Vanaaegse jahipidamise, metsloomade ja lindude püügivahendite ja eluviiside kohta kogusin andmeid kodumaa metsade-, soode- ja rabaderikkamast Iisaku kihelkonnast (Alutagusest) Virumaa. Lahkeid seletusi andsid;
Hendrik Õunapuu, 78 a. v., Iisaku Metskülast;
Joosep Kiiver, 78 a, v., Iisaku Metskülast;
Daniel Reisberg, 61 a. v., Iisaku Metskülast;
Hendrik Vaas, 45 a. v., Tudulinnast;
Madis Kütt, 81 a. v., Iisaku Kellasaarest;
Kaarel Reisberg, 75 a. v., Rannapungerjast;
Juhan Kask, 83 a. v., Varesmetsa k. lisakus;
Kadri Kask, 78 a. v., Iisaku Varesmetsa k.;
Kaarel Vaide, 73 a. v., Iisaku Dubniku külast.
keda siin sügava tänutundega märgin. Suurt tänu väärib ka Iisaku õpetaja V. Kuljus, kes mind heade jutlustajate juure juhtis.
Veel XIX aastasaja keskpaigas olid ümberkaudsed metsad täis metsloomi ja linde. Nende kadumisele mõjus kaasa mõisnikkude poolt suur metsade hävitamine ja küttimine. Kiskjad loomad hävitasid nõrgemaid. Kuigi loomad ja linnud on tublisti kahanenud, võib siiski tänapäev metsades leida haruldasi metsloomi, mille poolest Virumaa metsadega vähe võivad võistelda ainult Pärnumaa ürgmetsad.
Vanasti kuulusid metsad mõisnikkudele ja ühes metsadega ka metsloomad. Talupoegadel küttimiseks õigust ei olnud, kuid ta võis põldude kaitseks abinõusid tarvitusele võtta ja kiskjaid loomi hävitada. Arenes salaküttimine, mis oli valjult karistatav. Et metsloome ja linde metsades küllalt oli, siis polnud kerge eriti metsade- ja rabadeäärseis kaugemais taludes keelumääruseid maksma panna ja ka talumeeste lauda kattis maitsev metslooma ja linnu liha õige sagedasti.
Mõisnikud korraldasid uhkeid jahipidustusi, kus tihti rohkem joodi, kui loomi hävitati. Niisugustele pidustustele sõitsid ümberkaudsetest mõisatest huviosalised kokku ühes metsavahtide ja koertega. Ettekavatsetud päeval korraldati jaht karude ehk põtrade peale, vähemaid loomi tapeti sealjuures võimalust mööda. Talupojad võtsid neist jahtidest ajajatena osa, teenides päevas 20-25 kopikut. Väiksema seltskonnaga peeti jahti väiksemas koosseisus ja tavaliselt vähemate loomade peale. Ratsahobuste ja saanidega sõitis jahiseltskond metsa, metsavahid teadsid loomade asukohti ja juhtisid kütid õigele kohale, Talumehed - neid oli 20-30 inimest esinesid ajajatena, piirates ümber ruutversta-laiust piirkonda, peletades loomi küttide suunas, kes loomi surmasid püsside abil.
Iga metsavaht pidi aastas 30 lindu mõisasse viima, sellejuures sai ta mõisast püssi, haavlid ja püssirohu.
Kuna talupoegadel küttimiseõigus puudus, tegid nad seda siiski salaja. Salakütid olid osavad ja kavalad mehed, kes ka metsavahtidega oskasid head vahekorda alles hoida. Kui see vahekord teravaks muutus, võis ka inimesetapp aset leida. Sellepärast ei olnud metsavahtide elukutse sugugi hädaohuta.
Tunti loomade püüdmiseks väga mitmesuguseid abinõusid. Tähtsamaks püügiriistaks oli otsast laaditav tulilukuga püss, mis ränikivi varal tulesädeme rohupannule lõi, nii plahvatuse esile kutsus, mille juures kuul ehk haavlid soovitud suunas saadeti. Püssi võis talumees tarvitada kiskjate loomade hävitamiseks ja enese kaitseks. Et püss võrdlemisi kallis oli, siis võisid seda jõukamad muretseda, kuna teised teiste abinõudega loome ja linde püüdsid. Salaküttidel olid tarvitusel kõnekäänud, et teiste juures avaldatud mõtet salajas hoida, näit.: "Kas sa rohelises (= metsas) käisid? Kas sa naatkõrva (jänest) said?" Vastus oli jaatav ehk eitav.
Metsloomade ja lindude püügivahendid
Peale ülevalpool toodud tulilukuga püssi surmati ja püüti loomi ja linde väga mitmesuguste abinõudega, mida püüdja ise valmistas.
Silmused. Lindude püüdmiseks asetati metsa kavalalt ehitatud silmused. Silmuseid tehti palju ja neid asetati mitmele poole, nii et nende abil korda läks lindu tabada. Silmus koosnes vibust, mille ots tugevasti maa sisse oli kinnitatud; vibu ülemise otsa küljes oli nöörist silmus. Vibu painutati looka ja kinnitati õrna pulga abil looga külge, mis maa külge kinnitatud. Vibu ülemist otsa kinnihoidva ristpulgakese peale olid õrnalt asetatud pulgad, mille peale õrnalt silmus asetati. Silmuse ühele ja teisele poole asetati marjakobar. Kui lind ühe marjakobara tühjaks sõi, hüppas ta ristvarvale, mis sidepulga linnu raskuse mõjul järsku lahti päästis ja vibu püsti kargas, lindu jalga- ehk peadpidi silmusesse tõmmates. .Mida rohkem lind silmuses rabeles, seda tugevamalt ta silmuse kinni vedas, nii et õnnelik kütt ta teisel päeval võis lahti päästa. Paelus lind suri varsti samal päeval, kui ta paelu sattus. Ühed silmused püüdsid linde peast, teised jalast, nagu eelpool joonistused näitavad.
Tedrekujud. Et tetrede peale jahti pidada, selleks tehti tedrekujud. Tedrekujud tehti riidest, mille juures tedrekujule täiesti tedre välimus anti. Kuju täideti seest sambla, taku ehk saepuruga, pealt värviti üle ja kinnitati suled külge. Kujusid oli igal kütil 3-5 tükki. Kujud kinnitati tugevasti nööriga pika varva külge ja asetati nad varvaga kaselatva. Eemalt paistsid kujud täiesti tedresarnastena. Seda petust ei aimanud tedred ja lendasid kujude juure. Teder on väga ettevaatlik lind ja iga kahtluse juures lendab ta kaugele. Kui ta aga kujusid puus nägi üsna rahulikult istuvat, jõudis ta veendumusele, et ümbruses midagi karta pole. Et kujude läheduses valvata ja juurelennanud tetri lasta, ehitas kütt okstest kaitsevarju, mille tagast ta kujude juure lennanud tetri laskis. Kui kujud ridva külge tugevasti polnud kinnitet, võis juhtuda, et kullid, kes samuti petusest aru ei saanud, kujusid tetredeks pidades võisid kaasa haarata ja ära lennata. Muidugi oli kütil omast kujust kahju.
Pillitamine. Pillitamist tarvitati püvede püüdmiseks. Sellejuures tegi kütt püve häält järele vastava pilli abil. Püved lendasid kaugelt pillitaja juure ja laskusid murule, kütile lähenedes. Imestanud lind ei aimanud 3-4 sammugi kaugusel hädaohtu ja sai küti saagiks.
"Joobnud linnud". Püvede püüdmiseks pandi terad alkoholi sisse sulama, millejuures alkohol teradesse imbus. Metsas valiti koht, kuhu ajuti teri maha raputati. Püved, kes parvena lendasid, harjusid niisugusel kohal teri nokkima. Kui linnud küllalt julged olid, raputati alkoholis leotatud terad metsa alla. Püved, kes paha ei aimanud, nokkisid teri aplalt ja kaotasid enesevalitsemise, muutusid uimaseks ja tuigerdasid metsa all. Varitsev kütt korjas terve parve (10-15 t.) linde kaasavõetud kotti.
Nakas Virumaa metsades. - Nakasega püüti jäneseid. Näkas asetati niisugusesse kohta, kus kahel pool takistusi (risuhunnikuid, tihedaid põõsaid) leidus. Loom, kes oli sunnitud nakase vahelt läbi minema, surus "keele" alla ja päästis "pulga" lahti, mille juures pealispuu alla langes ja ohvri kahe puu vahele surus. Pealispuu peale asetati rohkesti raskeid tüvikuid. Nagu joonistusest näha, on nakase ehitus üsna lihtne. Kahe vaia vahele, mis ülevalt väädiga kokku seotud, asetati kaks puud, mis ühest otsast tugevasti, kuid liikuvalt ühendatud. Väädi külge seoti toestuspulga nöör. Pulga üks ots toetas ülessetõstetud pealispuud, teine ots toetus õrna varva ~ keele otsa lõigatud "säppi". Keele keskmise varva peale astuv loom ehk lind surus varva alla, pulk pääsis järsku lahti ja pealispuu langes järsku alla, nii et loom või lind kahe puu vahele paratamata kinni jäi. Et ka tugev loom end lahti ei rabeleks, asetati pealispuu peale tublisti raskust. Peale jäneste, kelle püügiks nakaseid peaasjalikult tarvitati, võis nakasesse ka iga teine loom kinni jääda, kes kahe puu vahelt läbi katsus pugeda.
Naka[se]ga püüti ka linde. Selleks asetati naka juure marju. Lind, kes ühelt poolt marjad söönud, hüppas keelele, et teiselepoole marjade juure pääseda. Sellejuures langes näkas kokku ja lind jäi püünisesse.
Rebane läks üsna harva nakasesse - ta püüdmiseks ehitati eriline rebaselõuk. Rebaselõuk oli nakase ja puuri ühendus. Puur tehti tugevatest varvadest, mille ühed otsad maa sisse kinnitati ja teised otsad väädiga tugevalt ühendati. See puur tuletas kuidagi meele vitstest punutud kalamõrda. Puuri ette asetati nakas ja puuri paigutati seotud lind, kes rabeles ja rebase puuri meelitas. Puuri tungides võis rebane kas nakasesse jääda ehk pääsis ta puuri, mille juures nakas ikkagi kinni langes ja puurist väljapääsutee sulus.
Karurauad. Karuraudu tarvitati harva, sest karu oli raske raudadesse meelitada, Karuraudadesse asetati karu maiusrooga, mett, kuid karu jäi harva raudadesse: ta purustas rauad ja paiskas nad laiali, Karurauad olid nii ehitatud, et loom kas peadpidi ehk jalgapidi raudadesse võis jääda.
Hundirauad. Vähemad kui karurauad olid hundirauad. Hunt võis raudadesse jääda, kuigi harva, sest hunt on ettevaatlik.
Rebaserauad püüdsid rebase jalgapidi kinni. Nad asetati nagu karu- ja hundirauadki metsa, kus arvati vastavaid loome liikuvat. karu-, hundi- ja rebaseraudu tegid sepad; ka toodi neid hiljem linnast.
Põdrarauad läksid eelmistest konstruktsiooni poolest täiesti lahku. Põdraraud oli tugev raudnool, mis puude külge seotud, tugevalt pingulitõmmatud vibu juure oli asetatud. Vibu ühes tähendatud noolega asetati põtrade rada ääre, mille juures vibu lahtilaskva trikli juurest nöör üle põdra rada asetati. Nöör tõmmati pinguli. Küllalt oli kergest puudutusest nööri külge, ja vibu heitis tugeva jõuga raudnoole rada mööda liikuva looma kehasse, Nii sugune nöör võis ka inimesele saatuslikuks saada, kui põdrarada mööda ettevaatamatult liiguti.
Hundiaed ehk hundilõks kujutas kahekordset aeda. Sisemise aia sisse asetati mõni loom, kes kisas. Hunt tungis läbi avause, mis välise aia sisse oli ehitatud ja mille ette liikuv värav oli asetatud. Mööda aeda liikudes, et sisemises aias olevat looma tabada, hunt tahtmata sulus väljapääsutee ja jäi loksu ootama, ilma et ta sisemesse aeda asetatud looma oleks kätte saanud. Kütt viis ta naha turule.
Hundiauk oli metsas, 7—8 jalga sügav, alt laiem, pealt 4—5 jalga lai; augu keskel püstitatud teiba külge seoti mõni vähem loom. Haud oli pealt hagudega kinni kaetud. Ahne hunt, kes meelituseks väljaasetatud looma läks püüdma, kukkus auku, millest ta välja ei pääsenud. Hundiauku võis ka iga teine loom kukkuda, kui ta küllalt ettevaatlik ei olnud. Sügisel, kui hunt majade juure tungis, võis ta kõrgesti küti saagiks langeda. Iseäranis pealetungiv oli hunt talvel.
Et hundi aplust ja liigset jul- Pilt 52. Hundiauk. gust ära kasutada, ehitati majade lähedusesse hundilaut. Hundilaudaks nimetati suurt kasti, mille uks oli avatud ja õrnalt üles toetatud. Sarnasesse kasti asetati meelituseks liha. Hunt, kes öösel näljaga saagi järgi hüppas, lükkas kaase toetuspunktid maha ja hunt osutus kinnises ruumis, kust enne välja ei saanud, kui peremees kastiukse avas. Muidugi jäi hunt öökorteri eest kasukast ilma.
Hundijaht reel. Et hundid talvel näljased olid ja tihti tee ääres luusisid, korraldasid mehed järgmisel viisil hundi j ahi. Nad-istusid 2—5 - kesi rekke ja sidusid pika nööri otsas heinakoti ree taga järele jooksma. Et hunti juure meelitada, võeti tavaliselt porsas ehk kutsikas kaasa. Muist mehi hoidsid püssid laskevalmis, üks hoolitses selle eest, et põrsas või kutsikas hästi pidi kisama. Hundid, kes kisa kuulsid, ruttasid teele, kus nad rege ja selle järele hüplevat kotti nägid. Teel "kikerdavat" kotti koeraks pidades viskusid nad aplalt selle kallale. Seda ootasidki kütid. Et hundid laskekaugusesse olid tulnud, anti reest tabavat tuld.
Rebasepillid. Mürk asetati peenekstambitud klaaskillu-keste taignasse ja asetati tavaliselt kala sisse. Rebane on suur kala-sõber. Pillid tehti kinnastes kätega, sest muidu võis rebane petust taibata. Rebane, kes kala järsku neelas, suri koha lähedal, kuhu pillid olid asetatud. Et rebast pillide juure meelitada, asetati kõrvetatud kass nööri otsa ja veeti mööda hangesid neis piirkondades, kus rebaseid liikus. Jäljed, mis sellejuures hangele jäid, olid rebasele, kes tugev haisutundja on, suureks kiusatuseks. Jälgesid mööda, mis tavaliselt pilli juurest algasid ja sinna ka lõppesid, jõudis rebane pilli juure ja ta päevad olid loetud.
Oravaid võidi ka lihtsalt pikkade ritvade varal surmata.
Tuhkrulõks. See oli neljakandiline puust kast, mille ühes otsas liikuv uks asus, mis traadi ehk nööri kaudu meelitussöödaga, mis lõksu oli asetatud, õrnalt ühendati. Tuhkur, kes lõksu pääses ja sööta puudutas, ei aimanud, et juba kerge puudutamise juures uks kinni langes ja tuhkru vangistas.
Koerad olid metsloomade tugevad vaenlased: nad aitasid kütil loomi leida, ajasid loomi kütile ette ehk võtsid loomad lihtsalt kinni, Koerad võisid metsikuteks muutuda ja omal jalgel jahil käia. Muidugi ei tulnud neil niisugusel korral meele peremehega jahisaaki jagada. Mõisad pidasid rohkesti jahikoeri. Väledamad jahikoerad olid hurdad. Neid tarvitati jänesejahil. Et hurdad väleda jooksuga olid, jõudsid nad ka kõige väledamale jänesele lagedal järele. Metsa hurtasid ei tahetud lasta. Need õrna ehitusega väledad ja kallid loomad võisid metsas kiiresti liikudes endid puude vastu surnuks ehk vigaseks jooksta.
Läinud sajangu esimesel poolel leidus karusid Virumaa metsades tublisti, Sajangu teisel poolel on nad hävinud, nii et neid praegu metsades ainult mõned üksikud leiduvad. Ta magab talvel talve-und. Märtsikuus jätab ta talvekorteri maha ja hakkab end toitma. Ta toit on õige mitmekesine. Olles taimetoitlane ei põlga ta liha. Hävitab põhjalikult sipelgapesi ja sööb sipelgamune. Suvel sööb ta taimejuuri ja rohtu. Sügisel on tubli marju noppima. On juhtumusi ette tulnud, et naised ühelpool põõsast ja karu teiselpool põõsast jõhvikaid nopivad. Muidugi on mõlemal pool ehmatus suur, kui nad üksteist silmavad. Sügisel, kui kaerad valmivad, püüab ta salaja kaera pääseda, sellejuures aga on kaeras üsna pillav: ta tammub põllul ja nätsutab kaera, mille juures kaera libled välja sülitab ehk alla neelab. Tihti ei viitsi ta kaeras käia, vaid istub ja kahe esimese käpaga "roobitseb" kaeru suhu, kuna tagumiste käppadega end istudes edasi lohistab, Tulikurjaks saab talumees, kelle põllul karu võõrsil käinud. Marjade ja taimede kõrval murrab ta mets- ja koduloomi. Üldiselt on. ta kõiktoitlane, kes noort rukist, rohtu, puuvilja, tõrusid, juuri, punge ja seeni sööb. Et ta maiusroog mesi on, siis peab teda mesipuudest eemal hoidma. Koduloomadele võib ta hädaohtlik olla. Karud ja hundid tegid vanasti karjale tublisti kahju. Haavatud karu tungib kütile kallale; 20—30 sammu peal ajab ta end kahele jalale ja tungib laialisirutatud esimeste käppadega vastasele kallale. Et varem tulilukkudega püssid tarvitada olid, siis võis karu niisugusel juhtumisel üsna hädaohtikuks saada, kui püss õigel ajal lahti ei läinud. lisakus jahipidamist uurides tuli sama kihelkonna põhjapoolselt piirilt teade, et Väike-Pungerja piirkonnas Mäetaguse vallas karu seitse lammast ära murdis. Ka eelmisel aastal on karu kahju teinud. Need kahjud on küll metsade peavalitsuse poolt tasutud.
Karukütil on kaasas püss, puss ja koer. Koera kardab karu tublisti. Harilikult mindi karu niisuguses kohas tabama, kus leiti risu alla peidetud murtud metsloom, 2—3 päeva pärast ilmus karu oma saagi juure, et keha kinnitada. Kütt ootaski seda silmapilku. Talvel otsiti üles karu magamisease ja peletati va' ott välja. Sügisel püüti käru kaera ääres. Kui teada oli, et karu kaeras käinud, mindi ratsahobusega järgmisel ööl puu alla valvama. Hobusega sõites võis loota, et karu küttide kavatsust ei aima. Et karul hea haistmine on, ei taha ta seal liikuda, kus inimesejälgi leiab. Hobusejäljed teda ei hirmutanud : puu all asuv kütt võis heal juhtumisel karu surmata, kes jälle kaerapõllule ilmus. Karu püüti ka raudadega. Rahvas ristis teda väga mitmesuguste nimedega: va mats, va päts, va ott olid kõigile tuntud nimetused. Viimastel aastakümnetel on ta nii harva esinev, et üsna vähestel läheb õnneks teda metsas näha, veel vähem neid, kes ta peale saavad küttida.
Hundid kahanesid nagu karudki läinud sajang'u teisel poolel. Kuigi ka huntide arv tublisti on kahanenud, võib hunti veel praegugi Virumaa metsades leida. Kuid see hunt on tagasihoidlik ja kartlik. Hundil on pesa paksus kuusetihnikus ehk pajupadrikus. Mõnikord asub ta pesa koopas. Hundil 8—12 poega. Hundi omapärasuseks on, et ta oma pesa läheduses ei püüa murda, vaid saagi peale kaugele välja läheb. Hundid tegid lambakarjadele palju kahju ja lambakarjustele tublisti muret. Pealetungiv oli ta vihmastel ja udustel päevadel. Etevaatlikult ja kannatlikult luusis ta karja läheduses, Parajal silmapilgul tormas ta tulise kiirusega lammaste hulka ja püüdis kõige tublimat voona kaasa viia. Peale tungis ta karjale sügavalt avatud lõugadega. Jookstes lõi ta mitu lammast maha. Oli ta ühe kinni kahmanud, pööras ta ümber ja tormas saagiga metsa poole, kus teda tavaliselt emahunt ootas, kes kohe juure asus, et vastu-panevat looma suure kiirusega karjast võimalikult kaugele kanda. Hunt sundis oinast enesega ühes jooksma; sellejuures hoidis ta ohvri tugevalt turjast kinni ja andis sabaga müksusid. Kui kaaslane -ei tahtnud oma jalgel kaasa tulla, viskas hunt ta turjale ja kandis eemale, et lähemal võimalusel teda rebida. Hundid hulusid sügisel ja talveöödel. See oli õudne muusika, mis metsadest kajas. Näljased hundid tungisid elumajade juure, viisid ära koeri ja teisi vähemaid koduloomi, mis kätte juhtus.
Hunti püüti hundiaugu, hundilõksu ja hundirau-d a d e varal. Hundi j ahti tehti veel, nagu eelpool kirjeldet. Samuti peeti hundijahti külade viisi, Hundijahi ülesandeks oli mitte ainult hunti surmata, vaid ka teda kaugele hirmutada, nii et ta tagasi ei usaldaks pöörata. Hundijahile pidi igast talust mees ilmuma, Mõisa-valitsused maksid huntide eest valitsuse poolt määratud "pearaha igale kütile, kes hundi oli surmanud ja vastavad tõendused esitanud. Hundijahile mindi suure kära ja kisaga. Hundipoeg'i võidi ka kodus üles kasvatada. Nad olid üsna tigedad ja vaenulised. Neid kasvatasid mõned mõisnikud.
Rebane. Rebased elavad aukudes, millel on mitu sissekäiku. Sügaval maa all asub rebase pesa. Rebane käib maa alt ka talvel saagil. Ta on kiskja, murrab linde ja püüab isegi kalu. Rebaseid püüti raudade ja pillidega. Pillid pandi kala ehk linnu sisse. Rebase-pille võisid ka koerad leida, mida süües nad nagu rebasedki surid. Nii mõnigi kütt leidis pillide kohalt rebase asemel oma ehk naabri koera ja raudadest koera ehk kassi. Muidugi võis see naabrite vahel lahkhelisid luua.
Ilveseid leidus jutlustajate arvates metsas harva. Nad hiilisid mööda metsi, olid õige ettevaatlikud kiskjad loomad. Harva läks korda neid mõnel kütil tabada. Praegu on neid õige vähe.
Nugis ja narits esinevad praegu vähesel arvul; neid lasti püssiga.
Saarmas esineb tihedalt. Ta elab vee ääres kallastes. See ettevaatlik loom liigub öösel ja püüab jõest kalu. Saarmas on kavalam kui rebane. Saarmast võis koer kinni püüda, kes teda ,muldama" hakkas, kuni kütt kohale jõudis ja ta eluküünla kustutas.
Tuhkur, tõhk esines elumajade läheduses; teda võib püüda lõksuga (vt. joonis 55).
Nirk esineb ka praegu, ta hävitab hiiri.
Põdrad. Läinud aastasajal oli põtru rohkesti. Metsade hävimisega kahanes põtrade arv kiirelt. Viimasel aastakümnel on põtrade arv õige väikseks jäänud. Ilmasõja ajal ja Kodusõja ajal peatusid mitmed väeosad Virumaa mõisates. Sel ajal lasti metsades sõjaväelaste poolt hulk põtru maha. Mõisnikud korraldasid läinud aastasajal ja enne Ilmasõda igal talvel jõulude ümber põdrajahtisid, Kõige rohkem püüti jooksu ajal, pärtlipäeva ümber. Siis jooksid põdrad salgas. Põdrasõnn oli vihane ja võis ka inimesele hädaohtlikuks saada. Põtrade jaht oli perekas. Talupojad võtsid jahist ajajatena osa. Ajajad haarasid laialise maa-ala ja kisades-kärades hurjutasid ehmunud loomad küttide ette, kes neid lasksid. Kui metsavahil korda läks põtra maha lasta, pidi ta singid mõisasse viima. Põdrad liikusid mööda radasid. Radadel püüti neid eelpool tähendatud viisil põdraraudadega, s. o. raudnoole ja vibuga surmata.
Metskitsed on viimastel aastatel hävinud. Nende hävinemiseks on põhjusi andnud hulkuvad koerad. Hulkuvate koerte arv on selletõttu kasvanud, et mõisa maadele asunikud asusid, kes igaüks omal paar koera peab. Koerad uidavad metsas ringi ja hävitavad rohkesti vähemaid metsloomi. Ka hävitab loomi jahiharrastajate rohke arv. Hirvi pole leida.
Orav. Enne Ilmasõda oravate peale peeti vähe jahti. Viimasel aastakümnel on oravanahkade hinnad sedavõrd tõusnud, et orava-nahkade pealt rohkesti teenitakse. Oravad on selletõttu rohkesti kahanenud. Neid lasti püssiga.
Lendorav on kadunud, vähemalt pole teda nähtud viimastel aastatel.
Valge jänes esineb veel harva, kuid hall jänes esineb rohkesti, kuigi ka selle looma arv on kiiresti kahanemas. Kahanemiseks andsid põhjust hulkuvate koerte arvu tõus ja agar küttimine. Jäneseid varem püüti rohkesti nakasega, praegu püütakse teda peaasjalikult püssiga. Talvel püütakse jänest hangede sisse kaevatud jäneseaukude abil, Jäneseauk on lume sisse kaevatud, hundiaugu põhimõtte järele tehtud auk, mis pealt kergesti õlgedega kinni kaetud. Õlgedele asetatakse vähe ristikheinu. Jänes, kes ristikheinte juure ruttab, kukub auku ja peab ootama, kuni kütt ta välja aitab. Jäneseauk läheb hundiaugust sellepoolest lahku, et ta alt pole laiem. Selletõttu langeb jänes auku, pea ees. Kui tal ka korda läheb end ümber keerata, ei saa ta ometi hoogu võttes august välja hüpata, sest hoovõtmist niisugune auk ei võimalda.
Kobras on hävinud. Ta elas vete ääres ja oli tuntud kui agar kalapüüdja.
Omapärane oli metsas esinev määr. Ta oli sea moodi. Mäur toidab end puujuurtest, tõrudest, rohust. Ta tuhnib nagu siga. Mäur elas nagu rebane maa all koopas, Määrakoobas polnud sügav, Sügavus oli vaid 4—5 jalga, Põhjas harunes koobas mit-meteks soppideks; ka oli mitu väljakäiku. Et määra pesast välja peletada, selleks saadeti väike koer maa alla, kus ta haukuma hakkas ja looma välja hirmutas. Kui määral maa all pojad olid, hakkas ta koerale vahvasti vastu ja koer pidi lõhkise peaga surmahirmus põgenema. Määr puhkab talvel pesas. Määra rasv on otsitav. Seda tarvitatakse võideks. Rasv külma käes ei hangu.
Kui orav majade ligi tuli, siis arvati, et majas keegi varsti sureb.
Kui orav katusele ilmus, siis arvati, et majas punane kukk võimuse saab.
Linnud
Teder pesitseb kohtades, kus niidud ja lehtpuumetsa salud vahelduvad. Tedred lendavad metsatukast teise ja söövad talvel kase-urbi. Tetri püüti talvel kujude varal. Kujude lähedale ehitatud "majas" — okstest punutud varju all — varitses kütt puu otsa kujude juure lendavaid tetri. Kerge oli tetri tabada kevadel mänguajal. Tedred kogunevad siis salgas ehk paariviisi murule. Isane laseb "sussi" ja emane nakutab. Kütt võib mängivatele tetredele, kes muidu väga ettevaatlikud, julgesti läheneda. Tedred pole niisugusel korral ettevaatlikud. Mänguajal tabavad neid tihti rebased. Ta esineb praegu, kuigi nende arv kahaneb.
Põldpüü esineb põldudel, kus ta peale jahti korraldati. Põldpüü pesitseb põllul. Ta lähem sugulane on läänepüü. Läänepüü esineb tihti. Ta pesitseb ja elab sega- ja okasmetsades. Püüsid püüti silmuste ja nakasega (puuvile).
Metsis elas soostunud metsas. Metsise arv on kahanenud. Kevadel oli ta vähem ettevaatlik, nii et kütt teda võis tabada.
Hani d, pardid, luiged olid otsitavad jahilinnud; nad pesitsesid vee ääres. Luike lasti sügisel. Luik nüliti ära enne tarvitamist.
Jänesekull ja kanakull olid rohkem tuntud. Röövlinde oli õige mitmesuguseid. Nende tapmine oli lubatud.
Kurgi pesitses soodes ja rabades, kus nad kaeblikku kisa kuuldavale lasksid. Neid ei püütud. Sookurg elas laialistel soodel ja rabadel, kust nad harva välja lendasid.
Peale nende ülalmainitute oli vähemaid värvulisi, siniraolisi, tuvilisi, kajakulisi, kes metsade hävimisega on vähenemas.
Mõisnikud pidasid linnukoeri ja käisid linnujahil. Kurtna mõisa piirkonnas metsade keskel asus Sõrumäe küla. Siin püüti rohkesti linde ja jahiloomi. Kütid peatusid seal. Talvel korraldati karu- ja põdra jahti, sügisel linnu jahti. Linde lasksid suurel arvul metsavahid, kes igaüks aastas 30 lindu mõisa pidid viima. Linde püüdsid talumehed paeltega, nakastega, nii et linnuliha polnud sugugi haruldane toit.
ERM, EA 13, 29/95 < Iisaku khk. — Eduard Kääparin (1927).