Hundiajamisele kogus igast perest kaks meest odade või mõne muu "relvaga". Ajamine korraldati üle 3—4 kihelkonna korraga. Juhatamas olid Sillakohtu "saksad". Igal hundiajamisel käitati ikka võrku (püüseid). Püüseid pidi igal perel olema 7 sülda. Nii olnud Karja vallas näit. kokku 700 sülda võrku, Hundi-võrk (püünis) oli 7 jalga lai, jämedatest nööridest kujutud. Võrk seati üles vertikaalselt, okstega teivaste najale. Teibaid oli iga 6—7 jala taga üks. Oksad jääti teiba külge selleks, et võrku nende külge riputada. Ajajaid oli jala ja hobustega (ratsa). Liht-ajajad olid jala ja kümnikud ratsa. Püssidega olid enamasti mõisnikud, Hundi hirmutamiseks olnud osa ajajatel käes lauaotstest tehtud laksud. Laksud moodustati kahest kitsast lauaotsast sel teel, et need ühest otsast nööriga kergelt ühendati. Neid lauapooli laksutatud siis üksteise vastu.
Hundiaukusid talumehed ei olevat teinud. Karjas olevat Laugu mõisa endine omanik aukudega proovinud, kuid hundid ei läinud sisse. Auk olnud seest vooderdatud laudadega, Keskel olnud post, mille otsa asetatud sööt.
Seapõrsa karjutamisega reelt olevat püüdnud Luu-lupä mõisa omanik Tunselmann. Põrsast karjutatud reel kottis, kuna ree järele pika nööri otsa seatud lohisema mingi põrsasuurune tuust, Pääle selle püüti hunte mürgitatud hobuseraipega ja lasti püssiga väljapandud raipe kallalt.
Raudadega püütud rebasi, kusjuures liha olevat tarvitatud söödaks.
Paeltega püüdmine olnud tuntud, Seljämäe Nelise Kustu püüdnud lindusid paelaga (linguga), mis olnud kinnitatud mahapaenutatud kasvava noore kase ladva külge. Nöör olnud ühendatud samasuguse pilpasüsteemiga nagu rotilõks, silmus aga ise laotatud maha ja selle ümbrusse puistatud õispuu marju. Niipea kui lind astus päästemehanismile (pilpad), vabanes puu motoorne jõud ja õgvenedes tõmbas koos linguga ka linnu õhku. Milline see pilbaste konstruktsioon täpsemalt oli, seda jutustaja enam ei mäletanud.
Jäneseidki püütud paeltega aia aukudes, kust jänese tee läbi käis. Lihtsate silmuste kõrval, kuhu jänes end ise sisse mässis, väärib tähelpanu raskusega silmus. See silmus seati ka aiaaugu ette üles, kuid nii, et silmuse pikem ots viidi kõrgele üle aia rippuma ja selle otsa pandi raskuseks kivi. Silmuse teine ots olnud kinnitatud pilbaste-süsteemi külge. Kui "jänes pilpa maha astunud", pääsenud silmus takistusest lahti ja kivi raskus vedanud selle kinni, Sarnast silmust ei ole jutustaja ise teinud, on ainult kuulnud, mille tõttu konstruktiivseid üksikasju ei suutnud anda edasi. Arvab, et päästemehanism olnud rotilõksu moodi.
Sama jutustaja teatel on Kõpus (Hiiumaal) ja Noarootsis püütud parte ja hani õngega. Söödaks pandud metsõunu (maaõuni) milliseid seks otstarbeks Saaremaalt käidud ostmas. Õnged õuntega visatud vette, kuna õunad ujuvad veepinnal. Ka kartulaga olevat proovitud, aga viimane vajuvat pika-pääle põhja.
Tedrepüüdmisel olevat üks kütt hiilides tedrele läheneda püüdnud, kusjuures mees poolroomakil käies enda ees varjuna tihedat kadakaoksa hoidnud. Tavaline tedrepüügil oli aga nende juuremeelitamine vastassugupoole häälte imiteerimisega. Tedrekukele tehti kana ja kanale kuke häält. Poegi võib samuti kutsuda ematedre kutsumiseäält matkides. Pääle selle kutsuvad jahimehed parte hääle imiteerimisega lähemale. Pardi häält tehakse pöidla ja esimese sõrmega moodustatud pilu läbi.
Rebase juurdemeelitamiseks tehti jänesepoja häält, samuti hunti. Kumbagi olevat võimalik isegi kahe sülla kauguseni endast kutsuda. Viledega kutsutigi linde juurde. Nii on tuntud tedre-, luige- ja püüvile. Püüvile tehti jämedast õlekõrrest või roost.
ERM, EA 14, 837/45 < Karja khk. — Gustav Ränk < Juhan Gutmann (1930).