Koluvere krahv tahtnd jahil keia. Seal oli üks Vilu Rein, see käis metsas karimas “äda tuleb!” — tal oli niisugune segane vaim. Tal olnd pikk kuub selgas, löönd käsi vastu maad, vahel pea peale kokku. Tema käind esiteks ühe emamaa mäe peal ja siis läind ühte põlisesse rabasse. Krahvil oli suur himu jahil keia, tahtnd kutsariga sinna rabasse minna, et seal on palju metsiseid. Rein keind seal “auu” karjumas, kutsar teadis küll. Kutsar tahtis krahvi irmutada. Krahv küsind; “Kuule, mis ääl see on?” — “Mina ka ei tea.” — “Justkui oleks inimene, justkui põleks ka inimene.” Kutsar ütelnd: “Mul akkab juba irm, ma olen kuulnd vananaeste käest, et eluaegas on palju kehasi maetud ühte unnikusse katku ja mässude ajal. Ja kui keegi elanik lähäb nende rahuliku paiga peale, siis tuleb üks vaim maa seest välja ja akkab karjuma, ei pea sallima seda.” Krahv ütelnd “lähme!” ja pannud minema. Läind lossi, kutsar põle järel saand. “Mina enam ei julge jahile minna!” Krahv pole ka enam ulk aega jahil käind.
ERA II 62, 306/8 (l) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Palivere vndk. — Rudolf Põldmäe < Viiu Freiberg, 70 a. (1933).