Jahimees ei saand naist kudagimoodi (100 aastat tagasi), Kes jahiametisse jääda tahtis, see pidi üksi, ilma naiseta jääma. Neile ööldi koa: “Oo, va äbemattad, mis te tõmmate piki metsasi! Kas see on teil tegu: kiusate ilmasüüta loome taga! Eks te kua karda, et ei saa naist!” Sel ajal rohkendadi teuõrjust, ja sellepärast jäi siis jahiamet ööse ja pühapäävadel käia, enne seda õli see ka pääva ajal. Sel ajal oli kuulunaine, — keski ei käind ise kos'as esimisel kõrral. Teisel korral, kui suurel viinul mindi, siis vast oli peigmees kaasas. Mõnikord oli koa, et pruut ei teand peigmeest ega tundki teda: seda tulkis kuulunaine, mis peidmehe nimi, kust pärit ja kui ilus — peigmehe ead said ülesse räägitud, vead jääti kõrvale. Sellepeale võttis tüdruk viinapudeli (poolpõlend) vasta, pisike prees (õbe) ja rublatükk. Vaesema rahval ei old sõlge ega midagi. Vaheajal sai tüdruk kuulda: tema peidmees peab jahimees õlema ja peab nõid veel õlema! “0h pergel, ei mina temale lähä!” Kuulunaine jälle ütles: “Nää tüütumba nüüd, mis ta reägib! Oo, va oigalane! Mina joa sekeldelen!” Peigmes pani ankru viina täis ja lähkri lisast, et võerastega kurku kasta. Neilapapää õhta mindi kosja, siis joodi viina pää otsa (reede) ja lauba mindi kihlama. Säh, ei tüdruk õle kudagi nõus! Siis peidmees lõi valge kindaga tüdruku õla peale, ööldes: “Ühekõrra löön — üheksa peidmeest kadund, teisekõrra löön — sada peidmeest kadund,” — ja ööse mattis õuevärava samba korva maa sisse hundi kusetoru maha ja jättis tüki undi s ärvet (veikelaste keele osa) õue peale ja ise tuli ööse pererahvale painast igaühele. Need tüdrukud, kellega lugu nõnna läks, need ei saand enam muidu mehele mendud, kui pidid sealt perest teise perese minema, sest sealt ta enam mehele minna ei saand. Jahimehe üksikut eluigavust tunistavad mitmed laulud ja lood. Piale selle läind kütt metsa ja pahameelega õbutand tagant väravat, ise ööld veel, et “äbi metsaalgjale!” Algjas jälle vastand kõhe “Äbi sulle pulma aulauas!” Tema mõeld ja ööld ise, et “mis pergel see oli, ega ma ikke pulme enam ei tee: ei tea, kes pergel mind ka tahab!” Põle õld jälle meeleski, et sugulasel õld pulmad tulemas. Tema söönd parajast laua taga seal pulmas ja juhtund kogemata peerestama — kõhe käind nagu lendvaoog kehast läbi. Kõik akand tema peale vahtima. Temal kukkund kõhe suutäis suust maha. Siis mõegataat näind seda asja, ja akand laulma kõhe seda laulu:
| Jahimees: Pidin kõrra peerimaie, |
| sala sitta saatemaie, |
| jo tuli tortsakas järele. |
| Mõegataat: Ei õle süüda peerijale — |
| süüd pingi seadijale: |
| seadis pingi servakille, |
| uluauk jäi uppakille. |
| Kui aga tahte, saate veel, |
| kui aga tahte, saate veel! |
H II 11, 105/7 < Rakvere khk., Kohala k. — Villem Pender (1889).