Jahiloomadest esineb praegu Kihnus ainult jäneseid. Minevikus olnud aga saarel püsivalt elamas rebaseid ja kord tahtnud Kihnu tulla ka põder vasikaga. Sellest räägib Pärt Vesik järgmist. —
“Laupa õhtanõ aeg oli. Meie pidime sauna minema. Vana põdra emä ning poeg tulid Lempsi aa iärt kaudu. Mia eläsi siis allõs Larituõmal Mia, Nõgõs — mio vend, Naerõ Mihkel, Allikivi, Tungi-Tuõma Juän akkasimõ tagand aama. Sõni aasimõ kui piäle Suurotjiakku. Siäl oli nda paelu nõtõr, et põdrad sadid sisse. Põdrad ei suass enäm iass ootod. Lasti siäl maha. Siis kjõssimõ põdrad vällä. Igävene külm oli. Tungi väsüs ää. Lei pitkä ning enäm ei tõõsõ, Kandsimõ koo. Tungil võttis käed ning jalad ää. Kas ma oli siis üks 12—13 aastanõ või... Sis tuõdi põdrad Kihnu ning aeti Larituõma õuõ puudõ naalõ püstü. Terve vald käüs uatamas. Päräst akati meite käest põtru nõudma, Olõss mitte luba tappa, Mio isä käüs Pärnüs sjõllakohtos. Kihnus oli üks Suumann kirjutaja, sie vaegistas asja ää, — Igävene iä paks liha oli. Nahk jäeti ää viie piäle ning pargiti ää.”
Kui põdrad Kihnus olnud, siis üks naine joosnud tänavas ja karjunud ärevuses: “Põrk Kihnus! Põrk Kihnus !” mis on kujunenud kõnekäänuks.
“Rebäsi oli ennemä ulga aega Kihnus. Jahti pieti mõisa puõlt. Vald aeti kogo rebäsejahe piäle, Egäüks viis 3 sülda nuõta. Nuõdad pandi arkõ piäle üles merest Piältrannast Äpeni. Mies oli kaikaga põõsa taga, et kui rebane nuõda piäle tulõb, annab kaikaga pähä. Kõegõ ennemä laskis Pulli Pärt ühe rebäse Sagura juurõst maha. Teene rebäne oli jälle Pitkänä puõl nuõta ning tuli kua sedä nalja uatama. Pani üle Äpe püstaa mis vjõlkus. Siis aeti rebäne teiss. mua otsa — Läbiketrä. Siält olõss tal enäm minnä kusagilõ, Merässe Juän läin sisse (= vette) ning suan ändä pidi käde. Nahad müüdi kirikuärräie 5 rubla tükk. Jänesi suadt 15 tükkü. Ühekorra pärast suadi Pitkänält kivede alt 5 poega käde, kui küla vaheaida tehtüd. Müüdi Puõtsi parunilõ, külä sai raha omalõ. Rebäse sugu kadus siis Kihnust ää, kui mia oli üks 20 aastad vana. Rugi põldõss olid augud ning pesäd. Mis ennemä viga oli jänesi ning Ijõnda laska, kui viisid tagant aada ning kanda, Sedä-mte olõss, et sua-mtõ [=seda mitte ei olnud, et ei saanud mitte]. Pardid lendsid nagu. oboriästä (= kuldnoka) parvõd. Ühe keväde mia sai 60 parti. Kui iänuõdalõ mindi, siis raiuti iässe auk ning uatati, kas kalu ond, Sie praegu nagu unõnjagu. Kõik püüsed tehti kodo ise. Mutt oli siokõ, et üsä kahesõs. Kuin mutt kõigiti kurikaga pehmemäks! Puadi parda piält juõsis mutt ise sisse, võis piibu kua suitsma panna kui tahtsid. Nüüd sua aega ninä kua nuusata-mtõ. Kalu suadi küll. Olõs siis sioksõd püüsed oln nagu praegu, siis olõs võin kalu kusagile panna. Ennemämte käüäss kaugõmal kalu püüdmas kui Sangoto vahel. Et Tibrikäs räimi suab, seda ususs kiegi. Sakslastõ aegas akati siäl püüdmä. Nüüd sua siält kua enäm-mitte. Pühakiri ütleb, et viimes isä tieb pojale puust kala, et siokõ oli ühekorra kala. Kissi ennemä turtsa sei! Kui mõni suadi, siis anti sigadõlõ. Parami kalu oli küll võtta. Mõisal oli Sangõs kolm kütti: Marüsõ Pieter Truhvi, Tapu Juän, Tõnisa Juri. Elasid sui läbi Sangõs. Mõisa puõlt oli maja tehtüd, lahtise keresegä ahe oli siss. Testel ei olõss luba Sangõs ülgesi egä kalu püüdä. Kütid püüdsid kalu ning ülgesi mõisalõ puõlõks. Muud orjost nändel ei olõss.”
Vanasti öeldud söögilauas lastele: “Ammustagõ aga õuna (= kartulit) vähä ning kala paelu!” — nüüd vastupidi.
ERA II 269, 312/7 (1—2) < Kihnu — T. Saar (1940).