l) Üks jahimees läks metsa. — Ta jõudis ühe järve äärde, kus nägi vees 8 parti, Akkas siis püssi trikilt tõmbama, aga alles siis tuli tal meele, et oli püssi koju unustand. Võttis siis kerve vöö vahelt ja viskas partide sekka. Ta sai 10 parti maha ja 12 parti tõusid lendu. Pani siis pardid kotti ja asus teele, kus tuli talle obune vastu. Tema üppas obuse selga. Pärast akkas vaatama, ja märkas, et obusel ei olegi tagumist poolt: kerves oli löönd tagumise poole maha. Jahimees võttis tubli pajuväädi ja sidus pooled jälle kinni. Obusel oli rammus veri. Paju akkas kasvama, kasvas ja kasvas taevasse. Seda mööda ronis ka jahimees taeva. Sai taeva elust isu täis, akkas alla tulema, aga obune oli läind koos pajuga oma teed. Siis ta sai taevast ühe köie kätte, pani selle otsapidi konksu külge rippuma ja akkas alla ronima. Liig kõrgel maast lõppes köis otsa. Jahimees ronis taeva tagasi, leikas köie katki ja sõlmis otsa. Viimaks oli selge sõlmepuru, aga siis jõudis maa läbidale, et julges alla üpata. Kuid ta kukkus soosse ja vajus kolme sülla sügavusele. Mehel oli ea nõu kallis, kudas nii sügavalt välja .saada. Ta läks koju, tõi sealt labida ja kaevas enese soost välja.
ERA II 183, 222/3 (265) < Haljala khk. — J. A. Reepärg < Isaak Uming Veltsi meier Lindebaum (1938).
2) Vanast olli ma rikas põllumees. Mul oll 6/6 kesvi vähämb ku riia vakamaa (6/6 ol'lgi riia vakamaa). Olli ma kah kuulus õlletegija. Naksi siss õlut tegema. Sai õlu valmis, kikka-kurivaim karas õllõvaadi veere pääle, kallas õlle ümbre. Õlu nakas ojja piteh jooskma. Mul ol'l suur valgõ hobõnõ. Mia hüppasin toolõ sälgä ja hakkasin järge virotama. Tollõpool Viro veskit viis versta sai õllele järge. Sääl sai paar kõrd kopaga hampsahta. Ol'l veidükene õllõ maku man. Sääl soe laknu, Kaudi mõtsa lännu, oma hanna kuusõ juurõ pääle pandnu ja puhkama jäänü. Nigu minagi meistrimees, naelad ja vassar ühes — tik-tik-tik! egäl soel hand kuusõ külge kinni. Siss lõiksi kats kõrd pajuvemmalt, lõiksi huntidel natuke nahka nina pealt lõhki; siis hakkasin neid vemmeldama, nii et need naha seest välja pugesid. Nahad võtsin ma omale. Hakkasin kodu poole sammuma. Püss ol'l mul õks säläh. Lätsi läbi paksu mõtsa. Kuusõoss tõmmas püssükikka üles, pedajaoss tõmmas püssükikka alla. Tedir ol'l kuusõ ladvah. Kuul läts tedrele persehe, Jänes põõnut puu all. Ja tedir sattõ jänessele nõna pääle. Jänes hullu paaga kaabaht kuus tukatit kulda väl'la. Selle võtsin mina omale. Olli mina rikas mees. Lätsi kodo, ehidi kuus süldä kuusitsõ maja ja säitse süldä saaritsõ lavva sisse, Lavva pääl ol'l kats kausitäüt suppi, üfs ol'l tühi, tõõsõh es olõ midagi.
ERA II 180, 622/4 (l) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. — Ludvig Raudsepp < Kusta Kalmus, s. 1873 (1938).
3) Keegi kiidelnud, et ta ühe pauguga kuus rebast, viis jänest ja kaheksa parti maha kõmmutanud. Teine küsinud, kuidas ta seda tegi. Ta vastanud: “Nurga tagant lasksin ja raputasin püssi.”
Üks jahimees kõnelenud, et ta metsas rebast näinud, kuid pole nii ruttu kuuli püssi panna saanud, võtnud taskust lati naela ja visanud. Nael rebase sabast läbi ja see sabapidi puu külge kinni.
ERM 147, 111 < Karula khk., Kaagjärve v., Ala-Pugritse t. — V. Haas < Moorits Puudersell.
4) Hiidlane olnud suurel maal sulaseks. Peremees olnud jahimees, Läinud tihti pühapäeviti metsa küttima, aga tulnud enamasti tühjalt tagasi. Korra tulnud jälle koju ilma saagita. Hiildane küsima: “Kas sa muist saaki metsa maha jätsid?” Peremees vasta: “Miks pidin ma muist metsa jätma?” Hiidlane jälle; “Minu oma tegi ikka nii — mida kätte sai, jättis metsa, mida kätte ei saanud, tõi koju.” Peremees suuri silmi tehes pärima: “Mida see tähendab?' Ma ei mõista seda?” Hiidlane omalt poolt: “Sellepärast ei mõista” et sul hiiu tarkus puudub.” Peremees vasta: “Seleta, mida see jutt tähendab.” Sulane seletab: “Mu ema otsis metsas kirpe. Need kirbud, keda kätte sai, tappis ta ja jättis metsa, need aga, keda kätte ei saanud, tõi koju.” Peremees õhkama: “Olete hiidlased-mehed küll oma jutuga!”
E XI 32 (88) < Tartu — M. J. Eisen < EÜS-is kuuldud.