Edela-Võrumaal on võrreldes vähe enam säilund teateid vanemast metsastusest. Noorem põlv on juba pikema aja jooksul harjund tarvitama püssi ja seekaudu vähem hoolt ning vaeva nõudvat aktiivset püüdmisviisi. Endisaegade lõksud, “linnukeeled”, hauad jne. on mitmel pool juba pea täiesti unund, teisal mäletab neid veel hämaralt mõni vana kütt või metsavaht, või on ka mõni neist kas juhuslikult või huvi pärast üksikuid neist vanust püüdmisviisest paremini meeles pidand, Ka metsasaagi vähesus viimaseil aegul on otsustavalt kaasa mõjund passiivsete püüdmisviiside ununemisele. Paistab, et praegu oleks veel viimane aeg, kus võiks juhuslikult siit ja sealt leida teateid meie endisaegade metsastusviiside üle. Nagu pea iga vanema traditsiooni jälgimisel on kirjeldaja mõne vanema küti või metsavahi, näiteks Juhan Jaik'i, August Rogenbaum'i, Peeter Kasuk'a jt. käest saand võrreldes palju enam teateid kohaliku vanema metsastuse üle kui teistelt samas küsimuses usutlet isikuilt.
Edela-Võrumaal omaajal ettetulnud ja praegu esinevaist küttimisloomist ning -lindest võiks mainida karusid (tulnud siinpool ette veel umbes 60 a. eest) ja ilveseid (veel umb, 40 a. eest). Ilveseid olnud kahte eri liiki, “uba-ilves” (väike, kirju) ja “susi-ilves” (suurem). Hunte esinend harvemalt veel 30—40 a, eest, vahepeal olid täiesti hävind, nüüd sõjaajal ilmusid üksikud uuesti. Hunti nimetakse siinpol “susi”. Põtru on kuni viimase ajani vahel siin ja seal üksikult ette tulnud, mõnekümne aasta eest esinend nad veel kaunis üldiselt, Mõniste metsis olnud neid Kasuka järele umb. 40 a. eest veel karjade kaupa, Kitsi olnud vanemal ajal huntide ja ilveste tõttu kaunis vähe. Kui viimased hävisid, lisandund neid kiiresti, ja enne Ilmasõda olnud pea kõigis siinpoolseis metsis kitsi rohkesti, Sõjaajal ähvardasid nad salaküttide kaudu jne, pea täiesti hävineda, nüüd olla suuremaisse metsisse neid jälle siginend. Praegu kas üldiselt või ka ainult harvalt esinevaist loomist ja lindest mainitagu edasi: rebane, kähr, nugis, tuhkur, naarits, saarmas (= udras), nirk, orav, jänes, mitut liiki kullisid (viukull, tedrekull, püvekull, muud vähemad linnukullid), mõtus, teder (aruteder — must, suurem; soo-teder — vähem, talvel valge), põldpüü, laanepüü, snepp, part, soo-kured, toonekured, hütid (= metstuvid), kroogu, rukkirääk, rännaku ajal luik ja hani.
I. Aktiivsed püüdmisviisid
Mõned aktiivseist püüdmisviisest on oma lihtsuse poolest väga algelised. Sarnaste hulka võib ka arvata linnupesadel käimine. Fr. Seltsi järele olla vanasti käid metsas tedre, mõtuse, pardi jne. pesi otsimas, et neis olevaid mune toiduks tarvitada.
1.Juurehiilimine ja varitsemine
Kui põdrale või kitsele läheneda tahad, siis ei tohi seda teha hiilides, puude taha peites jne.: sarnasel korral märkavad nad kegesti varju ja muutuvad tähelpanelikuks. Põdrale ja kitsele lähenedes võib sammuda päris otse ja julgelt; kui juhtub otsa vaatama, tuleb peatada; arvab mõneks kännuks ja sööb rahulikult edasi. Otse põdra peale sammudes (mitte puude taha põigeldes) võivat koguni rääkida ja laulda, ei pandvat palju tähele. Sarnasel viisil võivat põdrale ja sikule läheneda kuni 50 sammu peale.
Mõtusele võib kevadel laulu ajal nii lähedale hiilida, et seda västrega lüüa saab. Vanemal ajal ollagi seda teht, uuemal ajal on lihtsani, kui juba hästi lähedale on pääsnud, pepsi tarvitada. Mõtuse laul algab kevadel umb, lumeminekuga ja kostab umb. ajani, kus noored lehed puusse tulevad. Pea algava laulu märgiks võib sool jne, tähele panna lumel ringikujulisi jooni (mõtus on lasknud tiivad maha ja vedand neid ringis mööda lund järele. Mõtus laulab ehk “mängib” harilikult soo peal või soo servas madalavõitu männi või kuuse otsas. Laulmise kohta lendab ta juba õhtul ja kuna nii lend kui puusse istumine sünnib suure pahinaga, siis on tema asukohta omale kergeim õhtul ära märkida. Mõtuse laul hommikul on kaunis tasane, kostab ainult paarisaja sammu peale. Laulu ajal mõtusele läheneja peab mõtuse laulu iseloomu tundma. See on nimelt katkendline, võrdlemisi lühikesele lauluhoole jätkub ikka väike vaheaeg, Laulu vaheajal on lind täitsa erk, siis peab kütt vagusalt paigal seisma; ei ole ka siis hea linnu otsa vaadata, muutub rahutuks ja lendab ära. Kui peale väikese vaheaja mõtus uuesti laulma hakkab, tuleb oodata, kuni lauluhoog haripunktini tõuseb, laul katkematuks, sosinataoliseks muutub, siis on mõtusel silmad sulet ja ta ei pane ümbruskonda üldse tähele”. See sosinataoline lauluhoog on kaunis lühikene, nii et vilumata kütt selle ajal ainult 2—3 sammu mõtuse poole teha saab, vilund kütt, kes lauluperioodide pikkust tunneb, võib mõne perioodi ajal koguni 5 ja 7 sammu astuda. Viimane samm on alati soovitav teha tugev, vähe nagu hüppetaoline, et jalgu alla juhtund oksakesed ja risud kohe murduvad ning hiljem laulu vaheajal oma prõksumisega linnu tähelepanelikuks ei tee. Sarnaselt hiilitakse kas või puu alla, kust siis lindu mõnel järgneva lauluhoo ajal kas västraga lüüa või maha lasta võib.
Peale juurehiilimise on teine algelise aktiivse metsastuse viisest varitsemine. Eriti tarvitati varitsemist vanasti karu tapmisel. Varitseti kas kaerapõllu, kuhu karu oli harjund käima, serval või ka metsas määrat kohal. Metsa viidi nimelt vahel raibe, kuhu karu harines söömas käia ja kus teda siis oli kergem varitseda. Karu varitsemine sündind pea alati eriti seks ehitet “lavalt”. Lava teht kas laudust või hagudest suurema puu oksadele või mitme ligistikku seisva puu vahele, umb. 3—4 m. kõrgusele. Et kütt välja ei paistaks, leht lavale varjud ette.
Nii karu, peaasjalikult aga hunti varitseti ka teisel viisil raipe juures. Püss kinnitati kuhugi puude vahele, kaeti tohu, sambla jne, hoolikalt ära ning sihiti lähedale asetet raipe peale. Kuke külge kinnitati pael ja kütt asus sellega kaugemale alla tuule varjat kohta. Kui hunti või mõnda muu looma (hunti võis kõige ennem oodata, see oli kõige julgem) nägi raipe kallale tulevat, tõmbas nöörist — ja õnnelikul juhusel tappis selle. Vahel oli ka nöör kinnitet kuke külge nii, et loom ise pidi laengu lahti tõmbama, millest -üksikasjalikumalt järgnevas. Sarnasel varitsemisel olnud siiski harilikult kaunis vähe tulemusi, õnneasi olnud ka laengu pihtaminek.
Kähri võib sügisel tema pesa juures varitseda. Kui auk, mida loom harilikult tarvitab, kütile tuttav on, võib kuuvalge ööga umb. paarikümne sammu kaugusel alla tuule looma väljatulekut varitseda ja teda lasta.
Põldpüüde (“nurmkanade”) jaoks raputatakse talvel paksu lumega elumaja lähedale teri maha ja asetakse suur tuulutamissari pulgakese najale nende üle. Pulgakese küljest võib juhtida pael kuhugi varju taha. Nurmkanad tulevad vahel terve parvega sarja alla teri nokkima ja jäävad” pulga ära tõmmates sarja serva alt, sarja alla.
2. Juuremeelitamine
Hundi juuremeelitamiseks olla vanasti talvel tarvitet sarnast viisi. Piklik kott topiti räbalaid või õlgi täis ja lasti 40—50 m pika nööri otsas reele järele joosta. Ree peal oli siga kottis, mida sõites kõvasti röögitati. Sõideti sarnaseid metsaosi, kus hunte teati olevat. Sea vingumise peale hakkavad hundid rege jälgima ja arvates mööda lund reele järelejooksvat kotti seaks, hüppab mõni neist kotti kinni, Sel silmapilgul on ree pära peal istuval kütil kerge hunti lasta. Sõit võet harilikult ette kuuvalge ööga, et parem oleks näha. Sarnast hundi küttimisviisi olla veel tarvitand umb. 60 a. eest P. Kasuka isa.
Jänesele võib talvel paksu lumega panna kuskile hoonete “vahele, kõige paremini sarnasse kohta, kus loomad lähedal on, nagu laut jne. (sarnases kohas on ta julgem) ristikheinu maha. Osa heinu võib raputada teerajana eemale, mille järele ta soovit kohta välja jõuab. Kütt ootab püssiga kuskil varju taga.
Tedre meelitamine “polmani” ehk “pulvani” abil. Polma-niks nimetakse riidest või puust teht ja mustaks värvit tedrekuju (puust teht on parem, seda ei saa kull asjatult lõhkuda). Polmani tarvitamisaeg on hilissügise esimese lume tulekuajad. Siis viiakse see hommikul väikese valgega metsa sobivasse kohta ja kinnitakse lati abil mõne kase latva. Kütt jääb laskekauguse peale ehitet varju. Pea lendab mõni teder, arvates polmani elavaks linnuks, sama puu peale. Vanasti, kui metsis tetri enam olnud, pandud samal ajal, kui kütt polmani juures ootas, mõni poiss suuremas ringis ümber käima ja tetri üles ajama, Tedrekuju tarvitamine olla õige vana komme.
Mitmeid linde võib kevadel mängu ajal nende oma häält järele tehes juure meelitada. Näiteks tedrekukk tuleb juure emase hääle peale, kuid hääl peab õige osavasti järel teht olema, Laanepüü jaoks tehakse hanisulest eriline vile ema hääle järele.
Kütt läheb püü “tallamise” (paaritamise) ajal hommikul vara. metsa (tihedasse kohta), vilistab korra, jääb seisma ja ootama. Sagedasti lendab siis püü, kui ta vilet kuuleb, mõne lähedaloleva puu otsa. Ka parti võib kütt, paksu roo sisse minnes ja pardi häält tehes, juure meelitada.
Kui kütt teab, kus tedrekuked kevadel “ukerdavad” (laulavad), valmistab ta sinna juba varakult varju. Juba enne valget peab kütt varju valmis asuma, sest ukerdamine algab juba väikese valgega. Vähe enne päikesetõusu peavad kuked vähe vahet ja algavad siis päikesetõusuga uuesti. Kui linnud enesest laskekauguse peale varjule ei lähene, võib kütt varjust tedrekuke häält teha, mispeale mõni neist kindlasti varjule lähemale lendab.
3. Ajamine ja sissepiiramine
Põtra, kitse, jänest ja rebast “aetakse”. Ajamise juures edendab (igatahes praegu) peaosa püss, nii et see metsastus-viis teataval määral uuemate hulka kuulub. Kuid ehkki relv ~ püss on uus, võib ajamiseviis sarnasena—ja seda eeldavad tähelpanekud — olla vägagi vanad. Nimelt olla igal loomal metsas omad kindlad läbikäigukohad, nn “vekslikohad”. Harjund kütt võib pea igas maastikus umbkaudu need kohad ära näidata, kust see või teine loom tagaajamise juures läbi jooksta. Põdra, kitse, jänese või rebase ajamise juures paigutakse kütid metsas jne, just neile vekslikohile” kust loom arvatakse läbi jooksvat, seejuures algab ajamine ikka alla tuule, nii et ka kütid seisavad ees alla tuule (et tagaaetav loom neid ei märkaks). Ajamise viisid on eri loomade juures erisugused, aga. kuna suurem osa praegu tarvitetavaist paistavad olema uuemaaegsemad, mõisate kaudu tarvitusele tulnud, ei kuulu nad vist käesoleva töö piiri.
Nugist võib püüda pea ainult aktiivsel viisil; lõkse jne, tema jaoks seada ei maksa, sest ta liigub õige laialt. Kui leida nugise jälgi värskel lumel, siis on teada, et ta väga kaugel ei või olla. Jälgede järele minnes võivad need kuskil puu juurel ära lõppeda, sest nugis käib vahel ka pikemaid ja lühemaid maid puid mööda. Kui jäljed kuskil ümbruskunnas uuesti maha ei tule, on kasulik vaatama hakata, kas kuskil puus ei paista oravapesa. Nugis tarvitavat nimelt neid üldiselt magamispaikadeks. Kui mõni oravapesa on tõesti nähtavas, on tõenäoline, et nugis selle sees on. Kütt hiilib siis ettevaatlikult puule lähemale. Kui puu alla on lumele varisend puru, on kaunis kindel, et nugis pesas on, sest ta kraabib harilikult oma jaoks pesa vähe suuremaks. Kui kütil on tarvitada hea püss, siis võib otsekohe lasta pesasse. Kui kütte on kaks, võib teine koputada puu pihta ja teine pidada püssi palgel, ja niipea kui loom pesast hüppab — lasta.
Kähri kohta tarbitakse järgmist püüdmisviisi. Mäkke, kus kähre teatakse olevat, aetakse taksikoer. Kähril on harilikult mäes hulk käike ja väljakäike, kuid ise on ta harilikult mõnes käigu-sopis. Koer jääb tema ette haukuma ja kähr ei pääse sopist välja. Kütid kuulatavad ülevalt, kuspool koer haugub, ja kaevavad koera hääle peale, Peaoskus kogu asja juures ongi — kaevata õiges kohas. Kui koer on välja kaevat, siis on kähr kergesti kättesaadav, teda võib kas püssist lasta või, kui nahka ei taha rikkuda, siis pootshaak lõua alla lüüa, sopist välja tõmmata ja kepiga surmata.
II. Passiivsed püüdmisviisid
l. Automaatselt toimivad relvad
Eelpool kirjeldati püssi “lepitamist” (valmissihtimist) raipe peale, kusjuures kütt ise juures varitseb. Püssi võib ka nii üles seada ehk .lepitada', et laeng iseenesest automaatselt lahti läheb, kui mõni loom raipe kallal sööb. Püssi lepitet nii karu, hundi kui rebase jaoks. Püss seati üles eelpool kirjeldet viisil, kuid võimalikult madalale, et möödalaskmise - võimalus vähem oleks. Püssi kuke küljest kinnitati üks või mitu paela raipe või sööda külge. Sööt pandi mõnda kraavikohta või püüti mõnel teisel viisil nii asetada, et seda ainult soovit sihis edasi nihutada võis. Loom, sööda kallal süües ja seda samal ajal paigast nihutades, tõmbas paela kaudu laengu lahti ja surmas (või haavas) iseenese.
P. Uibo jutustuse järele oli Sännas omaajal karu harjund ühte mesiaeda käima, oli koguni murdnud omale aia sisse sobiva augu. Selle augu peale lepitati püss ära, kuid seekord küll karu kätte pole saadud. Viimaks püüt karu raudadega.
2. Hauad
Vanemal ajal, kui loomi veel enam oli, püüti kaunis üldiselt põtra ja hunti, vahel nähtavasti ka jäneseid ja linde haudade abil. Veel praegu võib mitmel pool metsa all leida endiste hundiaukude ehk haudade asemeid.
Põdrahaud kaevati suvel haavavõsastikku või selle lähedale. Tehti umb. põdra pikkune ja laiune, nii et loom sisse kukkudes selles palju liigutada ei saa, umb. 7 jalga (2 m) sügav. Alt tehti auk 4—5 jalga lai, nii et seinad pea püstloodis alla langesid. Kui maapind oli pehme ja seinad muidu ei püsind, kindlustati nad vaiadega. Vaiad löödi püstloodis tiheda korrana ümber augu seinte. Haud kaeti oksadega ja oksile panti haavahagu. Põder, minnes haavahagu sööma, langes hauda. Hauas tapeti põder harilikult kirvega, Põdrahauad olnud veel tarvitusel ühe 60 a. eest.
Hunti püüti väga üldiselt hauaga. Hauad tehti harilikult ikka metsateede serva, sest hundid käivad talvel öösel peaasjalikult teid mööda. Haua vorm oli ümmarik (põdral piklik). Ehituselt oli neid kahte moodi: ühed põhja sihis laienevad, teised põhja sihis kitsenevad. Esimeste seinad olid harilikult vaiadega kindlustet (vt. juuresolev skits). Teine, s. t alt laiem haud, kaevati juba sügisel varakult valmis, nii et seinad iseenesest talveks kõvaks külmetasid. Muidugi on see ka maksev teiste, alt kitsamate haudade kohta. Nii üht kui teist vormi hauad tehti vähemalt 2,5—3 m sügavad, pealt läbimõõt 2 m ümber. Keset hauda oli lööd harilikult vähe paksem tulp, mille ots ulatas vähe haua servist kõrgemale; tulba otsa kinnitati sööt. Vahel olla ringis ümber tulba torgat 60—70 sm kõrgeid terava otsaga vaiu, et hunt auku sattudes nende otsa kukuks. Haud kaet kas õrnalt risudega või jälle pirrudega, pirrudele laoti pikad õled ja õled lõpuks kaeti lumega, nii et hunt augu olemasolu aimatagi ei teadnud, Tulba otsa söödaks panti harilikult elav part. Hunt selle peale hüpates sattus otsekohe hauda. Et hundi väljapääsu hauast veel enam raskendada, valat haua seinad vahel veega üle (hundihauaga püük sündis, nagu juba eelpool mainit, peaasjalikult talvel).
Soehaud Hargla khk. Mõniste metsandiku Suursoo vahtkunnas, Peetri jõe pahemal kaldal Leppura talu piiri lähedal” otse talusse viiva tee ääres. Haud on kaevet jõe kõrge (8—10 m) ja järsu kalda serva, maapõhi on kõva savi, mispärast nähtavasti haud ka niikaua on säilund. Haud on siiski juba osalt ummistund. Haud on olnud algupäraselt pealt laiem, alt kitsam, seinad ümberringi vooderdet umb. 8—10 sm läbi mõõta, siledate vaiadega. Praegu on vaiad servade vajumise tõttu oma ülemises osas seinust eemale rõhut. Keset hauda seisab veel praegu umb. 15 sm jäme keskpost. Vaiad augu külgil on nähtavasti oma ajal olnud õige tihedalt, pea üksühes kinni. Haua ülemised servad on praegu kaunis ara vajund, nii et haua algupärast pealmist läbimõõtu on raske määrata, praegu on haua pealmine ümbermõõt umb, 13—14 m. Haua praeguse põhjani on umb. 140 sm, kuid selle moodustab siia lahtiselt langend risu, mille läbi keppi kõrgesti veel ühe 120 sm sügavusele torgata saab (siis tundub ette tulevat kõva põhi; haua põhjas on risu all vesi). Nii on haua endine sügavus võimalikult 2,5 m ümber. Haua praeguse põhja kohalt (umb. 140 sm ülemisest servast) paistavad haua algupärased piirid näha olema, haud on siin umb. 1,5 m läbimõõdus. Haua valmistamisajast midagi lähemat ei teata.
A. Rogenbaum on kuulnud, et ka jäneseid olla vanasti hauaga püüt. Hauad olla kaet härjapeaga. Nende üksikasjalikumat ehitust ta ei mäleta.
P. Kasuka isa teadnud rääkida, et oma ajal ka põldpüisid püüt hauaga, Kaevet pealt laiem, alt kitsam, kaunis sügav auk maasse, augu seinad vooderdet siledate vitsakestega. Haud kaet pealt õrnalt õlgedega, õlgedele pant lauake söödaga. Püü, teri nokkima minnes, langes hauda ega ei pääsnud sealt haua kitsuse tõttu enam lendu.
3. Silmused ja linnukeeled
Jänese jaoks seat vahel ling ehk silmus teeraja või veksli-koha peale. Eriti kohane olevat mõni aiaauk, kust ta on harjund läbi käima. Silmus tehakse kas hästi painduvast traadist või ka nöörist. Aiaaugus kinnitakse kas mõne roika või eraldi sinna pant kepikese külge, metsas mõne puuoksa jne. külge. Silmus peab kinnitet olema nii madalale, et jänes hüpates sellest just pea läbi torkab ja siis rinnaga või keskkehaga sellesse kinni jääb.
Mõtus armastab silbida ja sapitseda hõredal metsaalusel, liiva-seil ning kruusaseil kohil, samuti nõmmel, sookraavide liivaseil permil jne. Kõigisse neisse kohisse on kasulik mõtusele seada lõkse ja silmuseid ja ta lähebki neisse kaunis kergesti, kuna tetre on püünistega raskeni kätte saada, olevat enam õnneasi, kui juhtub kinni jääma.
Silmuseid ehk “linnukeeli” on mõtusele eelpool-mainit kohile kõige kasulikum panna sügisel ja kevadel, eriti kevadel peale lume sulamist, siis olevat neil kõige enam tavaks liiva sees sapitseda, Keeli paigutakse harilikult 3—5 kõrvuti, keskmine otse ja teised poolringis ümber, nii et kui lind ka vähe arvat teest kõrvale pööraks” ta ikkagi peaks minema silmusesse. Silmused ehk kee-led kinnitakse kas maassetorgat kepi-keste või okste külge, või jälle seotakse mõne vaiakese ülemise otsa külge ja vaiakene vajutakse tervelt maasse. Et keel lahtise rõngana püsiks, peab see olema valmistet kas jõhvist, pehmest traadist või vahaga kokkumäärit paelast. Jõhv on harilikult 6—8-kordne. Paela kokkumäärimine vahaga teeb selle kõvemaks (selles mõttes, et see püsib rõngana ega vaju kokku) ja libedamaks. Et mõtus keeli ei võõristaks, on kasulik nende ümber ka pikemaid rohukõrsi looka paenutada. Samuti on kasulik mõlemil pool mõtuselõksu või -keeli oksakesi ja rohukõrsi sarnaselt püsti torgata” et nende vahele jääb nagu loomulik tee silmuste juure ja nad takistaksid sama ajal lindu enne keeli kõrvale pööramast. Silmuseridu võib soodsale kohale, mõnele kõrgemate mätaste vahel olevale loomulikule teerajale, liivasele kraavipervele jne, üles seada mitmeid (paarikümnesammulise vahemaa peale üksühest).
P. Kasuka järele on mõtuse jaoks vahel keeled kinnitet lauakesele, teiste küttide arvates tarvitet sarnast keelte kinnitamisviisi mõtusepüüdmisel harva. Laua peale kinnitet keeltega püüti peaasjalikult põldpüüsid. P. Kasuk jutustab: lauakesele kinnitati püstjoones 3—4: jõhvist keelt, Kinnitati samuti nagu eelpool kirjeldet, poolringis. Lauakene puistati liivaga üle, Keeled olid tihedalt üksühe kõrval ja tehti nii kõrged, et mõtuse pea käigu pealt parajasti sisse ulatas. Keeled kinnitati lauakese külge näiteks tõmmates nende lahtine ots läbi lauakesse puurit augu ja auku altpoolt pulgake torgates.
Nagu juba mainit. kinnitati põldpüü “keeled” harilikult lauale. Nad olid vähemad ja õhemad (tavaliselt 4-kordsest jõhvist) kui mõtusekeeled ja neid kinnitati ühe laua külge, paari tolli vahemaa peale üksühest, kuni mitukümmend tükki. Silmuse avaused pöörati mitmes sihis. Keeled tehti parema meelega valgest jõhvist, et nad oleks lume karva (peapüük oli talvel). Keeled kinnitati laua külge, tehes näiteks noaga tsälguke lauda ja kinnitades silmuse pael kiilukese abil sellesse. Laud ühes keeltega paigutad! harilikult küüni veere alla (s, t. kus küüni põrand oli maapinnast vähe kõrgem). Lauale riputad! söödaks nisuteri, püüd neid nokkima tulles jäid algul ühte silmustest kinni ja rabeledes veel harilikult teistessegi (seks kinnitataksegi neid lauale nii mitmeid ja lähestikku).
4. Lõksud
Hundikast. P. Kasuk mäletab kuulnud olevat, et vanemal ajal (umb. 100 a. tagasi) olla “hunti kasti aet”. Teht laudust kast lahtikäiva kaanega. Kasti asetet sööt, ja kasti kaan, millele kinnitati raskus, jäeti avatuna. Kui hunt hüppas kasti sööda järele, langes kaan erilise lõksusüsteemi tõttu alla ja vangistas hundi. Kuida kaase lõks ehitet oli, P. Kasuk ei mäleta (vrd Virumaa hundi “lõudast” !).
Jäneselõksu jaoks painutakse alla mõne noore puu latv või torgatakse soovit kohta jämedam painduv ridev, mille ots samuti looka vinnatakse. Ridva või puuladva ülesandeks on lõksu juures olevat silmust soovitaval silmapilgul kinni tõmmata. Seejuures peab ridva vetruvus olema nii tugev, et see lõksus silmusesse sattund jänese õhku tõstab. Lõksu ehitus oleks järgmine. Soovit kohta lüüakse maasse vitsast loogake. Loogakese taha kinnitakse teise otsaga vinnasoleva ridva külge seot pael. Paela hoiab loogakese taga kinni pulk, mis on tõmmat ühes paelaga loogakese alt läbi (pael on seot pulga külge — pulga keskpaigast vähe kõrgemale) ja sedaviisi asub nagu teisel pool looka kui pael. Vinnas ridva jõud tõmbab paela kaudu pulka ja rõhub seda oma ülemises osas vastu looka. Kui pulga alumine ots oleks vaba, tõuseks ta nööri tõmbe tõttu (kuna pulga ülemine osa on rõhut vastu loogakest) ja päästaks seega kogu pulga loogakese tagant ära. Et see ei sünniks, paigatakse põigiti loogale pirruke, mis ei võimalda pulga alumise otsa tõusmist nimetet sihis ja samal ajal just pulga rõhumise tõttu paigal püsib. Põikpirrule asetakse kaks või ka enam pikemat kaldpirdu (nende teine ots on maas). Pirdude peal lebab silmus, mis on pulga külge kinnitet paela jätk. Pirrukestele asetakse ristikheinu või mõnda muud sööta. Jänes, astudes ühele pirrukestest, tallab maha pirru (pulk surub seda ainult nõrgalt vastu loogakest), vabastab seega pulga alumise otsa looga tagant ja ritv tõmbab silmapilkselt paela ühes pulgaga üles, sama ajal silmuse kinni tõmmates. Nii ehitet lõks toimib nii kergesti, et iga nõrkki pirrukeste rõhumine paneb silmuse kokku jooksma. Seejuures jääb pea erandita pirrukesi puudutand kehaosa (jänesel käpp või pea) silmusesse kinni. J. Jaigi poolt minu jaoks improvisoorselt valmistet lõksu katsusin kepikese abil nii lahti lükata, et kepike silmusesse kinni ei jääks. See ei õnnistund aga kordagi, lõks toimis kiiremini kui kirjeldaja jaksas kepikese silmuse. kohalt ära tõmmata.
Lõks seatud üles kas jänese teeraja peale, ilma et sellele oleks sööta pandudki, ja jänes jäi sellesse kinni jooksu pealt, või harjutati jänes kuhugi heinu sööma, kuhu tulles ta läbi mõne aiaaugu hüppama pidi. Augu taha säeti lõks, kuhu siis jänes hõlpsasti kinni jäi. Vahel pandi, nagu juba eelpool nimetet, juuremeelitamise otstarvel ka lõksu pirrukestele ristikheinu.
Tuhkrulõks, ehitus näha joonisel nr, 63: l) raskus, mõni palgiots, vana sillatala või muud sellesarnast; 2) pulkest raam; 3) raamist rippuv pael, mille külge on kinnitet pulk. Raskusel toetab teine ots maapinnale, teine on asetet pulgale. Raskuse mõjul on pulgal kalduvus tõusta. Et seda takistada, on pulga ots asetet lauakeses ehk pirrus olevasse augukesse. Pird on vaiakese abil kinnitet maapinna külge; teine ots, millesse on torgat pulk, on umb, 2—3 sm kõrgusel maapinnast, Tuhkur või mõni muu loom, astudes pirru peale, rõhub selle ülevaloleva otsa maha ja vabastab seekaudu pulga. Raskus, mis seni, toetudes pulgale, kanti paela poolt, kaotab oma toe (pael ei ole nimelt kinnitet päris pulgakese ülaotsa) ja langeb alloleva looma peale. Raskuseks on parim tarvitada mõnda vana puud või palgiotsa, veel parem sarnast, mis kohal, kuhu lõks üles seatakse, juba pikemat aega seisnud on. Uut puud tuhkur kardab. Raskus asetakse umb. 30 sm kõrgusele maapinnast. Pirruke kaetakse puruga, nii et see silma ei paista, pird võetakse harilikult vähe laiem, umb. 10 sm.
Tuhkrulõkse asetakse tuhkru kärva tõttu ainult sügisel. Vee -tuhkru jaoks lõksu sööta ei panda, vaid lõks asetakse tema arvatavale teele mõne sookraavi või oja kaldale. Ka maatuhkurt püütakse sagedasti ilma söödata (kui tuhkur on ära tsusit, siis ta just sööda peale lõksu ei minevatki), asetades lõks tema harilikele läbikäigukohile. Sööta tarvitades pannakse see keset pirdu; juba tuhkru nina puudutamisest jatkuvat, et lõks kokku langeb. Söödaks on parim tarvitada tapet konna.
Samasugune, kuid vähe kergema ehitusega lõks asetati ka mõtuse jaoks. Muidugi võisid ka tuhkrulõksu juhuslikult muud loomad kinni jääda.
Kustav Kasuk tundis tuhkrulõksu, mis ehituselt on muidu sarnane lõksule joon, 63, kuid millel on veel eriline kahest lauast koosnev keha. Kaks lauda on pant päälistikku ja nende ühed otsad ühendet näiteks nahkhingega. Alumine laud jääb lõksu põhjaks (pird on siis juba kinnitet laua külge), ülemine asetakse samuti nagu raskus pulgakesele ja alles laua peale on kinnitet mingi raskus (puupakk, kivi jne,). Muidu toimivat lõks samuti. Kirjeldet lõksul on see hea pool, et see ei ole nii seot sobiva raskusega kui lõks joon. 63 (pikem palgiots).
Saarma - ehk udraselõks. — Võetakse üks 1,5 m pikk” udrasest vähe jämedam õõnestoru, mille mõlemasse otsa, umb. 10 sm kaugusel otsast, lüüakse ringis ümber toru väljastpoolt sissepoole kallakud naelad (5— 7 naela). Õõnespuu sisse pannakse söödaks kalu või vähju. Udras, tundes sööda lõhna, poeb naelte vahelt lõksu, kuid vasta-sihit teravate naelaotsade tõttu enam välja ei pääse.
Mõtuselõks toimib vibuga samasuguse põhimõtte järele kui jäneselõks. Lõksu enese ehitus on vähe erinev, sarnaneb aga joon. 63-al kujutet tuhkrulõksule. Mõtus, astudes pirrule, vajutab selle õhusoleva otsa maha ja vabastab seekaudu pulga (mille alumine ots oli nõrgalt torgat pirrus olevasse augukesse, mis vibu mõjul silmapilkselt õhku tõstetakse, seejuures silmust kinni vidades. Lõksu vinnasolekul on pulga ülemine ots paigutet loogakese alla, kus ta püsib paela tõmbest; niipea aga, kui pulga alumine ots vabastub, tõmbab pael (ridva jõud) pulga looga alt välja (sest pael ei ole mitte kinnitet täpsalt pulga ülemise otsa külge, vaid sellest vähe eemale, samuti ei ole pulk kinnitet loogakese alla loot joones, vaid vähe kallakult).
Mõtuselõks ja tuhkrulõks mõtuse jaoks säeti harilikult üles harva peda jastikku, seal, kus marjavarte ja kanariku vahel on loomulikud teerajad, pirrukene risti üle raja. Pirru teine ots (loogakesepoolne) asetati 3—5 sm kõrgusele maapinnast, igatahes ei või pirdu nii kõrgele asetada, et lind alt ronima püüab hakata. Lõkse säeti ka mõtuste siblimisekohile.
Nagu juba eelpool mainit, torgati vahel lõksu või keelte juure oksakesed ja risu püsti, mis lindu nagu lõksu juhatama pidid, vahel selle mõlemal pool nagu juurekäigu-teed moodustades (vt. joonis nr, 66).
Nurmkanade (põldpüüde) jaoks asetakse talvel paksu lumega kuhugi sobivasse kohta tuulutamis-sari, mille juures siis kas kütt ise varitseb või säetakse sari üles lõksu joon. 63 sarnaselt: sari on raskuseks, kõik muu on samasugune. Terad puistatakse pirrule; niipea kui nurmkanad neid nokkima hakkavad, langeb sari alla. Varitsemine on seepärast parem, et võib oodata, kuni sarja all mitu nurmkana on, lõksutaoliselt ülesseat sari võib aga maha kukkuda ka ühe nurmkana nokkides. Sarja asemel võib ka tarvitada mõnda raskust samuti nagu lõksul joon, 63, kuid siis tapab raskus allajäänd püü ära, kuna sarja abil neid elusalt püüda saab.
Põldpüüsid on püüt ja püütavat veel praegugi vitstest kalamõrraga. Asetakse mõrra suule ja mõrra pärasse lauake teradega. Püü läheb mõrda teri nokkima ega ei leia enam nii ker-gesti välja. Ka noori parte võida mõrraga püüda, Vitsmõrd asetakse luhale õige õhukesse vette ja juhitakse pardid, samuti nagu eelpool kirjeldet, terade kaudu mõrda.
5. Püük konksude ja raudadega
J. Jaik jutustas järgmist rebase püüdmisviisi. Kuhugi metsa-ossa, kus rebaseid teatakse liikuvat, pillutakse üksikult kalakesi maha. Seejuures ei või mitte jala käia, vaid peab kas ratsutama või sõitma: inimese jälgi rebane kardab ega lähe neile lähedale. Samuti ei või mahavisatavaid kalu kätega puudutada, rebane tunneb seda otsekohe ega ei puuduta neid. Kui rida kalu niisama söödaks on maha visat, köidetakse umb. 1,5 m kõrgusele maapinnast mõne vähe vedrutava puuoksa külge kolmeharuline haueõng ja pannakse kala hoolikalt selle otsa. Rebane, mahapillut kalust julgust saades, hüppab ka seda võtma, hammustab omale konksu lõuga ja jääb rippuma.
Raudu tarvitakse veel praegu rebase, kähri, tuhkru, kullide jt. püüdmiseks. Oma ajal on raudu üldiselt tarvitet ka hundi ja karu püüdmiseks. Praegu tarvitetavad rauad on pea kõik vabriku tööd ega kuulu seepärast käesoleva kirjelduse raami. Vanemate raudade täpsemat konstruktsiooni kütid enam ei mäleta, aga nähtavasti on üldse Saksamaalt ja mujalt sisse tood rauad meil vara tarvitusele tulnud. Ka mõned vanematena paistvad sepa poolt teht rauad võivad olla ker-gesti vabrikuraudade jäljendused.
6. Püüdmine mürgi ja viinaga
Rebase “pilli” ehk “proki´´ ehk kihvtiga püüdmine. — Rebasele pille maha pannes peab teda sama ajal pillidele juure meelitama. Seda tehakse harilikult järgmisel kombel. Tapetakse kass ja kõrvetakse lahtise tule peal, nii et ta haisema hakkab. Siis sõidetakse hobusel või suuskadel (inimjälgi ei tohi olla) metsapidi ja veetakse seal kassi nööriga järele. Metsas sõidetakse kaunis suured keerud ja sobivaisse kohisse pannakse jälgede äärde ka pillid maha. Rebane hakkab hiljem lõhna, mida kõrvetet kass lume peale jättis, jälgima ja jõuab tahtmata pillide juure. Kassi järelvidamise asemel võib sõites harvalt maha poetada ka kalu või muud sööta ja siis lõpuks maha panna pillid, P. Uibo teada olla vanarahvas nimetand, et regi, millega sõidetakse rebasele pilli panema, peab olema puujalastega, rautadud regi ei kõlbavat.
Pille sai ka linnast osta, kuid harilikult vanemad kütid valmistasid ise. Pillid olid 2—3 sm pikad, vaevalt väikese sõrme otsa jämu-sed, seest mürgiga täidet vahakapslikesed. Mürkest oli parim strih-niin, aga vahel tarvitet ka arseenikumi. Vahakapsel pilli jaoks tehti järgmiselt. Võeti kaks pulgakest, jämedam ja peenem, tehti nende otsad vähe märjaks või kaeti õrnalt rasvaga ning torgati siis vedelasse vahasse, Kepikeste külge jäi õhuke vahakord, mis hangunult kepikese pealt ära võttes (tuli esialgse kastmise tõttu kergesti ära) ühest otsast kinnise torukese moodustas. Õhemasse torukesse paigutati mürk ja lükati siis pea tervelt jämedama sisse (see jäi nagu kaaneks). Mõlemate poolte liitekoht sulatati kuuma traadiotsaga kinni. Sarnaselt valmis pill määriti kas hanirasvaga või mee ja rasva seguga üle, et see rebasele meeldivam paistaks ja talle juba kaugemale tunda oleks. Pilli juures ei ole sugugi tähtis, et rebane pilli ära sööks või sööma hakkaks. Strihniin on näiteks nii kange,. et kui ta ka ainult hambad sisse vajutab, on surm möödapääsematu. Kui mürk on ära hingand või muidu nõrk, võib rebane peale pilli puremist koguni mitu km ära joosta, enne kui ta maha jääb; harilikult on surm õige kiire. Pillid pidada enam lagedale panema, tihedas metsas rebane ei tahtvat neid võtta.
Karu püüdmine viina abil. — Põllu servale või mujale, kus karu teatakse käivat, pannakse maha mollikene. Mollil on keskel vahesein, üks pool molli õõnsusest täidetakse meega,. teine piiritusega, viimane kaetakse pealt tohuga kinni. Karu, leides mpllikese, hakkab mett lakkuma ja alandab seekaudu mee pinda. Eelpool-nimetet molli vaheseina on puurit augukesed, mille kaudu-piiritus meepinna alanemisel teise poole peale valguma hakkab, Karu, ikka edasi mett lakkudes, lakub ühes sellega ka piirituse, mis mee peale valgub, ja jääb lõpuks purju ning siis magama. Kütidel on nüüd kerge karu tappa.
III. Vanemad püssid
“Tuletabaga” ehk “ränipüssä” olnud veel tarvitusel 50—60 a. eest. Samal ajal ilmund ka juba üherauaga eestlaetavad tsilinderpüssid. Tsilindripüsside üldisemaks saamisega võet ka vanadel ränipüssel pann küljest ära ja teht nad ümber tsilindripüsseks. A. Rogenbaumi järele olnud läind aastasaja lõppaastakümnel üldisel tarvitusel kaherauaga eestlaetavad püssid.
Tagantlaetavad püssid tulnud üldisele tarvitusele alles viimaseil aastakümneil, ehk küll neid ka juba varem üksikult esinend.
IV. Täiendusi
Ka lindude jaoks on sarnast lõksu tarvitet, nagu joon. 62. kuju-tet. Sellega püüt nii mõtuseid, tetri kui põldpüüsid, P. Uibo tundis sarnast lõksu nime all “linnukeeled”.
Õieti saab väga mitme eelnevas kirjeldet püünisega mitmesuguseid loomi ja linde püüda, kuigi nad oleks valmistet teat looma või lindu silmas pidades. Praegu paistab nooremale põlvele lõksude ja keeltega lindude püük pea täiesti tundmata olema. Tuhkrulõksu mäletakse veel üldisemalt.
Mitmed vanemad kütid on siiski veel poisiksest peast (40—50 a. eest) linnulõkse ja -keeli tarvitand.
ERM, EA 13, 543/629 < Võrumaa — E. Laid (1926).