Elas uasta kahekümne eest Kursi kihelkonnas Puurmani vallas veider mehike, kis oma nal'laka juttude läbi siin igaühele tutvast on saand. Tema oli omal aal Usara talu peremees ja sellepärast üiti teda igal pool ainult Usara Tanist. Tani noorespõlves oli veel igaühel luba püssiga müda metsi ümmer uikuda ja metsaloomi püida. Sellest luast ei läind Tani kua mitte magades mööda, Niipia kui ta aeg lubas, tõmmas ta oma tulelukuga püssi varnast õlale, keitis kervetapre vööle ja sammus metsa linda lasma. Kui ta kord jälle nõnna metses ümmer uitis, et mõnda lindu kätte suada, pidi ta ühest metsaojast üle minema. See oja oli muidu üsna kuiv, aga nüid oli ta raske sau pärast nii vett täis, et läbiminek võimata oli. Tani aeras kerve puusalt, raius ojakaldast kuuse maha ja tegi sellest purde. Nüid akas ta purret müda üle oja minema. Aga kui ta puar sammu sai astund, põrgas üks ruag talle kogematta vasta silmi. Silmist karas tuli väl'la, rohi püssipannil põlema ja — püss paugatas lahti. Tani vuatab innuga ümmer, kas ehk pauk ka kuhugi puutus. Oma suurest imespanemesest nääb ta kaks parti vee pial rabelema. Ruttu astub ta tagasi, püiab pardid kinni ja pistab kotti, Kis oli nüid õnnelikum kui Tani: ühe pauguga kaks parti ja pialegi üsna kogematta!
Suures õnnetujus akkab ta uuesti üle purde minema. Keset purret komastab aga ta jalg. Niin, kellega ta tapre niuete ümmer oli sidund, rebeneb katki ja tapper kukub ojasse: “Pagan võtku! Mu kallis tapper! Kuda tont ma ta nüid kätte suan?” pahandas Tani ja vaadas alla ojasse. Kui suur oli aga tema imestus, kui ta nägi, et tapper arvata nel'lajalase avi selga oli kukkund ja selle surnus löönd. Tani tiris purika ojast val'la ja toppis teise nagu paku otsa kotti. Sellepiale pani ta tapre uuesti vöö vahele ja marssis edasi.
Ta käis tükk muad ää, aga talle ei puutund ühtegi looma silma. Tuskas meelega istub ta viimati ühe põõsa iarde maha ja tahtis tuld üles teha, et oma riidid, mis oja jääres märjas saand, tulepaistel ää kuivatada. Et tuli paremini põlema akkaks, aeras ta tagasikätt põõsasse, et sialt kuiva kulu tulesüitameseks võtta. Kuda tegi ta aga suured silmad, kui ta kulu asemel tedre piast kinni võttis, kis põõsas magas! Et tedre ää tappa, virutab ta tema vasta valget kandu, mis põõsa kõrvas seisis. Kand lõi korra vingerkuuti ja nüid alles nägi Tani, et see magaja jäness oli, kelle ta tedrega ühtlaisi maha oli löönd.
Kelle rõõm võis nüid küll suurem olla kui Tanil? Tal oli kott värsket kuhjaga täis, nii et ta juba nõust võttis kodu minna. Aga talle pidi veel suurem õnn osas suama. Edasi kõndides leidis ta nimelt esite uue obeseraua muast. Tani võtab raua ülesse, vuatab ja nääb, et tal alles kõik kuus naela kõveras sees on. “Seda ma võin kodu tarvitada,” mõtleb Tani ja pistab raua tasku. Korraga komastab ta ja ennekui ta kaht suab lugeda, seisab ta külili muas. Üles tõõstes katsub ta, kas raud taskus alles on. Raud oli küll alles, aga naelad, mis enne kõveras tema sees olid, olid nüid õiged ja raua seest väl'las: ta oli nad õiges kukkund. “Oi, see oli kasulik kukkumene!” ümises Tani ja tatsus edasi.
Kui ta natikese muad ää sai käind, nägi ta, kuda kuus unti ühe kuusetüika ümmer endid päävapaistel soendasid. Kõik kuus olid sabad vasta kuuske püsti aand ja magasid rasket und. Tanil tuli järsku ia nõu meele. Ta ronis tasakesti untide vahelt kuuse juure, võttis ühe kääga tapre vöölt ja teisega naelad taskust ja naelutas kõik kuus unti saba otsapidi kuuse külgi kinni. Sellejärele lõigas ta iga undi nina piale nuaga säpsu ja õigas isi täiest kõrist: “Urrjoh!” Undid karasivad ehmatades muast ülesse ja pistsivad metsa, aga nende nahad jäivad kuuse külge rippuma. Sedaviisi sai Tani korraga kuus undinahka.
Õnne järele tuleb aga enamasti õnnetus. Nii kua Tani juures. Metsas ümmer rännates oil ta õige tee kääst ää kautand ja eksis ää. Kõik tema katsed õigele teele suada läksid nurja: tema keerutas ühtepuhku ringi ühe koha pial. Viimaks tuli tal ia nõu mõttesse. Ta ronis pika kannu otsa ja tahtis järele vaadata, kas ta ehk kuskil inimeisi ei nää ega kuule. Korraga vääratab ta jalg, ja summdi kukkus ta alla õõnsa kannu sisse. Irmuvärin käis läbi Tani keha, kui ta selle piale mõtles, et ta siin kergeste ää oleks võind uppuda, sest ta aeles praegast püksivärvleni imeliku vedeliku sees. Järele katsudes leidis ta, et see mesi oli. Selle kannu sisse olivad nimelt mesilased oma pesa teind. Aga kuda siit väl'la piasta, see küsimene tegi Tanile enam piavalu, kui ehk arvata võib. Ta kisendas ja karjus ja röökis, aga tal tuli ette, nagu oleks tema ial pal'lalt kannu sisse jäänd. Ta katsus kandu lõhki pressida, aga see ei kõssatandki. Meelt ära eites jääb ta tükis aas üsna vagusi seisma ja mõtles tõsiselt järele, kas ta surma vasta kua küps on.
Sial kuuleb ta korraga väl'laspool kandu krabinat. Piasmese lootus lõi ta südames loitma, sest ta arvas, et see mõni inime on. Juba tahtis ta appi akata karjuma, aga sial märkab ta, et krabistaja müda kandu üles akkab ronima. Ta pööras silmad ülespoole ja tahtis vaadata, kis sial siis õige tuleb. Nüid oli krabistaja kannu ots, ja Tani võis selgesti näha, et see va mesikäpp oli, kis siit mett vargile tuli. Tani ei tiadnd, kas ta selle nägemese üle rõõmus või kurb pidi olema. Ometi oodas ta vagusi, mis tulema suab. Mesikäpp töllitas ennast varsti kannu otsa ja pistis oma saba alla kannu sisse, et nõnna sialt magusat väl'la õngitseda. Sial aeras Tani kahe kääga karu sabast kinni, õisas korra ja — vupsti! oli ta rinnuli üleval kannu jääre pial. Mesikäpp kukkus innuga kannu otst käkaskaela alla ja murdis kaelaluu katki. Nüid üpas kua Tani maha ja tappis karu surnus. Sellepiale nülis ta karul naha sel'last ära ja läks nüid rõõmsa meelega kodu.
Üks teinekord saand Tani ulga jänessid. Lugu olnd nii. — Tanil oli keset metsa tükk muad. Ta oli tihti ja mitut seltsi vil'la sinna külind, aga ikke ei saand ta sialt midagi, sest sial mets oli liig pal'lu jänessid, ja need sõivad orasse, niipia kui see pia mua seest väl'la pistis, nii ää, et pal'las must mua järele jäi. Kord külis Tani oma metsa kesa piale nisud. Orass tuli imeilusti utesse ja sirgus silmanähtavalt ikke pikemaks ja pikemaks. Sel mõedul kui orass sirgus, kasvis aga kua jäneste arv. Igakord kui Tani orast vuatama tuli, joosivad vähemalt kolm-nelikümmend jänest orasselt metsa. Tani mõtles, kuda ta neile elukatele iad vingerpussi võiks mängida. Pika arvamese ja kualumese järele võttis ta nõust kesale kõva aa ümmer teha. Ta raius metsest parajad roikad ja teibad valmis ja tegi seitsme jala kõrguse aa nisupõllu ümmer. Aa punus ta veel magudega ja okstega ää, nii et see nii liht oli, et kua linnupoeg läbi ei piasnd. Ühte külge jättis ta umbes kolme jala laiuse augu. Nüid läks ta ommiku vara jänessekoidu aal metsa ja nägi juba eemalt, kuda aed jänessid kubinal täis oli. Tanil oli seitsmevakane rukki kott kuasas; selle siadis ta tasa aa augu ette. Nüid tõmmas ta kuiva niinepaju kätte, karas aeda ja akas jänessid müda aeda taga kihutama. Jänessed punusivad kõik aa augu poole ja lükkisid kõik ükshaaval kotti. Kui kõik kotis olid, keeras Tani kotisuu kinni ja materdas jänessed surnust. Sellepiale tõi ta kodust obese, ladus jänessed vankrele ja viis nad kodu. Siin ladus ta nad riita, ja sai pool seitsme jalast sülda.
Ometi mitte üksnes vägev jahimis, vaid ka kange kalamis oli Tani. Kord püidis ta jõest suure lutsu kinni. Et luts kotti ei mahtund, tõmmas Tani tal vitsavõru lõpustest läbi ja vidas teda enese taga müda muad järele. Kodu minnes läks ta tee lepikust läbi. Luts aeles kangeste sabaga ja peksis mõlemilt poolt kül'lest sabaga lepad maha, nii et lai tänav järele jäi, kust Tani lutsuga läbi läks. Kodu jõudes pani ta lutsu keema. Maksa üksnes sai kolmepangese paa täis. Tani põletas poolteist sülda kuivi kasepuid ää, aga siiski ei saand luts pehmes. Ta liha oli kui saepuru, keda ükski ei tahnd.
Teinekord läks Tani jälle jõele kalale. Sial nääb ta korraga kalda jääres määratusuure kala seisma. Tasaillukeisi paneb ta jõe poole oma liivi ette ja veeretab jalaga kala nagu saepaku otsa liivi. Liivi väl'la tõstes nääb ta, et kalal kaks piad oli, kummaski ots üks. Tani süda lõi kartma, et kis tiab, mis kala see on. Irmuga visas ta kala kõige liiviga jõkke ja joosis kodu naist appi kutsuma. Kui ta naisega tagasi tuli, otsisid nad küll oolega kala taga, aga ei leidud teda leidmaski.
Kõige suurem kalasuak oli Tanil aga kord Painküla tammi pial. Sial püidis ta ühe söögivahega kahessakümmend neli purikat kinni, kõik nel'la- ja viiejalased. Üks olnd kuuejalane, sabajõhvid veel pialekauba. Siis saand mehel ometi kodu kanda!
H II 27, 13/21 (l) < Kursi khk. — kooliõpetaja T. Riomar (1888).
Trükis vt. O. Looritis, Vanarahva pärimusi (1934), 74/7 (2. trükk 1936, 97—100).