l) Metsavahil pidi ilmast-ilma teada olema, kuipalju põtru ja metskitsesid elavad metsas, kus plangis ja kohas. Niisama pidi teada olema mõtuste mängu kohad ja kui palju mõtuseid on mängimas. Ehk: kui palju on noori tedreperesid metsas olemas ja kus kohal. Selle tarvis tegin metsakaardi, muidu ei saanud enam valmis. Näituseks: kaardile märkisin maha, missuguses plangis põdrad seisavad ja palju neid on, seda tuli jälgedest lugeda. Ütleme, kui põdrad laksivad säält teise ehk kolmandasse planki, siis tähendasin seda joone abil ära ja noolega näitasin põdrade käigu suuna. Plankide vahekohal tuli tähendada, missugusel päeval põdrad edasi liikusivad. Sedasama tuli kaardile ka teiste lindude käigud märkida. Iga lindude joon sai isesuguses värvis kaardile joonistatud. Sarnase kaardi hoidsin kodus laua pääl, et siis, kui ilmus vahest metsaülem, võis ta kohe metsloomade ja -lindude üle, kus nad metsas viibivad, ruttu otsusele jõuda.
Nüüd pisut jahist. Metsaülemale oli mõisa omaniku poolt luba aastas kaks põtra oma sõbradega koos maha lasta ja 10 mõtust (isamõtust ), noori tetresid, partisid ja jäneseid oma tahtmise järel, nende kohta arvu ette kirjutatud ei olnud. Jahti peeti seaduses lubatud ajal. Põdrajahti peeti sügisel, enamiste värske lumega, kui jäljed hästi näha. Metsaülem kutsus siis märgitud päevaks oma sõbrad kokku, raha eest võeti puulõikajaid ja teisi, kes pidivad metsast põdrad küttidele ette ajama. Metsavaht oli muidugi jahi korraldaja. Metsavaht pidi teadma, kus kohalt põder sihist üle teise planki lähab, sest igalt kohalt põder ei läha; neid kohte kutsuti “põdratrepiks”. Kütid võtsivad omavahel loosi ja looside järjekorras asetas metsavaht jahimehed “trepidesse”. Teisest küljest saivad “ajajad” pandud, kes pidivad tasa plangist läbi kõndima ja põdrad kütidele ette ajama. Kui ajajad laksivad lärmi tehjes ehk kõneledes, siis olid põdrad küllalt nii kavalad, et puge-sivad ajajate vahelt läbi ja läksivad teisest küljest välja. Aga kui kütisid enam oli, siis sai ka neid pandud ajajate selja taha selles mõttes, et põder kuidagi ei pääseks. Metsavahil laskmise luba ei antud, laskjad olid ainult saksad. Sakstel, kütidel oli see viisiks, et pääle jahi lõppu iga jahimees metsavahile andis ühe ruuble “jalavaevaks”, üks kõik kas oli põtra saadud ehk mitte, kui aga nähti, et põder olemas oli. Tuli nii mõnigi kord ette, kui mõni noor jahimees laskis põdra läbi minna, ilma et oleks julgenud lasta. Teinekord laskis jälle päris hää vana kütt 24 sammu pääl põtra, aga laskis siiski mööda. Lõpupiduks oli metsaülem igakord lasknud metsavahtide ja ajajate jaoks tuua 50 toopi õlut ja mõned pudelid “vodkat” (viina). Aga kui põder maha lasti, siis oli viisiks, et laskja sai sarved ja naha. Liha jaotati kõige jahimeeste vahel ühtlaselt. Ka metsavahil anti põdra lihast oma osa.
Koguni teistviisi peeti jahti mõtuse pääle. Mõtusemäng algab kevadel ja mõtus hakkab laulma siis, kui juba lauluräästas laulab, ütlevad vanad jahimehed. Mõtusele püütakse ligineda laulu-ajal, nimelt lastakse mõtust siis, kui ta laulab. Mõtuse laul on kahe tuuriga. Algab: luk-luk, luk-luk — tsiu-tsiu, tsiu-tsiu, tsiu-tsiu — viimane lauluhääl kõlab nii nagu vikati luiskamine. Viimase laulu-tuuri ajal tuleb linnu poole hüpata kaks sammu, osaval hüppajal läheb mõnikord täide ka kolm sammu edasi minna. Viimase laulutuuri ajal tuleb ka mõtust lasta. On nii, kui kütil jalg peaks vääratama ehk astumises pisut hilinema, esimese laulutuuri ajasse jääma, kuuleb mõtus kohe ära, jätab siis laulmise järsku seisma, ja mäng on rikutud mõneks ajaks. Mäletan üht jahilugu. Kõpu rauavalamise vabriku omanik Uno Pohrt oli metsaülema poolt luba saanud, et võib oma jaoks üht mõtust maha lasta, ja ilmub selleks minu juurde. Hommikul viin mina teda enne koidu algust metsa, aga mõtusest nii kaugele, et hääl vaevalt kuulda, ja jääme siis ootama, kui lind laulma hakkab. Siinjuures pean tähendama, et mõtus iga hommikul ikka ühe ja sama puu otsas laulab, õige harva sääl ligidal teise puu otsas. Mõtus hakkas laulma, ja mina tegin Pohrdile märkuse sammuma hakata, et mitte hilineda ja liiga valge kätte jääda. Sammumises oli aga Pohrt pisut eksinud, seega lind sammumise ära kuulnud, laulmise järele jätnud, ja mäng oli rikutud. Teisel hommikul tuli Pohrt uueste õnne katsuma. Läksime teise kohta. Ka nüüd ei olnud paremat õnne, kui seda juhtus esimesel päeval. Kolmandamal päeval tuli Pohrt jälle nagu kiuste, et aga peab mõtuse kätte saama, maksku mis maksab. Nüüd läksime hommikul kolmandasse kohta. Kui mõtus laulma hakkas, ei lasknud ma Pohrti enam üksi minna, võtsin temal käe alt kinni, ja nii kahekesi hüpates viisin mina teda suure männi alla, kus latvas mõtus laulis. Allesoleva pimeduse pärast ei läinud meil korda männi paksude oksade pärast mõtust näha, ja meil tuli pea terve ring ümber männi hüpleda, kui linnu ülesse leidsime. Kõlas pauk ja mõtus oligi käes — ilus suur kukk. Mina sain aga niinimetatud “jalavaevaks” 3 ruubelt.
Veel teine juhtumine. Metsaülem G. Struck tuli kord ka jahile, et oma tarvis üht mõtust lasta. Läksime hommikul aegsaste metsa ja jäime mõtuse laulu ootama. Ei läinud kaua, kui üks veike linnuke tegi esimest ilusat lauluhäält; metsaülem nimetas seda äratamiseks. Sellejärel laskis lauluräästas oma esimest laulu. Veel ei laulnud mõtus. Kaugel Eha-aru pool kuuldus juba käo kukkumisi. Läks veel natukene aega, ja mõtus hakkas laulma. Metsaülem hakkas hüpledes laulja mõtuse poole minema ja mina istusin kuuse juure pääle, et oodata, mis sünnib. Kuulen, kui metsaülem [hüppab] sagedaste üle puu oksade, nii et mets helgib vastu. Mõtlesin, et tänasest jahist ei tule küll midagi välja, hirmutab sellelviisil tõeste linnu minema ja rikub ühes ka mängu. Ei läinud kaua, kui järgnes pauk ja sellele järgnes kohe teine pauk. Kuulsin, kui mõtus patsatades kukkus maha. Oli kuulda oksade ragisemist, ja jälle kõlasivad kaks pauku, jälle kaks pauku ja jälle kaks pauku. Esiotsa ei julgenud vaatama minna, et mis sääl õige lahti on: vahest võin mõne paugugi pihta saada. Kui paugutamine lõppes, siis läksin asjalugu vaatama. Väha edasi minnes tuleb metsaülem vastu kahjatseva näoga ja räägib: tema lasknud mõtust, ja mõtus kukkunud maha, kuid jooksnud poollennates minema. Küll jooksnud tema järele ja lasknud teda, aga mõtus läinud viimaks ikka ära. Siis läksime otsima. Otsisime mitu tundi asjatult, kuid mõtus jäi ikka kadunuks. Läksime minu kodu, ja metsaülem heitis pisut puhkama, sest tema kodusse oli säält 17 km. Mina võtsin oma veikese mägrakoera ja läksin salaja metsa kord veel õnne katsuma ja vaatama, kuhu see mõtus siis õige jäi. Otsisin koha ülesse, kuhu mõtus esimese laskmise järel oli maha kukkunud. Sääl olid mõned veikesed verised suled olemas. Näitasin siis seda kohta koerale ja lasksin siis teda oma tahtmise järel vabalt minna, kuhu ta ise tahtis. Esiteks tegi koer sääl mitu ringi ja hakkas siis joonelt edasi minema, ikka edasi ja ikka edasi, kuni viimaks ühe oksterisu kogu alla sisse tükkis. Ja mõtus oligi sääl. Elas alles. Lähemalt vaadates leidsin, et mõtusel oli teine tiivakont puruks lastud. Surmasin kohe mõtuse ära ja viisin kodu, kus ma seda metsaülema voodi ette laialilaotatult ülesse seadisin. Kui metsaülem ärkas, oli tema imestus suur, et linnu kätte sai. Selle nalja mälestuseks ostis ja saatis metsaülem minule “jalavaevaks” seinakella.
Nüüd lugu salajahist ja jahimeestest. Oli jõulu esimese püha hommik. Pisut udune. Soe. Maapind õhukese lumega kaetud. Õhtul sai Kõpu kirikus käidud ja sellepärast magasin pisut pikemalt. Söön hommikust, kui kostab äkitselt kõrvu püssipauk. Arvata Ütles: ,,Ootke, ma lähen vaatama, mis ta seal teeb." Läks sinna ja pistis rebasele saba sisse, nõnda et ta saba maha laskis ja valuga metsa jooksis. Teised jooksivad ka kõik metsa rebase järele. Nõnda jäi võit risulinnule.
E 24877/8 < Vändra khk. — Maria Kuldkepp (1889).
2) Keegi metsavaht olnud oma ametis ülearu kohusetruu. Ei tohtinud keegi mõisametsas kõndi, ei ühtki karjavitsa murda, rehavardest rääkimata. Isegi karjaseid peksnud ta, kui juhtunud tabama karja väljaajamisel, kui kari suvel kiilijooksmisel mõisametsa juhtus jooksma. Selle üleliigse hoolsuse eest hakkanud ka ümbrusesasuvad talumehed tema vasta viha kandma. Kord oli isegi tema hobune koplis maha lastud, ka sünnitati ööseti metsas kahju: oli noori tammi ja saari maha raiutud ja sinna paika mädanema jäetud, Kui ta kord kellegi talumehe kinni oli püüdnud, kes kümmekond rehavarrekuusekest maha oli lõikanud, viis ta mehe ühes rehavardega mõisahärra ette, et see metsavarast karistaks. Härra kuulas kaebtuse ja mehe seletuse ära ja ütles siis: “Näha on, et sa mu vallarahva vastu natuke vali oled, ega nad mudu sinule ega ka minule kahju ei püüaks teha, nägu nende rehavardegagi. Tuleb pugistada teine silm kinni, egas nende kohta keski raiepiletit välja kirjuta ja inimestel tarvis neid on!” Metsavaht õiendas: “Teie õnnis isa parunihärra andis mule ise kindla käsu, mitte karjavitsagi lasta mõisametsast murda!” Härra ütles Härra, siis olivad teised ajad ja teised inimesed, aga nüüd ei saa meie nõnda!”
ERA U 282, 13/4 (244) < Viljandi khk., V.-Võidu v. — J. Kala < E. Ott (1940).
Metsavahi asendist ja funktsioonidest kui ka tema ülemusest vt. veel nr. 2, 9, 12:10, 14, 15:2, 26, 29:7, 47:3, 65, 71, 72, 74, 75, 76, 79, 99:2, 144, 161, 192:1, 200.11; 204:2, 205, 206, 216, 220:3, 221, 234, 240.