1) Kunni 1893. aastani võisid saarlased igaüks ilma lubata kodus püssi pidada. Kui Saaremaale kommisariamet sisse sääti, siis hakati seda õigust piirama. Enne ülemalnimetatud aega hulkusid külapoisid püssidega mööda metsi ja põldusi ja mõnigi sai va “nahksarve” [= jänese] kätte. Osavamateks jahimeesteks oln siin Kask Kaarel, Kaiklem ja Sihi Riidu. Kaarel Kask oli talvel noore lumega osav jänesejälgi ajama. Kui ta kord jälgedele sattus, siis pidi see jänes ta selga ilustama. Ta rääkis, et jänes teeb enne 25 aasa, kui ta ennast magama paneb. Nende jäljeaasadel olla omad tundemärgid juures, millest jänese ligiolekut võib selgeks teha. Külma ilmaga olla ta palju ärksam, aga sula lumega magada nii, et nina noriseb, .Kui Kask oraspõllul sööjat jänest märganud oli, siis ligines sellele piiravalt. “Kui otsejoones jänesele ligi topitakse, siis paneb ta enne plehku, kui laskekauguseni jõuad.” Oma pulmad olla ta ainult jäneselihaga pühitsenud. Jahikoera ei tarvitanud ta millalgi.
ERA II 260, 594/5 (32) < Karja khk., Leisi v., Oitme k. — Mihkel Männik (1939).
2) Koila Kaavere külas elanud kuulus kütt, sõimonimega Raudrusikas, kelle pojapojad praegu seal on elamas. Endised kütid olnud ka nõiad, et nemad lasknud endile alati palju lindu metsas ette tulla ja et nende püss osavalt alati tapnud. Seesama kütt olnud metsas tule ääres ööd, kui näkineiud tema tule äärde tulnud, seal soendanuvad; ei ole temasse puutunud, ei tema ka nendesse. Pitkad hambad olnud suus ja auk selja peal; moondagu nemad endid mis loomaks tahtes, aga seda auku seljast ei saa ära kautada, ära moondada. See kütt olnud ükskord oma pojaga metsas oma osmi juures, kus lindusi passis. Aga hirmus palju linda, tedrest ja muid, kogunud sinna ligi puude peale, et puud neist mustad olnud. Kütt öölnud; “Ei nüüd tohi sugugi lasta.” Teinekord kodu ligidal karjamaal tulnud palju jäneseid tema (selle küti) ümber, joosnud tema ümber, ees ja taga, karanud tema najale püsti nagu kodused koerad, aga ei ole kütt neisse puutund ega nemad ka kütile vaeva teinud. Kui nimetud kütt ära surnud ja teda maetud, on üks jänes matmise ajal hauakaldale tulnud inimeste hulka.
H II 33, 197/8 (24) < Jamburi, Sagoritsa m. < Simuna khk. — Juhan Silbergleich (1889).
3) Raudrusikas olnud vanasti siin ümbruses üks kuulus kütt. Ta õige nimi olnud Klasberg ja eland Kaavere külas. Palju ta oma elus maha kõmmutand kitsi, põtru, metsiseid ja isegi karusid. Hunte muidugi ka. Kui teda hauda viidud, jänes jooksnud surnuaial inimeste vahelt hauda ja jäändki sinna. Päris loomulik jänes olnud. Tulelukuga püss olnud veel sel Raudrusikal, millega ta jahti pidand. Nüüd olevat see Raudrusikas surnud juba mitukümmend (80?) aastat.
ERA II 12, 453 (11) < Simuna khk., Koila as. — Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s, 1881 (1929).
4) Vana Küünissaare Otter, tema võind kohe püssi võimu ära võtta, kui kuulnud kedagi metsas laskmas. Kord vana Raudrusikas lasknud karu, ja tema kuulnud ära, ütelnud: “No lase, lase, ega sa teda maha ei saa!” — Ja kus vana Raudrusikas muudkui lasknud ja lasknud, mitu pauku kohe, aga mida enam lasknud, seda lähemale karu tulnud. Viimaks ajand teine teist taga ümber puu. Raudrusikas — oli ju kuulus kütt — võtnud viimaks pussi ja teind karu sellega vagaseks.
ERA II 12, 448/9 (5) < Simuna khk., Koila as. — Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929).
5) Püssi “võim ära võetud”. — Tartumaa sees, Pedja ääres eland Küünissaare Otter. Tema võtnud mõnel püssi võimu ära. Kui kuulnud, et metsas lastakse, ütelnud: “No lase pääle, ega sa jänest maha ei saa!” Siis laskja pole enam looma maha saand, tee mis sa tahad.
Kord ta kutsund kõik kütid kokku, pannud kuke aiateivasse seisma ja käskind maha lasta. Kõik kõmmutand kohe hullu moodi, kuid kukke maha pole saand. Näe, tal olnud sihuke kange võim.
ERA II 12, 335/6 (25) < Simuna khk., Kadiküla, Parniku t. — Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, u. 40 a. ja naine, u. 30 a. (1929).
6) Aitas oli Vakker valitseja. Aigitsa soo on Põllis, seal kevade alati tedred mängind. Mo isa ütles õhta: “Te ei saa Aigitsa soost mitte ühte tedredki.” Vakker ütles: “Miks me ei saa!” Mo isa läind Karuka karjamaale, tegi korra tedreäält, tedred läksid puhtaks sinna kadaka sisse. Mo isa laskis see omiku 7 tükki, teised ei saand ühtegi. Ta ütles: “Ma jo ütlesin, et te ei saa ühtegi tedred.”
ERA II 77, 657 (35) < Nissi khk., Varbola vndk. — Rudolf Põldmäe < Liisa Tombak, 54 a. (1934).
7) Ohakvere mõisas oli vasikaisand, see õli kange jahimees, aga kui vahtis ühekõrra töise püssi pääle, siis enam ei tappand see.
ERA II 125, 153 (6) < Iisaku khk., Illuka v., Altvälja t. < Jõhvi khk. — Mart Tarum < Mihkel Romot, 62 a. (1936).
8) Voose mõisas oli Ull-Jüri oln. Istun kaoküna peal ja lasn linde ja jänesid, põle oln tarviski metsa minna. Ta läin pärast rumalas isi.
ERA II 195, 482 (40) < Hanila khk., Massu v., Kõmsi k., Kohoba t. — Richard Viidalepp < Mihkel Kebanau, 84 v. (1936).