1) Ku veel püssist ei olnu, siis käiti jahil kirveste, käksade ja tuntsidega. Kirves oiti ikki puusa pääl ja p-se pääl, tun'ts panti vahest pika orgi otsa, ku käksa ei olnu. Jahimestel olnu püigivibud metses; püsside aeg säeti püssid ka sedaviisi vinna” ku loom puutus, et siis lahti läks, aga see olli kole: sedaviisi said mitu inimest metses aavata ja surma, nägu naised, kis marjul käisid.
ERA II 168, 665/6 (95) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, s. 1865 (1937).
2) Vanasti ku püssisi ei olnu, pütti unttsi, karusi ja põtru augudega. Augud kaevati loomade raja pääl 9—10 jalga sügavad, muld kanti eemal, et midagi isiäralikku et oleks; augu seinad tehti püsti-puidest kõvad, et kaapida ei saaks, nägu undid; päält kaeti auk peenikeste okste ja sammaldega. Undtaugu keskel panti meelituseks lihatükk orgi otsa, põdrade meelituseks jälle sületäis einu. Augude põhja tauti teibad, tehti päältotsast vahedad, et siis loomad kukuvad sinna otsa. Kui mõni olli sisse läinud ja isi veel põlnu surnu, siis tapeti kirvestega ja teibastega, kisti köitega üles ja obustega toodi metsast välla, siis olli liha jälle küll — põdrade ja karude liha ju söödi.
ERA II 168, 660/1 (85) < Häädemeeste khk., Orajõe v.. Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, s. 1865 (1937).
3) Tõhke püütakse peamiselt hoonete ümbrusest, kuhu neid sügiseti ilmub, aga ka karjamailt ja ojakaldailt. Püütakse omatehtud, puust lõksudega, aga ka raudadega. Sügiseti pannakse lokse “vana usu pääle”, s. o kohtadesse, kus tõhke on ennemini käinud, talvel nähakse käiguteid jälgedest. Lauaotstest tehtud lõkse on ühe otsaga ja kahe otsaga (kaks otsa avatavad). Kahe otsaga lõksud püüavad paremini. Söödaks on värske või suitsutatud, ka sütel röstitud liha. Sööta kinnitatakse ja lõksu saetakse kinnas-käsi, et “inimese aisu” vähendada. Mõned vanad tõhud on aga nii kavalad, et üldse lõksu ei lähe, käivad küll ümber lõksu, lõksu pääl ja seeski, situvad nagu naeruks sisse või pääle, aga sööta ei võta. Lõksusattunud tõhk lastakse kotti (parem veel mõrtsi, siis on näha, kas vahest kass ei ole) ja lüüakse surnuks. Umbselt nülitud nahk tõmmatakse esmalt pahupidi parajale lauakesele ja kuivata-takse l—2 päeva parajasti poolkuivaks, siis pöördakse karvapool välja ja lastakse lõplikult kuivada. Juhul, kui pahupidi nahk on liiga kõvaks kuivanud, siis leotatakse soolakas vees, kuni annab ümber pöörda. Vene ajal harilikult harjuskid viisid nahad ära, hind kõikus 90—120 kopika vahel, kuid ei makstud sularahas, vaid kau-baga. Samuti vahetasid harjuskid ka vasikanahku. Uuemal ajal tõhupüüdjad viivad nahad linna nahajuutidele, aga liigub ka maal ülesostjaid ja mõnes kaupluses võetakse vastu edasisaatmiseks. Aastat kümmekond tagasi olid tõhunahad nii hinnas, et parematest saadi kuni 10 kr., 1939. a. hind oli olnud 3—5 krooni. [Joonisel nr. 69] lõks on ülevel, s. o püügivalmis. Punktiiriga on märgitud traadi alumine ots söödaga lõksu päras. Kahe otsaga lõksul on tiivad mõlemas otsas, tõmmatakse nööridega üles ja sööt kinnitatakse lõksu keskelt põranda päält läbikäiva keele külge. Keele ots ulatub läbi seina välja, otsa sees on rõks, mille taha käib nööre hoidva pulga ots.
ERA II 269, 401/3 (62) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. — Marta Mäesalu < Martin Kohv, 42 a. (1940).
4) Jahist ja jahikunstist. — Jänesejahti mindi värske ja sula lumega, siis olid jäljed näha. Enamasti käidi luuramise- jahis. Siis tehti ristikheinakuhja ligidale oksadest varjupaik ja vahiti sealt seest. Teine pidi vahtijatest koju poole tagasi tulema, et jänesel näha oli, kuhu inimene oli läinud.
Partsijahti käidi õhtul pääle päikese loojamineku, siis on pardid roos Ja ei karda nii väga inimest. Rohkem võib neid jõe ja. oja kallastelt õhtusel ajal laska.
Nurmkana-jahti peeti hobusega, sest et viimased hobust ei karda ja kaunis ligi lasevad sõita. Neid võib selle mooduga tundide viisi mööda väljasid taga ajada ja laska.
Kitsejaht on enamasti luuramise- ja ajamisejaht. Ühed ajavad, teised peavad masti peal ootama ja sarvikuid vastu võtma.
EKnSc, 144 < Tartu — A. Mälson (1914).
5) Jahiriistu pole enam kelgi alles, kuid jahti peetud kauniste, iseäranis rebaste, huntide, karude, mägrade ja lindude pääle. Tarvitati harilikult tulilukuga püssi. Tedresid, põldpüüsid ja anesid püüti paeltega (aniõngega). Linnupaela oskab teha veel praegu Kaarel Pärn Alatskivil ja Abram, tema vend, minule nemad aga ei näidanud. Karusid, hunta ja rebaseid püüti raudadega, aukudega ja püssiga; ka kihvtitatud neid, iseäranis rebaseid “rebasekakuga”.
ERM 64, 59176k < Tartu-Maarja khk. — Arnold Mäetam (1921).
6) Ennemuiste üks mees tahtnud seega jänesed kinni püüda: tema kaevan külatänavus, kus easti kõrge lume hange tuisan, suur maailma auk hange sisse, siis pannud õlga õrnalt peale, et aru ei saa, et siin auk on. Et see auk tee ääres olnud, läinud sealt üks külaperemees ärgiga metsast einu tooma. Ja kui ta ärgiga senna-maale saanud, kus see auk olnud, kadunud ärjad äkiste ree eest ära. Mees läinud kohe külast labidast saama ja läinud just selle juure, kes selle augu oli kaevanud. Mees saanud sealt küll labidast, aga peremees ei põle sest sõna tohtin ingata, et tema selle augu oli kaevanud. Mees saanud pool pääva enne tööd, kui ta oma ärjad kätte saanud, ja siunan ja vandun nii palju, kui tema iialdes oli jõudnud.
H II 16, 787/8 (l) < Risti khk., Nõva v. — J. Holts (1889).
7) Sial Mardu all oli niske raba, sial oli neid rebasid küll., Kurgla mehed lippudega püitsivad kinni. Lipud ümber metsa, sis teinepolt ajama — ta ei pia lippudest läbi minema. Meie põle nendega püind.
AES, MT 188, 15 < Jõelähtme khk., Rootsi-Kallavere k. — K. Must (1937).
8) Jahimehed oravast ei hoolind midagi, Süia see ei kõlband ja nahaga ei mõistetud ka miski teha.
ERA II 279, 183 (7) < Iisaku khk., Illuka v., Kõnnu k. — A. Männiste < Miili Kroon, 71 a. (1940).
9) Siis elas rahvas põllupidamisest ja küttimisest, milles ka vilumus oli. Hommikul peremees püssi seinalt võttes ütelnud sulasele: “Mihkel, õhtul päikeseveeru eel pane kaks härga ree ette ja tule sinna, sinnagi metsa ära ka unusta kubu peerge kaasa võtmast, sest võib-olla ei jõua me enne pimeda tulekut põdral nahka maha võtta.
ERA II 215, 427/8 (8) < Iisaku khk., Iisaku v., Roosoja k. — Iisaku algkooli õpilane Arvet Uustalu < Theodor Uustalu, 50 a. (1939).
10) Ennevanast õld jälle jahimehed kõhe selle peal: pääva ajal teind undiaukusi ja linnupaelu seatud ja ööse õldud kodu. Augud tehtud sügavad ja pandud kuuseokse natuke peale ja okste peale natuke raiska. Sedaviisi läks siis unt õlpsast auku. Sinna auku läind ka mõnikord rebased ja ilveksed, irved, põdrad ja karud. Siis omiku tongitud pika puudega need loomad oikalasest ja sedaviisi võetud sealt välja. Lendaja lindude tarvis tehti paelad vigurimoodi: tehti vibu, pandi siis lai paelasilmus ja siis natuke särvet silmukse juure. Siis lind akkas toitu püüdma ja puutus vibu külge. Vibu lõi ennast sirgest. Juhtus siis linnul pea ehk jalg sel ajal paela silmukse kohta, siis jäi ta kinni. Sest tuli siis sõna linnupete ja linnupete on meie varane sööm (vaata lehekuu päeva omik kell 4). Vene valitsuse ajal keelati see mood ära ja arvati, et karjaloomad nende sisse kukuvad. See mood õli õld 300 aastat tagasi, sest siis ei õle õld püssisi. Jahimehel õld suur nuga ja tapper. Siis pääva ajal võetud elaja nähku ja seatud undiaukusi, Mõnikord saand nahku nii pailu, et kahe mehe kantud korrast, sest siis õlid metsad paksud ja obuse teed ei õle õld (vaata Kalevipoja laulud!). Needsamad õld kalamehed ka. Jõgede sillad tehtud iga kevade uued, sest jääde minemine alla lahutas iga aasta silla ära ja ajas siis risu kokku ja teind uue jõe aru teisest kõhast. Ehk mis sild see oli siis: kaks pikka pruusat, mis jõe kalda peal kasvasid, need lasti tapriga üle jõe põigiti, siis akati sinna peale jälle põigiti puid seadma — ja sild õli valmis.
H II 11, 95/6 < Rakvere khk., Sõmeru v., Kohala k. — Villem Pender (1889).
11) Ühisel jahikäigul laskja saand naha, liha jägatud ühtlaselt.
ERA II 178, 99 (95) < Ambla khk., Lehtse v. — Joosep Eplik < Hans Evartov, s. 1890 (1938).