Ka minu isa rääkis Marja-Mallest. Vist ka seegi oli mingine marjade kaitsevaim. Isa rääkis, et kui tema läinud marjule, siis ema läind isi peresse tööle ja öölnud: "Palu jumalat ja Marja-Mallekest, et ta marjad lehtede alt ilmseks tooks! Ta isi oli ju ka vaenelaps, kelle kõhutäiteks taevaisa need marjad ja magusad maasikad laskis kasvada. Nüüd on tema metsas ja juhib vaeseid lapsi ja lindusid marjule. See on suil, aga talve ta puhkab valge sulesängis oma suist väsimust. Siis metsa männad ja kuused kõikudes laulavad talle kohisedes unelaulu, kui Mallekene puhkab oma valges sängis. Kebade päike kutsub linnud teda üles äratama. Ja kui ta ärkab, siis juba õitsevad kõik. Ja lindudega laulab ta oma laule, Mallekese lauluhääl on linnu sarnane, aga lind ei ütle sõnu, aga Mallekene ütleb sõnad. Mõni vaga poisike ja plikake on Mallekese laulu kuulnud. Aga need, kes tema laulu kuulevad, ei ela mitte kaua, vaid nad hakkavad südames igatsema veel seda linnulaulu kuulda, millel inimese sõnad, ja lähevad tihti metsa. Seal näitab end Mallekene. Ta on käharpeaga noor tütarlaps ja kutsub endaga kaasa. Muidugi lapsed ei suuda temale vastu panna ja lähevad. Kuid oma mullase keha peavad maha jätma, sest Malle on ju vaim. Ja pärast leiavad lahkunud lapse vanemad oma poja või tütre surnukeha, aga ei tea, et tema vaim on Marja-Mallekesega seltsinud ja istub vanaisa aedas, mängides Mallekesega, ehk kuulab Mallekese linnulaulu, temale katsudes kaasa laulda. Metsa linnud on kõik need endised inimeselapsed, kes Mallekesega millalgi on seltsinud. Tuleb sügise ja talv. Siis Marja-Malleke enne söödab oma seltsimeeste kõhud täis ja saadab soojale maale, aga isi läheb tema oma valge sängi puhkama, kus metsa männad talle kohisedes unelaulu laulavad, kunni kevade päike jälle tema seltsilised tagasi kutsub soojalt maalt. Siis ärkab linnulaulu peale Mallekene ja laulab kaasa, oma sõpradega."
Eelpoolkirjeldud märkused ja kirjeldused on minu oma kaasaelatud ja marjul käidud. Ja seal, kui juba korvid täis olid, sai puhatud. Ja siis noored tüdrukud ja poisikesed jutustasid juttusi" millest ka Marja-Mallekene arutuse all oli. Mitte üksi minu isa ei rääkinud, vaid ka minu marjulkäijad seltsilised. Olla ka nende emad ja emaemad valge käharpeaga tütarlast näinud kord puu all istumas, kord puu oksal, kord koguni lennanud.
ERA II 250, 131/5 (8) < Keila khk., Saue v., Ääsmäe k. - Ed. Kriitmäc (1940).