Et vanal ajal väga rohkeste meie maa metsades karusid elutses, siis olid inimesed nendega tihti kimbus. Siiski aga olnud ka sarnaseid karuküttisid, kes va mesikäpale üsna pussnuaga vastu läinud ja metsamustukesel alati ikka elunatukese välja võtnud. Üks niisugune julge karukütt olnud vanal ajal Kariste Räime metsavaht, kellel pääle suure julguse ka veel päratu kange jõud olnud. Tihti tulnud temal ka sedagi ette, et ta ilma mingisuguse tapariistata palja käega karul elu välja võtnud. Mitmel korral pannud ta karu ehk hundi poole eluga jättes puuoksa külge rippuma. Tema tapnud nõnda palju hunta ja karusid maha, et teda olevat valitsuse (muidugi vist metsavalitsuse) poolt karude kindraliks nimetatud ja nagu paljud inimesed räägivad, olevat temale selleks ka iseäraline univorm olnud kanda antud. Kui ta viimaks üheksakümne aasta vanaduseks saanud, kahanenud tema jõud küll ära, aga metsaskäimist pole ta siiski maha jätnud. Muidugi olnud tal nüüd juba püss kaasas, kellega metsalistel eluküinla ära kustutanud.
Kord läinud ta ühel pühapäeval pärast lõunat jälle püssiga metsa luusima. Natukese kõndimise järele näinud ta ühte hästi suurt karut enese poole tulevat. Kohe olnud karukindralil püss palges, et lasta, aga kuidas kohkunud mehikene ära, kui tähele pannud, et ta oma püssi pääl oleva tulekivi oli kodu jätnud, ilma milleta ei võinud püssi lahti saada. Midagi pole parata olnud. Karu tulnud nii lähedale, et juba kahe jala pääle püsti tõusnud ja mehel püssist kinni haaranud, seda nagu pilbast katki murdnud. Viimse hädaga pistnud mees veel jooksma, aga kauaks sa metsalise eest jooksed! Mõne hüppega olnud karu temal järel ja haaranud teda kuklast kinni. Selle tõmbamise läbi tulnud peanahk lahti, ja karu kiskunud mehel naha seni kui ristluudeni puhtaks maha. Koleda valu pärast, mis naha mahatõmbamine sünnitanud, hakkanud karukindral veel oma vanaduse nõrkusest hoolimata karuga üsna maadlemise kombel võitlema. Hulk aega rabelenud inimene ja metsaline kõrvuti maas, aga peagi kaldunud võit inimese poole, sest vana kangeiane pigistanud ikka veel karu palja käega ära. Vihaga kiskunud ta ka karul naha maha. See olnud juba kord lastud karu, millepärast ta nii kuri oli. Nüüd viskanud ta karunaha käe pääle ja hakkanud metsast välja kodu poole jooksma. Kui ta juba kodu lähedale saanud, nii et kodurahvas teda ära silmata võinud, mõtlenud need, et mis vigur see ometi on; vana läks kodust ju halli kuuega metsa ja. nüüd on temal tulipunane kampson seljas, mis päevapaistel otse sätendab. Kui ta aga juba õue saanud, siis alles märkanud teised hirmust tõsidust ja jooksnud vanale vastu, kes suure vaevaga veel edasi saanud. Kui mõisas seda kuulda saadud, lastud kohe tohter karukindrali juurde sõita, kes tema hirmus suured haavad kinni sidunud ja temale kinnitanud, et ta mitte ära ei sure, vaid elama jäeb.
Nõnda ka olnud. Vanamees saanud üsna ruttu terveks ja võinud jälle jahi pääl käia. Nüüd aga olnud tema südamesse karude vastu põlev viha tõusnud, nii et ta neile leppimata verivaenlane olnud. Ta mõtlenud uue plaani välja, kuidas ta neid kõige paremine ja hõlpsamine tappa võiks. Selleks ei ole ta siis ka enam püssi tarvitanud, kes teda oli kord nii haledal kombel hädasse jätnud, vaid ta tarvitanud nüüd ainult head teravat ja pikka nuga. Et vanaduse nõrkus pole enam temale lubanud nagu enne, et ta sülilt võis karu vastu minna, siis aga mõtlenud niisuguse kavaluse välja: kui ta karut näinud, siis lasknud ta ennast kohe pikali maha, kätt nuaga. enese kõrval valmis hoides. Karul on aga jälle sarnane mood, et kui ta mingisuguse keha leiab, mis eluta vagusi maas lamab, siis otsib karu tema hingamiseaugu — suu — välja ja paneb siis oma perse suu pääle, mille läbi tunda võib, kas maaslamaja tõeste surnud on. Kui maaslamaja suust enam midagi hingeõhku välja ei tule, on ta, surnud; tuleb aga veel hinge õhku, siis teab vanapäts selgeste, et sellel elu alles sees on ja ta on teda varsti valmis suutumaks vagaks tegema, et siis seda surnukeha prügihunniku alla ära matta, kus ta vähe lehkama läheb, mis karule täieste meelt mööda suutäis on. Kui siis nüüd karu sellele vanamehele ka nõndamoodu oma tagaotsa suu. pääle pannud, tõusnud vanamehe käsi nuaga nagu välk karu kõhu alla ja pistnud oma pika teraga nua karule südamesse, mis silmapilk karule surma toonud.
Karukindral olnud sarnase mooduga viimaks nõnda ära harjunud, et ta iga päev ikka vähemalt ühe karu hingusele saatnud. Vanamees jäenud aast-aastalt ikka jõuetumaks, aga karudetapmist ei ole ta siiski järele jätnud, ehk teised teda küll käskinud omad vanad päevad vagusalt mööda saata. Kui ta ühel päeval jälle metsas olnud ja parajaste suure raba ääres, mis Kariste ja Kõpu piiri pääl on, luusinud, näinud ta, et üks õige suur karu metsast välja ja otse tema poole tulnud. Rutuste lasknud vanamees ennast oma harjunud moodu järele pikali ja teinud nagu oleks ta surnud. Karu tulnud tema juurde, nuusutanud teda ümbert ringi hoolega ja pannud siis enese tagatotsa mehele suu pääle. Õnnetuseks olnud mees aga mäda maa pääle pikali heitnud, ja et karu väga raske olnud, litsunud see vanakese üleni mäda maa sisse. Viimse jõuga saanud ta veel karule oma nuaga südamesse torgata, mille läbi veel suurem õnnetus tulnud, sest surnud karu langenud kõige oma raskusega mehele pääle ja litsunud vanakese ülesilmi muda sisse, kust ta oma nõrga jõuga pole enam välja jõudnud rabeleda. Üks metsavaht, kes seda lugu mõnesaja sammu kaugusest näinud, jooksnud karukindralile appi, aga kui ta teda mudast välja kiskunud, olnud see juba surnud.
H I 9, 347/50 (3) < Viljandi khk. — Anton Suurkask < Reet Suurkask (1897)