l) Kui ma alles noor mees olin, oli miu esimine reem jahi pääl käia, Mei olime kolme veljakse, vanem veli Kaarle veedi Peeteri soldatiks, aga mei noorema veljaga jäime kodu koha peäle. Ükskerd läksime noorema veljaga jahi pääle, kus meil suur onnetus pidi juhtuma. Kerd kuulsin metsas oma ligi peesa taga krabistamist. Kohe tembin haambri ülesse ja tahin käruta, aga tuumasin koera olema. Ninda seisin tükki aiga, — tuuman, tuuman, midä teha: aga kui on vana mesikäppä ise, ninda tembin. Oh, kuid see miuda pelüti, kui kuulsin inimese kiljätust! Lein püssi vasta kandu puruks ja ise jooksin silmäma, mida see on — eks oltki oma velja. Tema oli peesas tetreid viisumas ja õnneks käis pauks korva äärest mööda. Senest ajast saate jättin jahilkäimise maha. Ruttu päräst seda suri mei isä vällä. Toised veljad jäid isa koha pääle, aga mea õstin ühed vabadiku maad mere äärest Rotka (Meriküla) ligidalt: toised laitivad keik seda kohta, et ei kasvata vilja, aga mea olen nüüd palju joukam toisist veljadest: käin kalal ja võin oma koha pääle tatsi ehita. Rotka on ligi, voin void ja piima müüa.
H II 37, 119/21 < Vaivara khk. — Hermann Hendel (1892).
2) Kuda tema [Kõrtsi Jaak] jahil käis. Läks metsa ühekorra parunitega, Kääsid metsas ringi, lindusi küll. Ei joua enam kengi kanda. Istusid maha, koht tühi, süia ei ole. “Võtsin tetre, tegin tule üles, panin tetre void täis ja kõige sulgiga tuli otsa. Arvasin, et nüüd on küps. Raputin suled küljest ära ja lõikasin katki paruniärrale sakuskast. Oige ia oli.”
Tulen Riebniku raba möeda, Mie kuulan, et ken sial krabista. Lüen sedasi kahte puole sedasi pilliruogo. Jo karo akkaski mio aarama, sülle vottama. Lasin kohe sinna valge märki kurgu alle ja ütlen, et “sa puhkad nüüd”. Läksin Karu-Jaanile ja ütlin, et “lasin sinu velje maha”. — “Lasid mio velje maha?” — “Pane aga valge ette ja lähme tuome ära.” Läksime. “Noh, mida juttu sa't räägi, see jo karu.” Nii suur oli ka, et tagumised jalad juoksid müeda maad.”
ERA II 125, 540/1 (338—339) < Vaivara, Auvere Joala v., Repniku as., Kasiku kõrts — Ludmilla Kraavik < Joosep Asmer, s. 1866 (1936).
3) Kord põmmutanud seesama Mets-Hans metsas lindusi surnuks. Seda kuulnud metsaülem, läinud, võtnud Hansu kinni ja hakkanud pärima, kelle lubaga ta tohib lindusi lasta. Hans kuulanud tähele pannes metsasaksa noomimisi ja haugutusi. Kui aga selle jutt otsa ei tahtnud lõppeda, teinud Hans hirmus kurja näu ja käratanud: “Kuule! Räägi tarbesõnad, pikka lori ma ei armasta! Tead, püss on kõvasti laengis!” Nende sõnadega keeranud ta ringi, läinud oma teed. See hirmutanud metsaülema nõnda ära, et enam ilmaski pole tahtnud Hansuga metsas kokku saada.
Kord olnud Mets-Hansul sees kange valu, pole võinud enam süia ega midagi teha. Võtnud küll rohtu sisse, aga ei see ole midagi aitanud. Viimaks saanud ei tea kelle käest rebasekakkusid. Söönud neid kolm tükki ära. “Ja siis,” rääkinud ta ise, “läksin aia äärde, kus raisakoht on, ja magasin kolm päeva ja ööd hingetumalt maas. Ega pemehull lasknud korda söömagi tulla!”
E 21656 (7—8) < Ambla khk. — J. Freimann (1895).
4) Lihula vallas Vagivere külas Koti-Jüri talus elanud üks Kaarli-nimeline mees. Rahvas hüüdnud teda ka Koti-Jüri Raasuks. Kaarli olnud väikest kasvu, tumedavereline mees. Tema armsam amet olnud põdrajaht. Kaarli kannud alati kotti kaelas ja püssi seljas.
Ühel suvel, kui ta jälle põdrajahil olnud Vatlas Kuitsa metsas, käinud ta Vatla karjaste käest leiba saamas. Tal olnud kasukas seljas ja see olnud pahempidi pöördud, nii et villapool olnud väljaspool. See jahikott, mida ta alati kaelas kannud, olnud ka seekord kaelas. Karjased pole Kaarlit tundnud ja hirmuga pidanud nad talle leiba andma. Siis, kui keegi talle leiba annud, ütelnud Kaarli: “Vähe ka!” Nii käinud Kaarli juba mitu päeva karjaste käest leiba saamas. Karjased rääkinud kodus, et keegi ahv käib nende käest igapäev leiba saamas. Ja kui nemad leiba ei andvat, siis olevat see “ahvi” kangesti kuri. Viimaks lubanud külamehed vaatama minna, mis ahvi see niisugune on. Näis, nagu oleks Kaarli sellest teada saanud, sest ta pole enam tulnud karjaste käest leiba saama.
Kui kusagil juhtunud pulmad olema, siis käinud Kaarli ka alati seal. Pulma toonud ta värsket põdraliha. Selle eest antud talle sealt süüa ja juua. Ta osanud palju nalja teha ja igasuguseid vigureid teinud ta pulmas. Kui pulmalised teda naernud ja kiitnud, et see on ilus, siis teinud Kaarli veel rohkem vigureid. Nagu tal igas kohas käies olnud see kott kaelas, pole ta ka seda raatsinud pulma minnes maha jätta.
Kaarli põllutööst pole suurt hoolinud, vaid lonkinud mööda metsi ja lasknud põtru, kui neid olnud. Aga ta lasknud ka teisi metsloomi.
ERA II 227, 446/8 (36) < Hanila khk., Massu v., Kiili küla — Mõisaküla algkooli õpilane Alus Kull < Miina Meltser, 65 a. (1939).
5) Mihklipäeval läinud Raadi mõisa öövaht Jüri Emajõe luhale parte laskma. Käes olnud tal tulerauaga püss. Luhal silmanud ta kaksteist parti üheskoos, ja Jüri lasknud nad kõik ühekorraga uimaseks. Siis sidunud nad jalgupidi ühte ja heitnud ise nende keskele magama. Aga pardid ärganud uimastusest, tõusnud lendu ja viinud Jüri ka ühes. Nad lennanud ikka metsa poole. Metsas olnud üks suur kuivand puukänd, seest õõnes, ja Jüri kukkund sinna sisse. Seal ta elanud mihklipäevast jõuluni, sest tema appihüüdeid ei oldud kuuldud. Korra läinud Raadimõisa moonamehed metsa kuivi puid tooma. Nad jõudnud sinna kännu juure, kus Jüri sees olnud, kuulnud seal tasast oigamist ja nõnda pääsnud Jüri. Peale selle juhtumise ei läinud Jüri millaski enam jahile.
Jänes oli luhale ühe puu kõrvale magama jäänud. Vesi oli selle aja sees tõusnud; ainult see koht, kus jänes magand, oli kuivaks jäänd, ja jänes ei peasenud enam maale. Seda oli luhavaht Hans tähele pannud ja tahtis nüüd jänest kätte saada, maksku mis maksab. Ta istus künasse ja võttis kätte ühe suure malga ja sõudis jänese poole. Jänes nägi, et enam hääd ei ole, ja ronis hirmuga puu otsa. Aga Hans tagant järele. Jänes ruttu künasse, küna hakkas liikuma ja viis jänese kaldale. Hans jäi puu otsa ja hakkas appi karjuma. Viimaks tulid kaldalt inimesed ja päästsid Hansu ära.
ARS l, 919/20 (1—2) < Tartu — Edgar Urm (1927).