Kord suurustanud vanal ajal üks mees suure hulga jahimeeste ees, et neist ükski kümne sammu tagant tema kasukale püssiga pihta ei saa lasta. Jahimehed hakanud sellepääle igaüks kangeste suurustama ja igaüks lubanud tema kasuka esimese pauguga kui näru puruks lasta. Vanamees, kes nende suurustamist ei sallinud, ajanud siis kasuka seljast maha, viinud aia pääle, seadinud seda sinna ülesse ja käskinud siis pihta lasta. Jahimehed hakanud siis ka vanamehe käsu pääle proovi laskma, et aga võitu saada ja vanameest üle lüüa. Kui igaüks jahimees ühe paugu ära oli lasknud, mintud siis kasukat vaatama. Aga ei kasukal häda ühtegi, olnud niisama terve nagu enne; lastud haavled olnud kõik kasuka all maas. Jahimehed laadinud püssid ja lasknud veel teise ja kolmantama korra, aga ei paremat ühtegi: ikka jäänud kasuk terveks.
Viimaks, kui üks vana soldat seda kuulnud, ütlenud tasa ühel jahimehel: “Osta mul pool naela viina, ma õpetan sind, nii et sa kasuka ära saad lasta.” Jahimees ostnud ka vana soldatil häämeelega poole naela viina kohe ära ja vana soldat õpetanud siis: “Otsi leivapätsi seest üks niisugune terve viljatera, mis veskesilmast läbi on tulnud, ilma et ta jahvatades katki oleks läinud, pane see püssi sisse ja lase siis! Küll sa siis näed, et sina võitma saad.” Jahimees teinud nüüd ka vana soldati õpetuse järel — ja vaata, niipea kui ta paugu lasknud, olnud kasuk katki kui näru ja võit olnud nüüd jahimeeste käes. Kasuka omanik ei saanud mitte teada, kus see jahimees selle viguri välja oli võtnud, et ta tema kasuka katki saanud lasta.
Teinekord ütlenud jälle üks mees jahimeestele, et nad tema piipu aiateiba otsast ära lasta ei saa, lasku nad küll, kui isi tahavad, kas kaugelt ehk lähedalt. Piip pantud üles aiateiba otsa, ja jahimehed hakanud siis sellele sinna pihta kõrvetama, aga vale kõik: niipalju kui nad sellele pihta katsunud lasta, ei trehvanud aga ükski pauk. Kõik lendanud aga mööda. Küll nad arstinud püssisid, teinud mitmesugused vigurid ja katsed ära, aga ei aitanud ükski kunst. Piip jäänud ikka terveks nagu enne.
Viimaks saanud jahimeestel kuri meel, püssimoon hakanud ka otsa lõppema, aga ikka piibule pihta ei saanud. Jätnudki jahimehed siis paugutamise järele ja nad olnud võidetud, sest et nad seda vigurit ja kunsti kätte ei saanud, kuida piipu ära lasta oleks saanud.
H III 29, 261/4 (1—2) < Suure-Kõpu k. — J. P. Sõggel < Kusta Treff (1898).