l) Uuemal ajal — umbes viiskümmend aastat tagasi — oli Võisiku mõisa karjamees iga suvi karja juures ligikorda kümme põtra maha põmminud oma vana püssiloksuga, Karjamaa asunud mõisast kaugel suure metsa ääres ja olnud ka põesastega üleni täis kasvanud. Vana püssiloks lebanud tal sui otsa karjamaal vana õõnespuu sees, ja vanamehel olnud salaküttidega kokku räägitud, et need öösel viinud lastud põdra ära ja teinud rahaks. See kestnud nõndakaua, kuni vanamees enam ei jaksanud karjaseametit pidada.
Uue-Võidu mees metsas kitsega kimbus. — Kord oli keegi Uue-Võidu jahihimuline mees läinud öösel umbes viis kilumeetrit kaugele metsa kitse laskma. Tasakesi valvates liginenudki vana kits, mees sihtinud ja lasknud paugu, aga sellejärele kits hakkanud koledaste kisama ja püüdnud edasi rutata. Mees järele, et kitse piina lõpetada, aga ei jõudnud. Kits tuigerdanud ikka-kaugemale, kuna verenire olnud lumel näha. Kuni viimaks. õnnestunud kitse taltsaks teha, olnud juba aovalge ja võimata läbi mitme küla kitse koju kanda. Sellepärast viinud metsa äärte ühe talu sauna. Kuni õhtani pidanud sääl peidus ootama, siis uue öö saabumisel julgenud alles kitse kodu kanda. Sellestsaadik ei julgenud ta enam millalgi minna kitse laskma.
Endine Vooru valla turbaraba, mis asub pahemal pool Õhne jõe kaldal, on räbastanud anepaju ja maarjakaskedega, harva mõni üksik haavapuu leidub ka raba keskel. Siit oli kord nähtud üht tugevat isapõtra läbi minevat keskmist turbateed pidi. Põder oli muidugi Suisle metsadest ümber kolimas Riidaja ehk Kärstna metsadesse. Sellest põdra rändamisest oli räägitud ka kohalikule turbaraba vahile, kes mud'ugi ende teada kange jahimees olnud. Ta võtnud püssi ja läinud hommikul rabasse ja ootanud künni lõunani põdra tagasitulemist, kuid asjata. Nõnda käinud kütt poole suve igal hommikupoolel ja ootanud põtra, kuld-see jäigi tulemata.
1927. aastal pidanud keegi Suislepa kütt neljakümnenda rebase tabamiseks pidu. H, L. oli Suislepas kuulus rebasekütina. Ta omas Õhne jõe ja Vooru Veskioja arude vahel omal majakese, mille juure mõisajagamisel veel tükk põldu ja heinamaad sai. Siin oli temal kerge vaevaga igasugu jahiloomi leida. Kord oli Õhne jõest kolm saarmast läinud Veskiojat pidi ülesse. Mees kuulnud ojas pladistamist, arvanud õhtuämaruses, et ehk need vaest pardid on. Võtnud püssi ja läinud vaatama, leidnud oma meeleheaks, et kolm saarmast on ojas, ja mees kõmminud kõik kolm maha. Tali otsa oli ta suuskadel, asetates rebastele sööta ja ka vaest kihvtiseid pille, aga ikka kinnastatud kätega, Kord oli ta palja käega sööda maha asetanud, aga teine hommiku näinud, et rebane oli sittunud selle sööda pääle. Kord oli ta rebase poja kinni püüdnud ja kasvatas seda puuris, temale igapäev varesseid toiduks lastes. Kord, kui rebane juba olnud. täiskasvanud, oli ta puurist välja pääsenud ja põgenes kodust. Siis olnud mehel terve päev püidmist ja hiilimist, enne kui õhtu eel õnnestunud tal vaest põgenikku maha lasta, Ka mäkri oli tema piirkonnas, ja neid oli ta ka tihti tabanud.
Keegi Viljandi salakütt läinud teed mööda ühest metsast teise — jahitaskus paar tetre, kuna püssi oli ta kahekorra kokku keeranud ja otsapidi pükstesse ja põue peitnud, Olgu öeldud, et ta ise oli hää püssimeister ja see riistapuu olnud tal ikka hääs korras. Maanteel tulnud temale vasta konstaabelja pärinud: “Kuhu teie nüüd lähete?” Kütt vasta: “Lähen jahile,” — “Aga kus sul püss on, kui jahile lähed?” pärinud konstaabel uuesti, “Mul om püss püksis!” vastanud kütt õieti. Konstaabel arvanud, et teda tögatakse, ja vajutanud pää maha ning läinud oma teed edasi.
Kord läinud keegi Vil'landi salakütt alla Mädajärve äärte parte laskma. See maa-ala kuulunud Kleinofi mõisale. Natukese aja järele märkanud kütt, et Kleinofi mõisa omanik tuleb kahe teise härrasmehe saatel tema suunas. Arvab kohe, et mõisaomanik tuleb temalt luata jahipidamise eest püssi käest ära võtma. Selleks keeranud püssi kohe silmapilk kokku, peitnud riiete vahele ära; moonutades enesele õige lolli näo ette, võtnud taskust paari saia ja hakkanud neid nõdrameelse ilmega närima, ise vahtinud oma ees asuvasse mudalompi. Kui tulejad tema kohale jõudnud, silmitsenud mõisaomanik meest ja raputanud pääd, öeldes: “See sell on tõesti pää pääle kukkunud!” Seda öeldes kaugenenud mehed eemale kütist, ja see hiilinud Mädajärve äärt mööda teise suunda ja lasknud sääl siiski mitu parti maha, ilma et mõisaomanik teda oleks tabanud.
ERA II 270, 459/64 (223—228) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. < Tarvastu khk. - J. Kala (1939).
2) Massu mõisahärra (Vändras) Bolz olnud hirmus eestlaste vastane. Talupoegi pole sallinud. Kõige rohkem vihastanud ta jahimeeste peale, kes tapvat kõik tema jahiloomad ära. Räägitakse, et metsahärra Bolz lasknud mitu meest vigaseks, aga kellegi hammas pole Bolzi pääle hakanud. Talumehed olnud nii vihased, et kui aga kuskil nuka taga Bolzi kätte saaks, kohe laseks maha. Bolz aga liikus alati mitme saksaga, ja nii ei saadud talle ligigi. Eesti valitsuse ajal aga kadus mõisnike võim ära. Üks naaber käinud päris maisa tema maa peal küttimas. Nii kui Bolz tulnud, lipsanud mees üle piiri ja irvitanud; “Tule sa kurat mu maa peale, kohe annan sulle tina.” Ja Bolz polegi saanud enam teha midagi.
Seda on mõned aastad tagasi, kui salakütid lasknud Vändra metsas põdra maha. Hakanud parajasti seda nülgima, kui metsavaht trehvanud peale. Salakütid, muidugi kõigil maskid ees, et ära ei tuntaks, saanud metsavahi kinni võtta, murdnud selle püssi puruks, toppinud siis suu kinni ja ajanud te i va kuuekäistest läbi, et metsavaht käsi tarvitada ei saaks, võtnud püksid ja saapad jalast ära ja lasknud siis metsavahi ükskord keset metsa lahti, et “mine nüüd paljajalu ja poolalasti koju!” Salakütid aga läinud rahulikult oma teed. Pärast olnud uurimist küll, kes seda tegid, ja kahtlustatud nii mõndagi meest, kuid süütõendite puudusel pole sest asjast midagi välja tulnud.
Mõisnike hulgas olnud päris elajaid, kes tunnud sellest lõbu, mida rohkem nad eestlasi piinata saanud. Kord vanasti olnud Vändra mõisas jälle palju saksu koos ja vaatamata sellele, et suvi olnud, läinud jahile. Saksad juhtunud aga ühele teise mõisa talupojale peale, kes oli saanud kitse kätte ja seda tahtnud koju viia. Saksad võtnud mehe kinni, toppinud sellel suu sammalt täis ja sidunud siis mehe suure puu külge kinni nii tugevalt, kui aga saanud, ja läinud siis ise minema. Talupojad leidnud alles mitme kuu pärast mehe üles, kes oli juba tükk aega surnud. Liha olnud putukate ja kärbeste poolt juba ära söödud. Ainult peaaegu paljas luukere ja mõned riideräbalad olnud puu küljes alles. Mees oli surnud hirm-sate piinade kätte.
Vändras käib üks priske, suur täis-mees, aga ühe jalaga, kerjamas. Ta elab ise kuskil Kaansoo kandis. Kuidas ta ühe jalaga jäänud, selle kohta rääkivat ta ise, et noorespõlves läinud ta koos sõbraga jahile. Kogemata aga sõber lasknud jahilooma pähe talle jalga. Jalg võetud siis alt ära ja mehel endal tulnud trahvigi maksa salaküttimise pärast.
ERA II 269, 159/63 (27—30) < Vändra khk., Vändra v., Aluste k. — Tarmo Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1940).
3) Miu kasupõlves ollid sii kanged salakütid va Silla Peeter ja Kella Peet. Nemad elasid vahest kaks nädalt otsapidi metses, käisid ära Tõitava ja Surju pool jõede ääres saarmi ja mägrasi otsimes, need seuksed kaldaloomad. Teinepool käisid ära Ruhja ja Salatsi metsades, kus ollid mõisametsad, põtru ajames. Mõisametsades olli suurem keeldus, sääl olli rohkem loomi, siit kroonu-metsad ollid rohkem läbi aetud. Ku sa põdra kätte said, sis võisid ju pulmi pidada. Ku seukest liha olli, sis öeldi ikki: nüid soo ku pulmes! Sii öhekorra olligi, Joonase Kusta akkas pulmi tegima. Kella Peet ütlenu: “Sa nüid sellepärast akkad looma tapma; lähme, toome üks põter metsast ära, liha küll!” Küll nad sis otsinu, mõni nädalapäevad aega uitanu metsades, aga mitte põle seekord saanu. Enne püsside aega püiti põtru augudega. Põdraauk tehti seest püstipuudega, et põter sõradega auku segi ei lõhu, väl'la ei rabele. Vahedi teibi säeti ka põhja, et veri väl'la jooseks. Kui põter olli sisse läinu, sis mintu kõik ulgakesti — naised, lapsed ka — kistu köitega väl'la. Niineköied olnu.
Undiaugu kohta säeti sööt rippu. Kaks antsi teine teinepool auku, lihatükk puu kül'les vahel, auk all. Ku unt ahmerdama läks, kukkus sisse, auk olli õrnasti maetu.
ERA II 269, 357/8 (7) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, s. 1865 (1940).
6) Kaks salakütti läksid kolmekuningapäe metsa, saanu Karuga kokku. Nemad lasnu — karu jäänu maha. Va Peet roninu teisel selga — karu akkab all mürisema... Ku see Peet sis tulnu — vaata oma seitse jalga korraga, jalad pole maa ligi puutunu. Sis uuesti lasnu teist pähe, sis pannu pika ridva otsa tun'tsi, sosinu — olnu surnu. See olnu ka jurakas, öhessa jalga pikk. Toodu metsast väl'la, tervel Krundi külal sai liha. Küin olli ku inimese sõrm, suur, kõver. Peedi isa võttis selle küine, pulmade pääl tegi nal'la, küinistas teisi inimesi.
ERA II 269, 384/5 (23) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. — Marta Mäesalu < Ott Kallas, 74 a. (1940).
7) Metsavahtidest jutustas isa mulle järgmist, — Metsavaht oli läinud metsa salakütte jälgima. Tal olnud kindlad teated salaküti küttimiskohast. Saanud teatavale kohale, kuuleb ta kõva jooksuraginat. Enese ära peitnud, jääb ta ootama, püss laskevalmis, arvab esmalt koeri, sis kütti ennast tulevat. Jälitatav loom tuli varsti kääraga sinna, aga jälitajaks osutus suur isakaru, kellesse metsavahil polnud julgust puutuda.
Tarvastu “sõbrad” tulnud vooris räimeranda. Sihisilla tee ääres metsas kuulevad äkki suurt raginat ja müramist. Saab natuke aega, ja metsast ilmub joostes suur härg, noor karu kukil. Karu hoiab ühe käpaga härja kuklast kinni, teise käpaga kahmab ikka puude ümbert kinni, aga härg tuleb niisuguse hooga, et küüned ei hakka. Karu mürab ja härg röögib. Suureteele jõudes jäänud härg seisatama, aga karu olnud nii kohkunud et pole märkanud põgenedagi, ja sõbrad “uinutanud” ta ära. Härja pidanud ka pärast ära tapma, sest karu oli tal ülevalt kukla päält päris palju ära purustanud.
ERA II 269, 394/5 (39) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. — Marta Mäesalu < Leo Kasela, 13 a. (1940).
Salaküttimisest vt. veel nr. 2, 47:4, 144, 200:6, 204:2, 205, 217, 220.