umbes 1,5 sülla ümber. Kahe aia vahe oli õige kitsas, et hunt ei saaks sääl ümber pöörda. Välises aias oli värav, mis käis lahti ainult sissepoole ja oli kergeste liikuv - nii lahti kui ka kinni. Kütt asetas seesmisse aeda põrsa ja, jättes värava veidi lahti, läks ta ise ära. Jäädes üksi hakkas põrsas karjuma. Seda kuuldes läks hunt vaatama, kas ei saaks endale suupäralist toitu, ja märgates väravat ~ avaust, sammus hunt sealt läbi, lootes tabada saaki. Tulles aga ringi ümber seesmise aia jõudis hunt väravani, mis sules käigu. Et värav lükkus kergesti kinni ja lahti, siis aitas väikesest puudutamisest - ja värav läkski teelt, kuid sules ühtlasi väljakäigu aiast. Nüüd jooksis hunt kahe aia vahel, kuni tuli kütt ja hundi surmas (Tõnis Remmel).
Nii nagu hunti varitsesid mitmed hädaohud, nii pidi ka rebane olema ettevaatlik, sest tema kui kodulindude hävitaja elu kallale kiputi õige sageli. Rebasele peeti jahti oktoobri-, novembri- ja detsembrikuul, sest siis on ta nahk kõige parem. Rebast püüti koertega, raudadega ja pillidega, ning vahel kaevati ka ta koobas, kui selle asukoht teada oli, lahti. Rebane on aga väga kaval - ja sageli nurjusid küti lootused. Et kindlam oleks saagisaamine, seks uuris kütt hoolega, kus asuvad rebaste teed, ja alles siis võis hakata kütt mõtlema rebasepüügile rebaseraudadega. Rebaste teedel hakkas kütt söötma teatud kohal rebast varese või mõne muu linnu lihaga. Kütt viskas maha linnuliha tükke ja läks ise ära. Teisel päeval tuli ta tagasi vaatama, kas rebane on liha söönud. Oli liha söödud, siis viskas rebasele kütt uued tükid. Nii toimis ta mõned päevad ja asetas siis samale kohale samblasse rebaserauad ja pildus raudade ümbrusesse jällegi lihatükke, asetades raudadele ka mõned linnusuled. Rebane, kes juba paar päeva söönud maitsevat liha, hakkas ka nüüd hädaohtu aimamata lihatükke sööma, kuid langes sääljuures raudu (Aleksander Madisson).
Raudadega püüti ka saarmaid. Saarmapüügi kohta on teateid Vändra kihelkonnast ning jahti peeti saarmale püssiga ja püüti raudadega. Raudadega püügi puhul pidi kütt jällegi varem uurima, kus elutseb saarmas ja millised on tema teed. Need leidnud, asetas kütt rauad kas kindlale maale, saarma teedele või vette, kus lõppes saarma tee, ja harilikult saavutati ikkagi tagajärg (Paul Lond ja Toomas Jürisson).
Röövloomadest püüti veel tuhkurt lõksuga. Tuhkrupüügilõks on traadist, nii et mõlemast lõksu otsast valgus läbi paistab, ja see lõks sarnaneb harilikule suurele rotilõksule. Lihatükk ~ sööt pandi lõksu aasa otsa, ja tuli tuhkur seda sööta lõksust püüdma, siis juba väikese liigutuse põhjal langeb lõksu uks kinni ja tuhkur ongi vangis (Aleksander Madisson ja Juhan Tomson).
Paeltega püüti talvel jäneseid. Harilikult käisid jänesed talvel orasepõldudel söömas, kuid siis varitsesid neid kütid, koerad ja mitmet liiki püünised, silmused ja aasad. Et jänest tabada paeltega, pidi panema tähele kütt, kust kohast aiast, mis ümbritsevad talude põlde, käib läbi jänese tee, s.t, kus oli aias auk, mida kasutas jänes metsast põllule ja põllult metsa käies, sest jänes ei viitsi üle aia hüpata, vaid tarvitab üht ja sama auku ~ teed aiast läbi. Oli see "jänesetee" juba teada, siis asetati sinna augu ette silmus ~ aas, mis oli tehtud peenest vasktraadist, ja jänes august läbi minnes sattus silmusesse, vedas selle kokku ning sattus nii kütile saagiks (Tõnis Remmel ja J. Tasane).
Röövlindudest püüti varem Vändra ja Pä-Jakobi kihelkonnis raudadega kulle. Selleks asetatakse valge tuvi traatkorvi, mis on kaunis väikene, ja saetakse see korv puu otsa. Tuvi peab olema valge sellepärast, et ta kaugele paistaks ja kull teda näeks. Traatkorvile aga säetakse rauad, ja kull, nähes valget tuvi, laskub korvile, et tabada saaki, kuid laskudes korvile laskub ta ühtlasi ka raudadele, mis kokku langevad, ja kull ongi vangis.
Lindudest paeltega püüti tetri suvel ja sügisel, kui palukad valmis olivad. Tetri püüti veel sügisel, n.n "noore linnu ajal", s.t. ajal, mil noored tedred juba lendasid iseseisvalt, kevadel mängu ajal püssiga, talvel "kujutamisega" - ja talvel lasti ka tetri reelt, sõites hobusega.
Paeltega püüti tetri järgmiselt. - Kõige esmalt valiti koht, mis harilikult osutus võsalangiks, või mõni heinamaa, kus mättail kasvasid palukad. Võeti üks vibu, mille läbimõõt umbes 4 cm, ja torgati see vibu maasse. Vibu teise, ülemisse otsa aga kinnitati pael, mille küljes oli tilguts, - väikene puupulgakene. Nööri lõpus oli aas ~ silmus. Siis torgati - püsteti maasse ka üks sang, väikese paenutatud looga sarnane. Siis paenutati vibu, tilguts asetati sanga taha, ning tilgutsile pandi puu-penn, peenikene puu-vits, mis hoiab tilgutsi sanga taga. Pennile pandi aas ehk silmus. Penn oli maa ligidal ja peenikene, et lind astuks talle paale. Penni alt võeti ära samblad, et penn vajuks maha, kui lind astub pennile. Sanga ja penni lähedale asetati puulõksuga palukamarjad. Marjad asetati vartega lõhkiaetud puuoksakese vahele. Lind, nähes juba eemalt palukaid, lendab juure, et hakata neid sööma. Süües aga tammub ta ringi ja astub pennile; see vajub maha, tilguts vabaneb sanga tagant ja vibu tõuseb sirgu, vedades ühtlasi aasa linnu jalgade ümber kokku, ning lind tõmmatakse maast õhku, kuhu ta jääbki rippuma, kuni tuleb kütt ja saagi silmusest vabastab. Vibu peab olema nõnda pikk, et teder või ka mõni muu lind ei ulataks maha, sest siis nokib lind paela katki. Vibu peab olema ka nõnda tugev, et ta ei paenduks linnu raskuse all. (K. Mühlberg).
Veel püüti tetri talvel jõhvist aasadega, mis olid kinnitatud lauale (J. Laur). Laud pidi aga olema suur ja tugev, raske küllalt, et kolm või ka neli lindu teda ei jõudnud ära viia, kui nad tahtsid ära lennata. Laud asetati kohale, kus tedred harilikult talvel käisid, ja seks osutus kaskedega heinamaa, sest tedred armastavad talvel süüa kaseurbi. Lauale riputati kas palukaid, jõhvikaid või viljateri, mida sööma tulid linnud, ja siis jäid nad kas jalgupidi või päidpidi aasadesse kinni, kust siis kütt nad alles hiljem vabastas.
Põldpüü püüti ka sarnase püünisega, kuid püüd ei lähe häälmeelel paela, ja nende püügiks oli kahe pujusega mõrd. Põldpüüe püüti üldse paeltega, mõrraga, puuvilega, ja noore linnu ajal linnukoera abil püssiga. Kahe pujusega mõrraga püüti püüe järgmiselt (K. Mühlberg). - Võeti kahe pujusega mõrd ja asetati sinna sisse üks laud, millele asetati mõrra suus teine laud, mis ulatas maha. Lauale riputati kas odra- või nisuteri, mida teder häälmeelel sööb. Tedred hakkavad nokkima teri ja lähevad lauda mööda ikka edasi, kuni jõuavad laua lõppu mis viib viimase pujuseni. Teri aga on riputatud ka mõrra lõppu ~ soppi maha, ning linnud laskuvad sinna teri nokkima, kuid ei oska enam tulla välja, ja nii püütakse palju püüe, peaaegu terve kari, kinni.
Jahiobjekti juurdemeelitamine
Loomadest ja lindudest, keda kütid Pä-Jakobi ja Vändra kihelkonnas ligi meelitasid, tuleb nimetada: hunt, teder ja põldpüü.
Hundi ligimeelitamiseks tarvitas kütt seapõrsast. Jaht sündis hobuselt talvel ja tingimata kahe või kolme mehega, ning oli järgmine. - Reele istusid kaks või kolm meest, kelledest oli üks hobuseajaja, teine "seakarjutaja" ja kolmas laskja kütt. Juhul, kui oli reel kaks meest, oli laskjaks seakarjutaja. Siga oli asetatud kotti ja asus reel paksude tekkide all. Siis seoti veel nööri otsa üks heintega täistopitud kott, mis ei tohtinud olla liiga suur. Siis mindi metsavahelisele teele, visati kott reelt maha järelevedamiseks, ehk nagu öeldi, "pandi kott ree järele jooksma ~ hüppama". Üks mees juhtis hobust, kuna teine aegajalt tõstis tekid sealt, seda pigistades, et ta hästi karjuks. Lastes vähe aega seal karjuda heitis mees talle tekid peale, et hääl enam ei kostaks. Nii toimetati lühikeste vaheaegade järele, üks mees juhtides hobust, teine karjutades siga. Oli juba kuulda huntide lähenemist ja kui hobune muutus rahutumaks, lasti tal sõita ja mees karjutas veel paar korda siga kaunis kõvaste. Hobune liikus kiiresti ja selletõttu hüppas ka täistopitud heinakott lumel. Hunt, pidades seda seaks või koeraks, sõnaga - saagiks, ligines kiiresti, et haarata lumelhüplevat eset. Seda aga sooviski kütt, kes ootas, püss laskevalmis, hunti. Jõudis see parajale maale - laskekauguseni, lasi kütt hundi maha. Nii püütud hääl juhusel vahel päevas kaks kuni kolm hunti.
Teiste loomade kohta pole juurdemeelitamise viise teada. Meelitamisobjektideks olid veel mõned linnud.
Tedre juurdemeelitamiseks oli mitu viisi. Neid meelitati ligi kevadel mänguajal, sügisel noorelinnu-ajal ja talvel. Kevadel mänguajal meelitati teder ligi teise tedre häält järele aimates. Tedred mängivad ~ laulavad aprillikuust kuni 15. maini. Mängimisekohaks on harilikult heinamaa, mis on lagedam ja kus kasvavad kased. Kütt pidi juba varakult olema kohal, sest tedremäng on hommikul vara. Kütt varjas end kuidagi ja hakkas järele aimama emalinnu häält, millele peagi vastas isalind ja lendas sinna, arvates ees leidvat tedrekana, kuid siin lasi kütt ta maha. (J. Madisson).
Sügisel noorelinnu-ajal tuleb üles otsida mõni tedre pesakond ja see üles hirmutada. Siis peidab end jälle kütt ja hakkab tegema tedrepoja kaaksuvat häält. Sellele vastab tedreema kutsuvalt ja tuleb poega otsima. Vanemad tedreemad on kavalad ja ei tule välja oma peidupaigast, vaid kutsuvad säält poegi, kuna nooremad emad tulevad küti lähedale, kus siis kütt võib neid hästi lasta (T. Vist).
Talvel sündis tetrede juuremeelitamine "kujutamisega" (J. Mitt). Kõige parem olevat kujutada küünlapäeval, s.t. veebruarikuul enne tedremängu, kuid ka sügisel, kui noored linnud on alles rumalad ja üksteisi taga otsivad pääle laialiajamise, lendavad nad kujudele. Kujutamiseks on kõige parem valida ilusat päeva, mis järgneb sajustele, tormistele ilmadele. Torm ajab tedred, kes talvel ikka karjas, parves käivad kaseurvi söömas, laiali, ja esimesel vaiksel, selgel hommikul hakkavad tedred üksteist taga otsima. Kütt peab endale valmistama tedrekuju - kas riidest tedre moodi või tuleb tal tedre nahk täis toppida. Kuju pannakse ridva külge ja sellega asetatakse ta kase otsa, aga nii, et ta ei tõuseks puust kõrgemale, vaid et teder nagu istuks puu otsas. Omale valmistab kütt onni kuuseoksadest ja jääb ootama teisi linde. "Kujutamine" aga peab sündima kohas, kus on ka teisi kaski läheduses, sest sageli lendab teder mõne teise lähidal-oleva kase otsa. Ka ei tohi tedrekuju olla väga pika kaelaga, sest siis paistab, nagu kardaks ta midagi ja tahaks ära lennata. On aga kuju lühikese kaelaga, kössis, paistab teisele tedrele, et lind on rahulik, pole hädaohtu, ja uus lind lendab julgesti juure ning siis võib kütt teda lasta.
Sügisel püüti püüe erilise vilega, nn. püüvilega. Püüvile on tehtud tinast, seest õõnes ja vahast kolmnurk torus. Vile on väikene, pikkusega 5-6 cm ja läbimõõduga 4-6 mm. Vilel on mõlemad toruotsad lahtised ja päälpool küljes on torus auk. Augu kohal torus, viles asub vahast kolmnurk, terava otsaga üles. Seda vilet tuleb puhuda - ja kütid aimavad väga hästi järele püü häält. Püü[d], kuuldes vile häält, arvavad sääl ees leidvat teisi püüe ja lendavad küti juure, kus siis see nad surmab.
Juurehiilimine jahiobjektile
Kõige rohkem on kütid tarvitanud seda metoodi - juurehiilimist jahiobjektile. Algul tegi seda küll kütt üksinda, jälgides looma jälgede järele, kuid see oli siis võimalik ainult talvel, kuna rohule ju looma jälgi ei jäänud. Siin tuli inimesele appi ta alaline truu abiline - koer - ja otsis loomade asukohad üles, ning kütil jäi veel üle loom surmata. Nii muutus küti tegevus palju kergemaks. Jahiobjektidele on juure hiilitud ka hobuse ja reega, mis sündis siis talvel.
Juurehiilimisest karule puuduvad teated. Küll on aga teateid juurehiilimisest hundile, ilvesele, põdrale, kitsele, jänesele, tedrele, metsisele ja põldpüüle. Mõnedele nimetatud jahiobjektidele pidas kütt üksinda jahti, teisel juhul tarvitas ta koera abi ja kolmandal lasi ta jahiobjekte hobuselt, reelt.
Hunti jälgis kütt talvel, kui hunt oli käinud külas, jälgede järele, ja käis talle seni järele, kuni jõudis laskekaugusele, ja lasi siis hundi maha (M. Tõnisson). Harilikult võeti sarnane jaht ette paari mehega, et oleks julgem. Sarnane jaht aga nõudis suurt püsivust, ja sageli tuli hunti jälgida paar päeva ning sellepärast tarvitati seda jahipidamiseviisi hundile ka kaunis harva.
Jänestepüük neile juurehiilimisega tuli ette võtta samuti ka talvel. Siis käivad jänesed ööseti orasepõldudel söömas, samuti ka küünide juures, kus alal hoitakse heina. Päeval aga viibivad jänesed harilikult vaiksetes metsatukkades, mis asuvad põldude lähedal. Neisse tukkadesse pidigi sammuma kütt ja sageli olid tal siin juhiks veel värsked öösised jäneste jäljed. Sammudes metsatukka ehmatas kütt mõne jänese ikkagi jooksu - ja siis oligi kütil võimalus haavikuemandat tabada. Kütt pidi aga metsas sammuma laskevalmis püssiga, et ta ei hilineks laskmisel ja niisiis ilma ei jääks saagist (T. Vist).
Lindudest hiilis kütt üksinda juure mõtusele ~ metsisele. Meie metsade ilusam lind, mõtus, elutses kaunis rohkel arvul Vändra kihelkonna metsades, nagu jutustavad vanemad mehed. Mõtust lasti kõige enam mänguajal, aprilli- ja maikuu algul. Mõtusel on teatud koht, kus ta laulab ~ mängib, ja vagasel õhtul kuulatab kütt hoolega, kuhu lendab mõtus. Sääl sööb mõtus algul, ja alles hommikul, umbes kella 2-3 ajal, saab kütt mõtust lasta. Seks peab kütt hiilima sinna puu lähedale, kus mõtus ööbis. Mõtuse laulus on üks järk ~ osa, kus ta ümbruse nagu unustab, ei pane midagi tähele, ja sama laulujärk saabki mõtusele saatuslikuks. Kütt peab sel ajal ruttu edasi minema - ja ta saab teha harilikult kolm kiiret sammu. On need kolm sammu tehtud, siis peab kütt jääma seisma liikumatult, sest siis, juba järgmise laulujärgu puhul, uurib mõtus hoolega ümbrust - ja märkab ta midagi kahtlast, siis lendab ta minema. Nii jõuab siis kütt vaevalisel käigul mõtuse juure ja laseb teda (P. Lond). See on õige ärritav jaht ja kütt peab olema kannatlik, ühtlasi tundes ka mõtuse laulu.
Sügisel, septembrikuul, käivad mõtused söömas haljaid haavalehti, aga on haavalehed juba kolletanud, söövad mõtused männaokkaid. Kus mõtus kord käima hakkab, sääl käib ta ikka söömas ja siis hommikul võib minna ja hiilida talle ligidale ning lasta. Mõned lähevad ka juba varem sinna metsa puie alla ootama, ja kui mõtus tuleb, võib ta maha lasta (J. Lossmann ja Al. Madisson).
Koera abi tarvitas kütt, liginedes ilvesele, põdrale, tedrele ja põldpüüle. Ilvesele ja põdrale korraldasid mõisnikud jahi ajajatega, et aga talupojad-salakütid seda jahipidamiseviisi ei saanud tarvitada, siis tarvitasid nad koera abi.
Ilvesejahile minnes pidi kütil olema kaasas julge koer. Et talupojad omale seks erilisi koeri ei saanud soetada, siis tarvitasid nad harilikult kaht suurt karjakoera. Talvel, kui ilvese jäljed lumel näha, juhiti koerad ilvese jälgile - ja jaht algas. Kütt ühes koertega jälgis ilvest, kes katsus põgeneda, kui koerad järgnesid ilvesele ja sundisid ta ronima puu otsi. Koerad haukusid puu all ja kütt sammus häälte sihis, kuni ta jõudis ilvese pelgupaigani, kus ta siis ka ilvese surmas (E. Holtz ja T. Jürisson).
Põdrajahil tarvitas kütt samuti karjakoeri. Nähes põdra värskeid jälgi sammus kütt põdrale järele, ja nähes põtra saadab ta koerad põdrale kallale. Karjakoerad, harjunud loomi vastu tõrjuma karjase käsul, jooksevad põdrale ette ja hakkavad selle nina ees haukuma. Põder ei saa nüüd edasi rutata, vaid hakkab tõrjuma eemale pääletükkijaid koeri, liikudes edasi õige aeglaselt. Seda kasutab kütt, ligineb põdrale laskekaugusele ja laseb teda. Sageli aga ei iaba kütt põtra esimese pauguga surmavalt - ja vihane, haavatud põder pöördub küti poole. Seda nähes peab kütt end päästma jooksuga. Koerad aga on siin küti päästjaks ja hoiavad põdra tagasi. Peagi pöördub põder ümber ja hakkab jällegi ruttama kaugemale kütist, kuid ikkagi on ta liikumise takistajaiks küti koerad. Kütt, olles vahepääl laadinud püssi uue kuuliga, ruttab põdrale järele. Põder, nähes inimest, pöördub jälle küti poole ja see laseb uuesti omale vastutõttavat põtra. Tabab teda kütt hästi, siis saab ta oma saagi kätte; kuid pole ka seekord laeng surmav, tuleb korrata jällegi eelmist sündmust, kuni põder langeb (J. Mitt ja T. Jürisson).
Vändra suurima salaküti jutu järele (Toomas Jürisson) pidi kütt põdrajahile minema püssiga, mille üks raud oli laetud kuuliga. Juhtus kütt põdrale, lasi ta kuuliraua tühjaks - ja kui kuul polnud surmav, siis tuligi põdra eest põgeneda ja püss uuesti laadida kuuliga. Mõnikord pidi kütt ka haavatud põdra elu lõpetama noaga. Kui põder langes maha, pidi kütt ruttama ligi, asuma põdra kaelale ja noaga katki lõikama põdra kõri, sest harilikult polnud palju aega oodata, kuna metsavaht, kuuldes pauke, ruttas metsa tabama salakütti. Sageli aga elasid salakütid ja metsavahid sõpruses, ja siis sai ka metsavaht alati osa saagist. Kõige parem aeg põtru lasta, salaküttide järele, olevat juunikuu lõpul ja juulikuu algul.
Tetri ja põld püüe püüti koera abil noorelinnu-ajal, s.t. sügisel. Kütt ühes koeraga sammusid metsa, ja koer leidis peagi üles linnud ning andis neist oma peremehele kuidagi märku. Kütt liikus nüüd ettevaatlikult edasi, kuni jõudis lindudele kaunis ligidale. Siis ajas ta linnud lendu ja lasi mõne lennust maha. Nagu tetri nii püüti ka püüe noorelinnu-ajal (J. Tasane).
Hobusel juurehiilimine jahiobjektile sündis talvel. Jahiobjektideks olid siin kits ja teder. Talvel käisid kitsed karjadena söömas heinamail kuhjade kallal, ja kütt, kes läks kitsejahile, pidi olema teadlik, kuskohal kitsed harilikult suuremal arvul söömas käivad. Harilikult käisid kütid ikkagi püssiga reel, ükskõik kuhu ta pidi minema, sest sageli kohati jahiloomi. Juhtus siis kütt kusagil kuhja juures nägema kitse, tuli hakata keerutama ümber kuhja hobusega juba eemalt kaugelt, sest siis ei jooksnud arglik metskits ära. Nähtavaste mõtles ta, et temast möödutakse eemalt kaugelt ja tal pole hädaohtu. Nii hobusega ringitsedes kuhja ja ühtlasi ka kitse ümber lasi viimane endale kaunis lähedale ja siis parajal silmapilgul lasi kütt kitse maha (T. Jürisson).
Samuti püüti ka talvel pehme ja väikese lumega reelt ja hobuselt tetri. Harilikult saadi saagiks mõni tedrekukk, kuid mõnikord sai kütt kaunis rikkaliku saagi. Harilikult on tedred talvel kaskede otsas, sest tedred söövad kaseurvi. Nägi kütt nii mõnda lindu istuvat, hakkas ta ringitsema ümber puu, esite kaugemal, kuid kordkorralt ikka lähinedes linnule. Nii laseb teder endale umbes 20 sammu kaugusele tulla, kuid muutlikkude ilmadega, saju - tormi ees, veel lähemale. Parajas kauguses olles võib juba lindu lasta.
Jahipidamine üksikute jahiloomade ja lindude kohta käivate eriliste abinõude varal
Nii püütakse rebast pilliga talvel. Pill oli mõni mürgitatud lihatükk või mõni kala osa, kuhu sisse pandud mürk. Pillide panekul pidi kütt kandma nahkkindaid, et pillidel poleks ligi inimese lõhna. Kütt pillas käies lihatükke maha rebasele meelituseks. Algul ei söönud rebane lihatükke või kalu, aga peagi hakkas ta neid sööma - ja oli algus tehtud, läks edaspidi asi hulga kiiremini, kuni kütt pillas rebasele lihatükkide asemele pillid. Sõi neid rebane, siis sõi ta ka ühtlasi mürgi oma kehha ja ta pidi surema (M. Tõnisson). Noored rebased ei hoolinud midagi ja hakkasid korralt sööma lihatükke ja ka pille, kuid vanad rebased on kavalad ja ei söö kergeste pille. Mõnikord seisnud pillid õige kaua maas, nii et nad tulid vahetada ümber teiste vastu. See tuli ette võtta siis umbes nii mõne nädala pärast.
Teine püügiviis rebaste suhtes oli järgmine (J. Madisson). Kütt ehitas endale kohale, kus oli palju rebaste koopaid, kuuseoksadest onni ja asus sinna vahti pidama, ning kui öösel mõni rebane august ilmus, lasti ta maha. See püügiviis sündis oktoobri-, novembri- ja detsembrikuul, sel ajal, mil rebase nahk on kõige kallim ja parem. Mõnikord aeti rebane ka koerade abil koopasse, topiti koopa-avaused kinni ja kaevati koobas lahti ning rebane surmati (T. Vist).
Saarmaid varitseti ka nende koobaste juures ja tuli oodetav loom pesast välja, lasi kütt saarma maha (T. Jürisson). Sama püügiviis oli ka tarvitusel mägra püügil. Mäger ~ määr elutseb mahajäetud rebasekoopas - ja siia asus kütt rebast ja ka mägerit ootama (J. Tomson). Loomad, keda veel nende pesadest üles otsiti, olid nugis ja orav. Nugis elutseb talvel oravapesades, mille omanik maha jätnud või mille nugis murdis. Nugise- ja oravapüük talvel sündis harilikult kahe inimesega (P. Lond). Otsiti üles piirkond, kus liikusid nugis ja orav, ning siis mindi nende jälgi mööda puuni, mille otsas oli oravapesa. Üks mees säädis enese laskevalmis ja teine koputas mõne asjaga vastu puud. Orav või nugis, kui ta oli pesas, ilmus sealt välja ja laskevalmis kütt surmas ta. Nugiseid püüti 1. novembrist kuni 15. märtsini.
Lindudest püüti kevadel aprillikuus korbitsaid. Korbitsat tuleb lasta lennust. Nimelt lendavad korbitsad õhtuti aprillikuul, pääle päikese loojenemise, noore lepametsa kohal. Kütt peab sinna minema päikese loojenemisel ja õige teravaste kuulatama, kunas hakkab kostma korbitsa koortsuv hääl ("koorts, koorts"). On korbitsa hääl juba kuulda, peab ka kütt olema laskevalmis, sest korbits on kiire lennuga lind. Korbitsalaskja peab olema osav kütt, sest korbits lendab õige kiireste ja igasuguseid põikeid tehes.
Ka tarvitasid kütid loomade etteajajaiks koeri, hagijaid. Kütt juhatas koera looma jälgedele ja võttis ise mõne ootamisekoha, arvates, et säält tuleb loom mööda. Koer, tiirutades metsas jahiobjektiga, jõuab ka viimasega küti juure ja kütt parajal silmapilgul laseb maha looma. Nii kütiti ja kütitakse praegugi veel kitsedele, rebastele ja jänestele. See viis on pärit mõisnikelt, kes andsid eeskuju ajajatega korraldatud jahiga.
Et nii Pä-Jakobi kui ka Vändra kihelkonnas puuduvad suuremad veekogud, siis on sääl ka veelinde võrdlemisi vähe ja neid pole kütitud suuremal arvul.
Nüüd peetakse jahti koertega, ajajate eeskujul, ja säilinud on veel ka rebastepüük raudadega ja pillidega, lindudepüük koera abil, kuna ainult mõned karjalapsed ~ poisikesed saevad üles lindudele paelu.
Loomi on palju hukkunud just sõja-aastail, mil igaüks vabalt jahitses, ja alles viimaseil aastail on loomade ja lindude arv kasvama hakkanud Pä-Jakobi ja Vändra metsades. Selleks mõjub ka palju kaasa Pä-Jakobi kihelkonnas asuv 150 tiinu suurune Kõnnu kaitsemets, mis puutub kokku Vändra kihelkonna ja Harjumaa metsadega. Sääl on asutatud põtradele ja kitsedele talveks söögikohad heintega ja lindudele asetatud ka söögimajad ja kastid kruusa ning liivaga. Selletõttu ongi elutsemas sääl ümbruskonnas põtru, suuremal arvul metskitsi ja metsiseid.
ERM, EA 14, 425/505 < Pä-Jaagupi khk. - Alo Tilk (1927).