212. Mõisnike jahipeod 1847

Seanse aeg, kui meie esivanemad mõisaväljul peksa saivad keppidega, Saare mõisas oli üks ull krahv. See oli suur vääsaks ja tema sõitis alati nella-obuse tõllaga. Et kui talupoeg vasta tuli, pidi kraavi minema; kui ei läinud, kargas tõllast välja ja andis sulle mööda kõrvu aga. Temal oli üks kange jääger, vanapoolne mees, Jaan Töks oli tema nimi. See oli kange linda laskma. Aga Töks oli juba vanaks jäänud. Siis ütleb krahv: “Kuuled, Jaan,” et “sina jääd juba vanaks, sina võta omale üks noor õpipoiss!” Ja Jaan ütleb: “Keda ma võtan?” Krahv ütleb; “Kärnlil on üks väga. mõistlik poiss, Aadu Neiman, Laiusi valla liige, see on tuline poiss!” Jaan ütleb: “Olgu pääle!” Ja ärra käskis Köögi-Kadrit aeda minna ja Aadu oma juure tuppa. Ja Kadri läks aeda ja ütles Aadule: “Ärra käskis oma juure tuppa tulla!” Ja Aadu läks tuppa ärra juure ja ärra ütles: “Sina akkad nüid jäägrist õppima. Kui sa mul vali poiss oled õppima, sa saad ea palga ja iga jõulus ea kingitus,. Kas sina oled rahu sellega?” Aadu vastas krahvile: “Olen küll rahul,” ja krahv tõusis tagast ülesse ja tõi tagast toast kaheraudse püssi ja andis Aadu kätte; “Selle ma kingin sulle, kui sa vali poiss oled õppima. Ja nüid on linnulaskmine ka ja esmaba lähete kahekeisi metsa, Jaan Töks ja Aadu Neiman.”

Aga esmaba läksid kütid mõlemad metsa. Aga vana kütt laskis kõik noored linnud, aga noor kütt ei saa kedagi. Tulivad õhta kodu — vanal kütil linnud, noorel ei ole. Vana kütt viib linnud tuppa. “Kas poiss saab lasta?” Kütt ütleb: “Ei ole kedagi!” Ärra tuleb välja, õikab: “Neiman, tule, too püss seie!” Neiman võtab püssi ja läheb sinna. Ärra küsib: “Kas märki saad lasta?” Ärra võtab kriidi taskust välja, “Anna üks laud seie!” Aadu läks, võttis märklaua. Ärra ütleb: “Vii nüid laud nelikümmend sammu välja pääle!” Ja poiss viis ja mõetis maa ära ja laskis märgi puru. Ärra ütles: “See on ea!” — Ja siis käisid kütid kahekeist metsas nädalapäävad, vana kütt toob lindu, noor ei saanud. Nüid ütleb krahv Neimanile: “Kui sa lindu ei too, sa saad kolmkümmend. Ma vaatan veel!” Nüid esmapääv ommiku vara tõõseb noor kütt ülesse ja läheb Sõõru nõmme, läheb mööda Kaju järve jäärt edasi, kus ilus karusamlane mets. Pääv akkab ilusast tõusma. Ja korraga kuuleb, et üks laps nutab aledast metsas. Siis läheb edasi ja nääb, et üks äll sääl ja veike laps sees ja nutab. Tema kiigutab teda. Korraga tuleb üks suur mees ja kammelikarvust kuub selgas ja nahkvöö temal vööl; küsib tema kääst: “Mis sa teed siin?” “Mina kiigutan seda last, mis siin ällis nutab!” Nüid ütleb metsaaljas: “Mis sa maksu tahad selle eest, et sa teda siin kiigutasid? Ja mis sa siin metsas teed?” Jääger vastab: “Mina krahvihärra jahimees. Meid on kaks temal, teine on vana ja mina olen noor õpilane. Aga vana kütt tapab kõik linnud minu eest ära ja mina ei saa ühtegi lasta. Täna ommiku tulin üksi metsa. Siis mina palun: õppage, kuida mina lindu saan lasta!” Metsaaljas võtab oma põuest ühe punase lõnga välja ja tõmmab ühekorraga kolm sõlme sisse ja ütleb jäägrile: “Kui sa nüid edasi lääd, siis kinnita esimest sõlme ja siis teist, siis lase, siis on käes. Ja seda lõnga ei tohi sa ühelegi näidata ja ära kaotada ka!” — ja annab jäägri kätte selle lõnga ja ütleb: “Kui teie õhta mõisa lähete, siis kui vana jääger oma püssi nagi otsa paneb ja linnu maha kaelast paneb, siis löö pahema jala kannaga vasta tema linnukotti, siis nääd.” Poiss tänas ja al'las kadus ära. Ja nüüd läks Aadu säält edasi ja siis võttis lõnga põuest välja ja kinnitas; siis kohises mets ja tuli põdrapull. Jääger laskis rinnast sisse ja pull kukkus maha. Nüid laadib jääger püssi ja läheb edasi ja kinnitab jälle esimest sõlme. Mets kohiseb ja tuleb karu, ja jääger laseb rinnust sisse — karu kukub. Nüid laadib jälle püssi ja astub edasi ja võtab lõnga põuest välja ja kinnitab. Ja mets akkab kohisema ja jääger vaatab — metskits, ja laseb maha. Nüid akkab jääger aru pidama, mis nüid saab — kolm metselajat kääs. Neiman võtab lõunat nüüd ja mõtleb: “Nüid ma kinnitan kolmat sõlme, saab siis näha!” — ja kinnitab kolmat — pesakond noori tetresid, ja laseb need kõik maha. Saab see pesakond tapetud, läheb edasi, kinnitab kolmat sõlme — lendab pesakond laanepüisid. Nüid Neiman tapab selle pesakonna maha. Siis oli noorel kütil kaheksa tetre ja seitse põldpüid, see on viisteist sulglindu ja kolm karvelajat. Nüüd paneb Aadu Neiman omad linnud kotti ja tänab metsaaljast selle kalli ande eest. Nüid paneb Aadu märgi juure põdrale ja karule ja metskitsele, et neid õhta obusega kätte saab. Ei täna ei kinnita lõnga.

Nüid tulevad kütid õhtu mõlemad kõdu oma saagiga ja lähvad krahvi juure. Vana kütt astub trepist ülesse, noor tagast järele. Vana kütt paneb kaelast linnukoti maha, paneb püssi nagi otsa, selg noore küti poole. Aga Neiman lõi pahema jala kannaga linnukoti külge ja siis ruttu oma püssi nagisse. Siis astusivad mõlemad tuppa, kus krahv laua taga kirjutas. Laskis vana kütt omad linnud maha sammetiteki pääle — kõik selged obuse lõualuud! Nüid kargab krahv laua tagast: “Mis raisakonta sa tood mulle!” Jaan vabandab ja ütleb ärrale: “-Mina jäin natukesest puhkama ja uinusin mina magama ja siis on Aadu minu linnud ära võtt ja obuse lõualuud minu kotti pand.” Ärra ütleb Jaanile: “Mis linnud sa omale lasid?” Jaan ütleb: “Kõik tedred, viis tetre!” Ärra võtab Aadu kääst linnukoti ja raputab sameti [pääle] maha kõik tedred ja põldpüid, Ärra ütleb; “Pal'lu. neid on?” Aadu ütleb: “Viisteistkümmend tükki ülepea!” Ärra ütleb: “Sina, Jaan, põle ennemalt mulle toonud põldpüisid! See on vale, mina ei usu seda!” Aadu ütleb ärrale: “Mina palun kaks meest ja kaks obust!” Ärra ütleb: “Kus sa lähed nendega?” — “Minul on metsa maha lastud põdrapull ja karu ja metskits.” Ärra kargas ülesse ja ütles: “Läki talli juurde!” ja ütles kutsari ja tallipoisile: “Pange kaks obust ette ja minge selle noore kütiga metsa, tooge loomad ära!” Ja siis pandi obused ette ja sõitsid metsa ja panid loomad pääle ja tõivad mõisa talli juure. Siis tuli krahv, vaatas põdra ja karu ja metskitse ära ja ütles siis tallipoisile ja öövahile: “Ommen ommiku võtate ilusast nahad maha ja panete põdraliha soola ja kitseliha, siis saate toop piiritest.” Ja ärra pistis kää tasku ja võttis välja, andis noore jäägrile viiskümme rubla ja ütles jäägritele: “Ommen ärge minge metsa!'

Kolmaba ommiku läksid kütid metsa. Vana kütt läks siis Kaju järve poole, kus noor kütt karul [käinud], noor läks teisale. Nüid vana kütt läheb ja vaatab: suure kännu taga mustad kõrvad paistavad. Nüid karu magab. Annab sel paugu ära, akkab rabelema, ja läheb juure — metsavahi aige jalaga vasikas. Nüid pistis küll pugema, aga Ranna valla mehed ajasid agu ja tunsid Jaani ära, kui ta joosis säält. Aga nüüd tuleb metsavaht paugu pääle sinna ja juhtub otse vasika pääle. Vaatab — vasika pea verine ja vasikas maha lastud. Ja läheb ao kokkuaajate juure ja küsib: “Kas teie nägite, kes minu vasika maha laskis?” Aoaajad vastavad: “Vana jääger joosis siit, see laskis.'' Nüid ütleb metsavaht: “Tema ull on minu vasika maha lasnud.” Nüid läheb metsavaht kodu ja kutsub poisi ja võtavad naha maha ja pea seest kuuli välja. Ja metsavaht pani kuuli [tasku] ja läks õhta mõisa, kui jäägrid ärra juure läksid. Ja metsavaht läks ka. Ja vanal Jaanil ei olnud ühte lindu, aga Aadul oli seitse tetre ja neli sookana. Nüid ütleb metsavaht: “Vana kütt on täna minu musta vasika maha [lasknud] karu pähe. Seda tunnistavad Ranna valla [mehed], kes agu kokku aavad.” Ärra küsib: “Mis, sinu vasik?” Metsavaht ütleb: “Vistist.” Krahv maksab metsavahile ära. Ja ärra laskis vana küti lahti.

Nüid ütleb krahv Neimanile: “Nüid mina ostan jahikoeri ja sa akkad neid õppama, — saab näha, kuda siis lugu läheb. Kas sa lubad neid õpata?” — “Miks, miks, ärrad, küll!” Nüid krahv sõitis taha Kuuste mõisa ja ostis Kuuste ärra kääst neli linnukoera ja maksis üle nel'la koera sada rubla. Kuuste Silveri saatis koerad Saare mõisa — need olid noored, aastased, aga ilusa musta ja valgete täppidega, niikui õbedaga visatud. Nüid aga jääger akkab neid õppama. Aga kolm koera võtsid õpetust, aga üks ei võtnud mitte, tee mis sa tahad; küll nemad peksid teda, ei aitanud keegi asi.

Nüid tuleb krahvile kiri Tal'namaalt Koeru kehlkonnast: Väinjärve parun palub tulla jahi pääle oma jäägriga ja oma koertega. Nüid ütleb krahv Neimanile: “Meid palutakse Talnamaale jahi pääle tulla Väinjärve mõisa, siis sõidame ommen ommiku vara ära, et õhtast sinna saame, see on reede. Siis võta sina see peru koer, katsume ära müüa Talinamaa parunitele, ja teine koer jääb minule.''

Siis ommiku vara sõitsivad minema, õhtast olivad Väinjärvel. Aga tee pääl ütles krahv Aadule: “Kui sa see koer kalli inna eest välja müid, pool raha on sinu.” Siis võeti aupaklikult külavõerad vasta. Aga ommiku tulid keik jahisaksad kokku. Siis akkasid Talna parunid oma jäägrisid ja oma koeri kiitma, nagu tahtsid Saare krahvi nokkida. Aga krahv ütleb: “Täidame ja pärast kiidame, see on ilusam.” Vao parun ütleb: “Minu noorärra viskab ratta ülesse ja läheb puru.” Saare krahv ütleb: “Minu jääger viskab kaks ratast ülesse ja laseb mõlemad rattad purust.” Vao ärra ütleb: “Lepime viiesada [pääle], sinu jääger ei lase kahte ratast puru!” Krahv tõõseb tooli päält üles ja pistab kää tasku ja võtab rahakoti välja ja annab Väinjärve paruni kätte viissada rubla: see on käsinik. Siis võttis Vao parun oma rahakoti ka välja ja andis Väinjärve paruni kätte. Siis toapoiss tõi kaks pelgratast ja siis läksid kõik toast välja vaatama, mis sünnib. Nüid andis toapoiss rattad Saare mõisa jäägri kätte. Nüid oli jäägril püss valmis ja viskas kaks ratast luhti ja laskis teise paugu teisel, ja tullid maha — mõlemad puru. Siis andis Väinjärve parun tuhat rubla Saare krahvi kätte võiduraha, siis teised jahisaksad plaksutasid käsi.

Nüid oli kokkadel laud kaetud, paluti külavõerad sööma tulla. Siis sõivad kõik jahisaksad ja ei uskunud enam krahvi nükki. Aga nüid ütleb Vao noorärra: “Olgu, mis on, et papa sai viissada mööda püksa; aga meil on rohkem õpatud koerad, kui teie koerad on,” — “Aga eks õhta nää, kellel õige rohkem linda on,” vastab Neiman, “nüid sai ükskord petetud!” Tõusid laua juurest ülesse ja tänasid selle ea roa eest ja panid riided selga ja võtsid nagi otsast jahikotid ja püssid — ja läksid toast välja. Ja kutsarid olid obustega treppis ja öövaht koertega. Siis võtsid iga ärra oma koera ja istsid vankri pääle ja viidi metsa linda laskma. Teised ärrad olivad vahekas, aga Neiman läks kohe Preedi rappa ja kinnitas lõnga ja tuli põdra, laskis maha ja pani märgi juure, et ülesse leiab, kui obusega järele tuleb. Ja siis läheb jälle edasi ja kinnitab lõnga; ja tuleb metskits ja laseb maha ja märgib metsa ära, et ülesse leiab. Ja siis läheb jälle edasi ja kinnitab lõnga; ja tuleb ubailves ja laseb maha. Nüid on Neimanil kolm karvlooma kääs. Nüid vaatab ja otsib teed, kus ära saab viia; ja leidis tee, kust ära saab viia. Nüid läheb Neiman säält teisi kohta ja siis kinnitab peenemast otsast lõnga — ja tuleb pesakond tetresid. Nüid laseb seitse tükki ära ja paneb kotti. Kuuleb, et teised ärrad koa ikke lasevad. Nüid läheb säält kohast teisale ja kinnitab peenemast otsast lõnga — ja lendab pesakond sookanu ja laseb säält kuus kana ja korjab ära ja paneb kotti. Nüid oli Neimanil seitse tetre ja kuus sookana, see on kokku kolmteistkümmend sulglindu ja kolm karvlooma. Korraga kuuleb, et pasun ajab ja kutsub lõõnele. Lähvad kõik jahimehed kokku, siis vaatavad linnukottisid; mõnel ärral üks, mõnel kaks lindu. Tuleb Saare jääger — kolmteistkümmend lindu kotis. Vaatavad kõik teised ärrad, kust tema niipalju saab. Kutsar tõi lõõnesöögi metsa ärradele. Siis kõnelevad seda laskmise-lugu. Nüid ütleb Vao mõisa noorärra: “Neimanil on ea koer, sellepärast on palju linda, — ja on kangest ära õpatud.” Siis ütleb Saare krahv: “On ea koer!” Nüid küsib Neiman Väinjärve paruni kääst: “Kui suur loom maha lastakse, kas ta jääb selle ärrale, kelle maa päält ta on lastud?” Parun ütleb: “Ikke selle ärra, kelle maa päält lastud on!” Neiman: “Kas siis maksu ka saab, kui suur loom saab maha last?” Parun ütleb: “Põdrapulli päält saad viiskümmend rubla, metskitse — kakskümmend rubla, ubailvese — kolmkümmend rubla.” Siis ütleb Neiman Preedi ärrale: “Olge ead, tulge minu järele, mina annan teile loomad!” Siis võtsivad obuse ja sõitvad sinna, kus loomad olid maha lastud. Siis näitas Neiman ärrale ära: üks põdrapull ja metskits ja ilves — kolm karvlooma, ja ärra laskis püssi lahti ja metsavaht tuli sinna ja ärra käskis metsavahil mõisa minna ja opmanile ütelda, et opman võtab mõisast obused ja viib need loomad mõisa. Siis sõitsid ärra ja Neiman teiste ärrade juure. Siis panid teised ärrad seda asja imeks. Siis võttis Preedi ärra rahakoti taskust välja ja andis Neimanile sada rubla. Väinjärve ärra käsu järele sulglinnud jäävad Väinjärve ärrale. Ja ärra käskis kutsaril õhta vastu pasunat ajada, siis saatis need linnud kutsariga — Neimanil oli kolmteistkümmend sulglindu.

Siis läksivad keik kütid jälle linda laskma. Nüid võttis Neiman krahvi kääst koera ära ja läks Ärvitaja poole — sääl oli rabastik. Siis kinnitas jääger peenemast otsast lõnga — kuus sookana, ja Neiman laskis neid maha, pani kotti. Kuulab — teised ärrad ikka lasevad ka suure raba pääl, ja mõtleb: “Nüid mina enam ei lase linda, mul saab neid väga palju.” — ja läks säält edasi ja koer akkas ühte määra taga ajama, ja laskis määra maha ja vedas järvetee pääle, et õhta kätte saab. Nüid läks Neiman tükk maad edasi kuuse- ja männimetsa poole, kinnitas lõnga, ja siis lendas viis laanepüid ja jääger laskis neid maha ja pani neid kotti. Nüüd oli Neimanil pääle lõunat üksteistkümmend sulglindu lastud ja üks mägra. Nüid enam Neiman ei tahtki lasta — nüid Saare jäägril selle laubase pääva kohta linda lastud ommikupoole kuusteistkümmend ja õhtapoole kaksteistkümmend, ülepea kakskümmend kaheksa looma maha lastud. Nüid Neiman mängitas oma koera ja meel oli ea. Ja pääv akkas looja minema. Jälle pasun üiab kõik jahimehed kokku õhtale minna. Ja Saare mõisa [krahv] ütleb kutsarile, et “sõidame alla ja toome määra ära.” Nüid sõitvad alla ja panivad mägra pääle ja tõivad ära. Nüid ütleb Väinjärve parun: “Tooge kõik linnud vankri pääle!”

Siis oli Saare jäägeril kõige rohkem linda lasknud. Nüid istusivad jahimehed vankrisse ja sõitsivad Väinjärve mõisa. Ja kui nad mõisa saivad, trepi ette, siis läksid jahimehed tuppa kõik. Siis olid “toapoisid vasta võtmas — püssid nagisse ja riided ka nagisse. Nüid oli kokkadel laud kaetud, paluti kõik ärrad lauda istu rooga võtma. Siis võeti esti napsi alla, siis akati sööma, sest kõikidel olid kõhud tühjad. Siis anti enne napsi alla ja siis sõivad kõik ärrad ja ajasid ead juttu oma linnulaskmisest. Ja kui kõikidel kõhud täis said, tänasid kokkasid oma ea roa eest. Siis kokad kraamisid söögi laua pealt ära ja siis toodi veinipudelid ja klaasid laua pääle ja lanksõllekorv laua alla, sest enne bairist ei olnud. Nüid ärrad jõivad veini-napsi, niikaua kui aur pähe akkas. Nüid tuli öövaht tuppa ärra kääst midagi küsima. Aga Neiman ütleb öövahile: “Et sina meie koertele mitte toorest liha süüa ei anna, kuuma süüa ei anna, see võtab koertel linnutundmise aisu ära!” Nüid ütles Vao mõisa noorärra Neimanile: “Müi see oma koer ära!” Neiman ütleb: “Müin küll. Kui ma üks tuhat rubla saan, siis kohe!” Aga vanaparun ütleb: “Võta seitsesada ja enam mina ei anna!” Aga nüid ütleb Preedi noorärra: “Papa, ostame selle koera ära, tema tõi meile põdra ja metskitse ja ilvese!” Nüid ütleb vanaärra: “On ostetud! Saad tuhat rubla!” ja võttis rahakoti taskust välja ja maksis Saare Neimanile tuhat rubla koera eest ära. Nüid ütleb Preedi ärra Neimanile, et “ommen on püha-pääv, siis lähme Vao mõisa jahi pääle, siis sa näitad nooreärrale, kudas koer ajab.” Aga Neiman ütleb: “Tema on esti võeras; ommen ei või temaga kohe jahile minna, tema tahab esti kodu arjutada, et sõbrast saab; ja meil ei ole aega Vao mõisa minna, meie sõidame. ommen ommiku kodu.”

Ja nüid purjutasid ärrad veel ja siis nooredärrad akkasid kaarte mängima ja mängisivad ulk õhtat kaarta. Aga siis pakitas Vao ärral viissada rubla südame pääl, [mis] Saare krahv käälöömisega ära võttis, ja ütleb krahvile: “Lööme ükskord marjas kahesada pääle!” Kargab tooli päält üles, ütleb: “Lööme!” ja pani kakssada laua pääle. Nüid pani Vao parun koa kakssada laua pääle ja nüid akkasid mängima. Aga Vao ärra jäi turakust. Siis võttis Saare krahv nelisada, laua päält ära ja pani kotti. Ja siis sõitsid teised ärrad kodu, aga Saare krahv jäi oma jäägriga sinna öösest, ja ommiku vara laskis krahv kutsaril obused ette panna ja sõitis ära kodu. Siis olivad Talnamaa parunid vitsutada saanuvad ullu krahvi kääst, sest Talnamaa. parunid mõelsid selle koera nii kange olema, aga see koer ei olnud kedagi väärt, see oli üks maru koer. Aga ega nemad seda ei teadnud, et Neimanil metsaalja lõnga võimuga tegi ja oma kange laskmisega kõik seda tegi. Nüid tõi Saare mõisa krahv oma jäägriga Talnamaa parunite kääst tuhat kakssada rubla ära. Siis aga krahv andis Neimanile kakssada rubla ja omale jäi üks tuhat rubla. Nüid aga ütleb krahv Neimanile: “Nüid akkad sina neid noori agijid õppama, et nad ästi easti jänese jälled tunnevad.” Siis akkas jääger neid noori koeri õppama ja käis igapääv metsas ja laskis jänesid ja rebasid ja kõiki metsaloomasid, nõnna et neid küll oli. Siis oli krahvil nii ea meel, et ei tea, mis jäägrile anda; siis andis krahv jäägrile ead süia.

Aga nüid (1848. aastal) sai Puurmani krahv kuulda, et Saare mõisa krahv olla Talnamaal oma jäägriga jahi peal käinud ja Talnamaa parunitele mööda perset annud, ja petnud neid ja võitnud neid, — sest nemad olid lellapojad kahekeist; aga temal oli kade meel tema pääle ja ei sallind teda east, sest Saare krahv oli vääsaks kroonu pääl olnud, ja tema oli irmus ull saks. Aga nüid sõidab Puurmani krahv Saare mõisa. Aga lellapoeg võtab aupaklikult vasta, kõiksugu linnuliha süia. Nüid Puurmani krahv: “Kust sina need linnud saad? Minul on koa jääger, aga mina ei saa niipalju linda, kui sina saad. Kost see tuleb?” Saare krahv ütleb: “Sinul ei ole nii kange kütt kui minul on. Minu kütt on kangest õppinud mees, tema eest ei pääse ükski loom; mis tema silm aga nääb, see on kääs! Ja temal on ka kange õpatud koer. Ja minu jäägril on ea palk ja ea kingitus.” Aga nüid ütleb Puurmani krahv: “Mina teen üks jaht augustikuu lõpuks, see on kolmekümnemal, siis tuled sina oma jäägriga jahi pääle. Siis mina [kutsun] Tartust tudengid ja Kassinurme ärra, see on ka vääsaks, Moller on ta priinimi, ja Laeva ärra, kel piirid vastakute on, siis ei ole pahandust. Kolmaskümnes on teisipääv.”

Nüid sõitis Saare krahv oma jäägriga ja oma kahe koeraga Puurmani mõisa jahi pääle nella-obuse tõllaga, ja kosti viis üks metskits ja kuus tetre. Ja kell viis olivad sääl. Tartu tudengid olid juba õhta sinna sõitnud. Siis sõitis Laeva ärra, siis sõitis Kassinurme Molleri-ärra. Siis olid kokkadel ja toapoistel laud kaetud, paluti kõik külavõõrad lauda istuda. Siis istusid kõik jahiärrad lauda ja sõivad kõhud täis, sest tarvis oli jahile minna. Ja tänasid veel kokkasid selle ea roa eest. Ja siis ütles Puurmani krahv kutsarile: “Pange obused ette, tarvis metsa minna!” Ja kutsarid panid obused ette ja ärrad läksid pääle ja viidi metsa linda laskma. Aga nüid ütleb Puurmani jääger Saare mõisa jäägrile: “Lähme meie kahekeist ühes nõus.” Neiman ütleb: “Iga kütt läheb oma tahtmist mööda!” Nüid võttis Neiman ühe metsavahi ja andis metsavahile viis rubla ja ütleb: “Vii minu sinna, kos Pilliroo raba on ja marjamets on!” Ja metsavaht viis Saare jäägri Pilliroo rappa. Ja kui Neiman rappa läks, kinnitas jämedast otsast lõnga ja tuli kolm unti; aga laskis kaks maha ja üks unt läks ära. Siis laadis püssi ära ja läks järele ja laskis maha — üks vana ja kaks poega. Nüid vilistab Neiman metsavahi oma juure, ja sääl oli üks eenaküin, ja vedasid undid küini juure, et säält obesaga ära viia saab, ja siis läksid jälle laskma. Ja Neiman läks ulk maad roo sisse ja kinnitas lõnga; ja karu tuli ja lõi püsti ennast — ja jääger laskis talle kaks pauku ja karu kukkus maha. Nüid laadib püssi ära ja vilistab metsavahi oma juure ja vedavad karu untide juure. Ja nüid lähvad jälle metsa ja Neiman kinnitas peenemast otsast lõnga, ja lendas kaks isametsist, ja laskis maha, teine pauk teisele. Ja vilistas metsavahi sinna ja viisivad küüni, ja metsavaht pani einu pääle. Nüid võttis Neiman napsipudeli jahikotist välja ja jõivad napsi ja suitsutasid ja puhkasivad; ja kullasivad, kuda ärrad paugutasid ühtelugu. Sel aal oli unta palju meie maal. — Siis Neiman võttis uuri taskust välja, vaatas uuri ja ütleb metsavahile: “Kell on juba kaksteistkümmend!” Siis ütleb Neiman: “Vii nüüd, kus pohlamets on!” Ja metsavaht viis pohlarappa; ja kütt läks edasi ja kinnitas peenemast otsast lõnga; ja tuli pesakond tetresid, kaheksa tükki; siis laskis need maha ja pani kotti ja viis need jälle küini juure ja vilistas metsavahi jälle sinna ja panid jälle küini. Ja Neiman ütleb metsavahile: “Vii nüid minu sinna, kus laanepüid on!” Ja metsavaht viis Neimani aava- ja kuusemetsa sisse. Aga Neiman vilistas püivilega ja siis lennasid kümme laanepüid sinna ja tema kinnitas lõnga ja laskis need laanepüid maha ja pani kotti kõik need kümme püid. Ja metsavaht laskis ka püivilega neli laanepüid. Ja siis tulivad ära küini juure ja nüid võtsid jälle napsi ja sõi vad natukene pruukosti, mis metsavaht oli kaasa võtnud. Aga kell oli juba kolm. Nüid ütleb Neiman metsavahile: “Mine, pane oma obune ette ja tule ruttu seie! Paneme undid ja karud pääle!” Ja metsavaht läks ruttu kodu ja pani obuse vankri ette ja sõitis sinna. Siis panivad karu ja undid pääle ja linnud koa ja siis tulivad tulema metsast tee pääle. Juba pasun ajas ülev [? üles?]. Siis läksime meie koa sinna, kus kutsarid olid obustega vastas. Nüid tuleb Puurmani krahv metsavahi obuse juure ja nääb need loomad sääl vankris ja lööb kahte kätt kokku: “No, see on üks ull asi!” Teised ärrad vaatavad seda lugu: “Küll on kange jääger!” Saare krahv ütleb: “Neesukest jäägrit ei ole ühelgi mõisnikul, kui minul on!” Ja siis istusid tõlda ja sõitsid Puurmani mõisa. Kell oli seitse. Siis oli kokkadel laud kaetud, siis istusid keik jahisaksad lauda ja võtsid napsi esti ja sõivad kõhud täis ja tänasid kokkasid. Ja siis kokad kraamisid laua puhtast ja siis läks Puurmani ärra välja ja võttis metsavahi päält loomad ja pani tõllaoonesse ja andis metsavahile 25 rubla. Nüid oli Saare jäägril kolm unti ja üks karu ja kakskümmend sulglindu ja Puurmani jäägril kümme sookana. Ülepea oli laskjaid küttisid üksteistkümmend laskjat; ülepea sai üheksakümmend sulglindu ja neli karvlooma — kolm unti ja üks karu. Nüid oli Puurmani krahv linnud vasta võtnud ja tänas laskjaid ja siis läksid kõik ärrad tuppa ja kokkadel oli lanksekorv laua alla toodud ja veinipudelikorv oli laua pääl ja napsiklaasid laua pääl, ja laud oli linaga kaetud. Nüid istusid kõik ärrad lauda ja akkasid purjetama. Aga kui soojas juba pea keldama akkas, siis saivad kõik ärrad julgemast ja rõõmsamaks. Siis võttis Puurmani krahv rahakoti taskust välja ja andis Saare jäägrile sada rubla; ja jääger võttis vasta ja tänas krahviärrat. Nüid ütleb krahv Neimanile: “Aga ütle mulle, kuda sina oled nii kange linnulaskja? Või on sul nii kange koer?” Neiman vastab ärrale: “Mõlemad on kangest õppinud — koer kui mina. Ja mul on ka ea ärra, kis laseb minu õppida nii, kuda mina tahan. Ja püss on koa kange!” Nüid ütleb Kassinurme Molleri-ärra: “Mina olen küll ka vää pääl õppinud ja õppan küll väge, aga nii kanget laskjat ei ole mina veel näinud, kui tema on. Minu mõisas on üks rendiärra, Neblart on tema nimi, ja temal on üks opman, Voabel on ta nimi, — see koa paneb teise viiekopikatüki teise paberi sisse ja viskab ülesse ja teise paugu teisele ja tuleb maha ja on puru.” Ja nüid jäid kõik ärrad öösist sinna ja jõivad ja sõivad kõikse öö. Nüid akkasid tudengid kaarta mängima, mängisid ilma rahata, vaesed mehed olid, raha ei olnud. Nüid ütleb Puurmani [krahv] Saare krahvile: “Vahetame jäägrid ära!” Saare krahv ütleb: “No mina küll oma jäägrit ei anna ühelegi!” — “Aga temal on siin palju rohkem loomi tappa, siin on palju metsasid, niipalju kui Puhja kiriku all.” Saare krahv ütleb: “Ega säälgi metsade puudus ei ole, kõik Sõõru nõmm alla Peipsini ja Mustvee taga kõik Avinurme metsad, —kõik loomad käivad läbi.”— Nüid pidivad tallipoisid obustele east süia andma ja öövaht pidi koeri easti söötma. Nüüd käskis Saare krahv kutsaril obused ette panna ja sõitsid Saare mõisa. Ja kui nad kodu said, siis ütles krahv Neimanile: “Nüid õppa noori agijaid metsas ästi jänese jälgi tundma!” Ja jääger käis igapääv metsas ja laskis jänesid, nõnna et neid küll sai. Nüid kutsuti Roela mõisa jahi pääle. Aga Roela Liphardil oli isegi palju agijid, siis krahv ei viinud oma agijid sinna. Nüid sõitvad sinna 21. septembril. Siis olivad kõik jahisaksad koos ja siis paluti kohe lauda istu. Kõik külavõerad istusid lauda ja sõivad kõhud täis ja siis tänasid kokkasid selle ea roa eest. Ja siis oli kutsaritel obused ette pantud. Ja siis oli ka koerapoiss valge obuse seljas tulipunase riietega; ja siis ajas pasunat; ja siis istusid jahisaksad tõlda ja sõitsid Roela suurde metsa — see on vasta Peipsit. Siis kaks urta oli tõllas ja kaheksa agijat oli koerapoisi kääs. See oli undi- ja jänesejaht. Ja siis metsa saivad, kus jaht pääle akkas, siis laskis koerapoiss agijad ketist lahti ja ajas pasunat ja läksid metsa. Ja ivakese aega oli, aksid agijad kilkama. Nüid joosid jahiärrad laiali. Tuli unt, Tõrma Liphard laskis kaks pauku, ei saand maha. Tuli Neimani ette, Neiman laskis maha. Ja nüid akkasid agijad jälle kilkama — tuli unt tudendi peale, andis kaks pauku, — jälle kääs. Akkasid agijad jälle kilkama — tuli rebane; siis laskis noorärra urdad lahti, need võtsid rebase kinni. Akkasid koerad jälle kilkama ja tuli unt Neimanile pääle ja Neiman laskis maha. Akkasid jälle kilkama, tuli jänes, noorärra laskis urdad lahti, jälle võtsid kinni. Akkasid jälle kilkama, tuli unt krahvi pääle, laskis maha. Akkasid jälle kilkama — jänes, noorärra laskis urdad lahti, jälle võtsid kinni. Akkasid koerad jälle kilkama, tuli rebane, Roela Liphard laskis selle maha. Jälle aga agijad ajama, aga tuli karu Tõrma Liphardi pääle, ja laskis kaks pauku, karu läheb aga. Neiman joosis karule järele, kinnitas lõnga ja karu jäi seisatama. Tõmmas kaks pauku ja oli maas. Ja siis otsivad nad veel jänesid. Siis oli neli unti, üks karu, kaks rebast lastud ja jänesid. Nüid korjab kutsar loomad tõlda ja ärrad istuvad tõlda ja sõitsivad mõisa. Ja koerapoiss tuli agijatega. Ja siis oli kokkadel laud kaetud, istusid lauda, sõid ja jõid kõhu täis ja tänasid kokkasid selle ea roa eest. Ja Roela Liphard andis Neimanile sada rubla ja siis sõitsid kõik ärrad kodu minema, jätsid ead tervist.

Kui augustikuul mõisates jaht pääle akkas, siis oli jahikoerte jäust üks tiisliga tõld valmis tehtud, mis ühest mõisast teise käis, et koerad vihmaga märjast ei saa — need olivad agijad ja urdad, — sest iga mõisnik ei jõud koeri pidada. Siis kos mõisas jaht peale akkas, sääl oli vahimehel kaks pääva enne lambad, sead, nuum-vasikad maha tapetud, kõik pead-jalad olid vahimehel paku peal purust raiut koerte jäust. Vana köögitüdruk puhastas sedamaid puhtast, mis vahimees paku peal peenikesest raius ja koortele pika laua peale valmis pani. Kui jaht mõisas oli, siis vahimees oli koertesöötja. Siis kui jaht peale akkas, siis kutsuti linnast tudengid ka jahi peale, kes siis kohe mõisa seltsivad; siis sõitsivad kolme tõllaga, kaks obust igal tõllal ees; tõllad olid jahisaksu täis ja siis kõige taga sõitis koerte-tõld, kõige taga üks ratsanik valge obuse seljas, punase riietega ehitud — see oli koerapoiss, sel oli vaskläike pasun nahkrihmaga kaelas ja nahknuut kääs. No siis kui ärrad trepi ette sõitsid, siis olid ärrad-prouad keik külavõõrid vasta võtmas. Siis vilti suure saali, kus toapoiss ja kutsar kõik nooreärrade püssid tõldadest tuppa tõivad. Siis mütsid, riided suurem jagu sel'last ära võeti ja nagi otsa pandi. Siis oli laud kokkadel kõiksugu roaga kaetud ja kalli napsipudelid ka, sest enne bairisõlut siis lanksõlu käis küll. Kui nooredärrad sõi-vad-jõivad, kui nende kõhud täis ju salvad, siis tänavad ärra prouat, kes neid on toitnud ausaste. Siis vahimees on söötnud koerad. Siis metsa valmis olid, — neil kotid kaela anneti, kus sagussid olid sees, siis jahisaksad valmis kõik, nüid valmis jahti minema. Siis tallipoiss tõi obuse, mis valge lume karvaga; siis kargas selga koerapoiss, kis punane kui tuleleek. Siis puhkus tema pasunat, siis koerad tulid ulgudes ja ärrad toast ka rutuga kõik lustil metsa jahile. Siis aas koerapoiss veel pasunat, siis läksid metsa, koerapoiss kõige ees. Siis koerapoiss [laskis] agijad metsa ja kaks urta jäid ühe nooreärra kätte. Noh, siis akkasid agijad kilkama ja jänes tuli, lasti maha. Nõnna küttimine ja laskmine läks edasi, et õhtast kaheksa jänesibas [?] koerapoisi sadulas mõisa toodi. Siis peeti sääl mõisas jahti kolm pääva. Nõnna läks jahipidamine kui jõuluni. Siis olid söögid-joogid kokkadelt jälle valmis, laud oli kaetud, napsipudelid laua pääl ja õllekorv oli laua all. Siis ütles kokk: “Noh, ärrad, olge ead ja istuge lauda rooga võtma!” Siis istusid väsind jahimehed ja võtsid napsi alla ja siis roog mekkis väga ea. Kui kõhud olid täis söönud, tänasid kokka. Siis joodi õlut pääle, siis peeti suitsutundi, siis akati veini jooma kas või [öö] läbi; aga öövaht pidi koerad söötma ja jänesed nülgima, ja tallipoisid pidivad obusid söötma ja puhtast kammima. Niimoodu läks edasi igas mõisas kui jõuluni jaht ja suurematel mõisnikkudel olid jäägrid, kes neile linda lasksid aastate kaupa.

E 62031/82 < Palamuse khk., Raja t. — Juhan Ehrenbusch.

Jänesejahist Alatskivi mõisas vt. «Nädal Pildis” 1937, lk. 186 ja 210/1.