l) Ühel jahimehel olnud kord nii ära nõiutud, et niipalju kui ta aga lindudele ehk muu loomadele lasknud, ikka läinud paugud mööda. Kas tee mis sa tahad, ei aitanud enam ükski asi. Viimaks läinud jahimees nõia juure nõu küsima. Nõid käskinud üht niisugust viljatera otsida, mis veskisilmast tervelt läbi on tulnud, ilma et jahvatuse ajal katki oleks läinud, seda siis laadimise ajal püssi sisse panna, — siis saada paugud järest õigeste trehvama. Jahimees teinud nõia nõuande järel, ja vaata — nüüd ei läinud enam ükski pauk eesmärgist mööda.
H III 29, 264/5 (3) < Suure-Kõpu k. — J. P. Sõggel < Kusta Treff (1898).
2) Ühe küttil olnud niisugune lugu, et tema püss enam ühtegi looma ega lindu ei tapnud. Kui ta kellegile pihta lasknud, siis võtnud küll vere välja, aga loom ehk lind läinud ikka edasi. Kütt läinud nõia juurte asja üle nõu küsima. Nõid õpetanud kohe: “Sinu püss on ära tehtud. Muidu sa teda enam heaks ei saa, kui pead püssi kodus kambri läve alla maha panema, ja kui keegi naesterahvas sealt ilma teadmata üle lähab, siis on püss hea jälle.”
Kütt läinud kodu, pannud püssi kambri uksepaku alla maha, ja kohe läinud tema naene sealt üle. Kütt võtnud nüüd püssi ja läinud metsa proovima, lasknud paugu — ja lind kukkunud kohe surnult maha. Katsunud veel tõise ja kolmantama korra — ikka kukkunud linnud maha. Püss olnud niisama hea nagu ennegi.
H III 24, 252/3 (88) < Halliste khk., Kaarli v. - J. P. Sõggel < Märt Viidik (1895).
3) Kord ostnud jahimees omale uue püssi ja kohe kui ta kodu läinud, ruttanud metsa uut püssi proovima. Tulnud ka kohe parv tedresid vastu. Mees pannud püssi palgesse ja lasknud, pauk käinud, aga tedred lendanud kõik tervelt minema. Mees arvanud, et kõrva oli lasknud. Lasknud tõisel päeval, aga ikka seesamma palk. Kolmantamal päeval ikka üks ja seesama lugu. Mees arvanud, mis püssile viga. Ei aitanud muud midagi kui pidanud targa juurte minema. Pannud natukese viina taskusse ja läinud siis. Olnud ta targale oma õnnetumat lugu kaebanud, võtnud see viinapudeli, raputanud heasti segi, siis keeranud põlve keeri otsas kolm ringi vastu päeva ja vaatanud “viinakirjast.” Natukese aja järel hakkanud tark jutustama: “Sinu püss on ära nõiutud ja sellega ei aita muud nõu, kui pead neljapäeva õhtul peale päeva ristteele minema ja seal väha aega ootama; siis tuleb üks vana mees ja see õpetab, mis sul teha tuleb. Ka seda pead tähele panema, et sa mitte enne toisel laupäeval vihtunud ei ole, muidu ei aita sinnaminek midagi!”
Mees tänanud tarka ja läinud kodu. Jätnud laupäeva õhtul enda vihtumata ja läinud siis neljapäeva õhtul peale päevaveeru risttee peale. Väha aja ootamise järel tulnud ka nii, kuida arst õpetanud, vana hall mehikene sinna. Ta hakkanud jahimehe käest järele küsima, mis ta ootavat. Kui jahimees vanale oma häda jutustanud, annud see temale ühe umalakotikese ja käskinud seda metsa laiali külida, siis olla linda igast sugust küll saada. Kinnitanud aga seda, et ta kolme aasta eest selsammal neljapäeval kotikese jälle sinna tagasi peab tooma. Jahimees võtnud kotikese ja läinud” külinud kohe umalad metsa laiali ja tõisel päeval olnud mehel lindusid küll saada.
Nii läinud kõik see kolm aastat mööda, ja jahimehel olnud linnuliha kodus iga päev küll süüa. Nüüd läinud mees neljapäeva õhtul kotikest ära viima, et vanameest veel tänada hea kingituse eest. Ootanud ristteel hulga aega — ja viimaks tulnud ka vanamees. Jahimees annud ka kotikese kätte ja tahtnud tänama hakata, kui vanamees kotikese napsanud ja silmapilk jahimehele päha ajanud. Kott veninud ka suureks ja pea olnud ka jahimees ülepää kottis. Vanamees sidunud kotisuu kinni, haaranud selga ja küütinud nii jahimehekese ära põrguväravade ette. Seal viskanud siis koti seljast maha, kus põrgupoisid ühes kotiga jahimehekese kindlasse kambrisse kinni pannud.
H III 24, 161/4 (27) < Halliste khk., Kaarli v. — J. P. Sõggel (1895). Sama vt. E 16588/90 (6).
4) Kord õpetatud ühte meest, kuidas ta niisuguseks kütiks saab, et loome on tahtmist mööda laskeda ning trehvab järest. Pidevat ühe musta kassi võtma ja ummusses ära keetma, kolm noorekuu neljapäeva õhtut niisuguse paksu metsa sees keetma, kus suur mets ning inimestest kaugel. Mees teinud ka, keetnud esimise noorekuu neljapäevaõhtu ära, olnud hundide hulgumist ja seesugusid kiunumise häälesid kuulda. Mees pole sest suurt välja teinud, matnud paja kuuseoksade ala ära. Kui ta teine neljapäev õhtu hakkanud keetma, nu siis olnud larmi küll: hundid hulgund ning kõiksugused hääled olnud kuuldaval. Mees katsunud julge olla, sest õpetaja mees ütelnud: “Julge pead olema, kui tükid läbi tahad teha!” Siis tulnud see kolmas keetmine, aga ei ole enam sellel kisal aru ega otsa ollu: huntide hulgumine, suur tuul, nii et paa tahtnud tule päält metsa lendu viia. Hundid hakanud vett tulde kandma ning metsapuid langenud kärinal maha. Mees ütelnud: “Pagan võtku seda pada ja keetmist!” Pannud plagama kodu poole. Teinepäev läinud vaatama; puid polnud ühtegi maas, tuleasetki pole kuskil näha olnud.
Mehest pole kütti saanud. Läinud ka kord saunaaknast jänessid laskma, näinud ka, üks jänes tulnud sööda juurde. Mees annud kõmaku, nii tulnud jänessid järest sööda juure. Mees lasknud sel ööl mõni kuuskümmend pauku. Hommiku läinud vaatama: polnud ühtki jänest maas, kõik paugud ollid suure kivi pihta lastud.
H III 25, 635/8 < Kõpu khk., Suure-Kõpu k., Kihu veski — J. Laarmann < Jüri Reamann (1896).
5) Vanal ajal õlid mehed, Rääsa mies ja Reo mies; tulivad kõrtsist ära, ja mõlemad õlid püssimehed, käisiväd jahi pääl. Päiväl käisid jahi pääl ja õhta läksid õrasse jänest viisuma1) keväde. Tõine läks tõise majaje 2) ja tõisel õli miel paha ja südä täis, miks läks sinne maja, kus tämä õli. Sie mies, midä võeras õli, ise maja ei tehnd. Pani püssi maja nõjale püsti välläpuole — kuuseagust õli maja tehtud — ja unt tuli ja kusi sinne pannu pääle. Vat tulelukuga püss õli, kusi roho märjäst; kui jänessed tulid, püss ei mend lahti. Akkas katsuma, vesi õli pääl — undi kusi.
Sie tõine õli paha mies, õli õppind sene Muosesse raamatust kurja tõisele tegemäie. Ja midä siis peräst sedä tuli? Läksiväd kõrtsi jälle juoma kahekeiste ja siis läksid sääl tüli, tõine peksäs tõist, kie tämä püssi pääle lasi kussa, kutsus undid metsäst ärä püssi pääle kusema. Unt kuseb nindasama kui kuergi, jalg püsti.
1) varitsema, luurama.
2) maja — hagudest osm jäaeseviisuja jaoks.
AES, MT 201, 63/4 < Lüganuse khk., Maidla v., Reo k. — H. Reitsnik < Jaan Soolep (1937).
6) Püssi võib teise käes nii ära nõiduda, nõnda et see enam kedagit looma ei tapa. Seda tehakse järgmiselt. Kui metsas käies mõnda püssipauku kuulda on, siis rabatakse ruttu nuga taskust välja võtta, karatakse kiireste kõige ligema põõsa juurde, lõigatakse ühe kasu otsast tükk ära ja visatakse maha, lõigatakse teine ja visatakse ka maha, aga lõigatakse kolmas ja pistetakse tasku See kolmas tükike on nüüd sarnase salavõimuga, et sellega kelletahte püssi nõnda ütelda ära võib teha. Teda kantakse taskus ja oodekse või valvatakse, kuni see püssi laseb, kelle oma ära tahetakse nõiduda. Kohe, kui pauk kuulda on, võetakse nuga taskust välja ja lõigatakse kolmenurka üks täke maa seest ning pistetakse see valmisnõutatud pulgake sinna alla. Sestsamast korrast on teise püss raiskus, nii et ükski loom ei sure, kui ta ka kõige hirmsamal viisil küll läbi on lastud.
Teiseks (ilma pulgata): kui püssilaskja saadavas on, nii et teda näha võib, siis üeldakse tema pääle vaadates ja vasaku käega perset sügades: “ Sitta sul' suhu, soola sul' silma, paska sul' paremal' poole põske! Liha metsa, kivi kotti!” Ehk: “Lind metsa, sulg kotti!”
H IV 3, 511/3 (1—2) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Järavere k. — P. Johannson (1889).
7) Ennemuiste olnud niisugused mehed, kes, kui ta püssi vaatanud, siis ei ole see püss enam midagi lasknud. Aga selle vastu olnud see jälle, kui enne jüripäeva ussi püssi sisse saanud aada ja siis kohe ühte lindu või looma lasta. Ja kui keski selle looma või linnu siis ära juhtub sööma, siis see minna nii rasva, et see kole on kohe. Mulle teati rääki, kus kass oli rammus olnud, kus jälle perenaine olnud kui lihakott, kui ta selle tedre olla ära söönud, mis püssiga siis lasti, kui uss sees olema olnud enne jüripäeva. Pärast olla see püss nii kange võtma maha, et see ime on kohe. Kõik ilma vereta — kui pauk, loom maas kah.
H III 30, 967/8 (55) < Pilistvere khk., Kõo k. — J. Keller (1904).
8) Kui püss on imestatud, et lindu ei tapa, siis suitseta püss kollaokste ja kaetisrohuga, siis pühi ja puhasta püss heaste ära, Siis poeta püss kolm korda ristamisi oma jalgade vahelt läbi ja ütle: “Oma koer kodo tagasi!”
E 6935 (9) < Haljala khk., Metsiku k. — D. Pruhl (1893).
9) Püssinõidus. — Mina läksin oravaid laskma, see aasta oli neid palju. Mulle tuli tee peal nõid Pless vastu ja küsib: “Kuhu sa selle püssiga lähäd?” — “Lähän oravaid laskma.” —”Ei seda ole, et sina orava kätte saad!” Nii ka oligi. Orav puu oksa peal sammu viis eemal; niikui paugu lasin, orav kukub maha ja maast üles kohe puuladvasse tagasi. Nii lasin ma 33 pauku, aga mitte üht oravat. Siis räägin naabriperemehele selle loo ära. See ütleb: “Nad täna pesivad pesu, mine vaata, ehk saad Plessi narusid kätte, suitseta nendega püssi!” Mina läksin öösel ja lõikasin Plessi püksitasku ära ja suitsetasin püssi. Tõmmasin kuke üles, lasin raua otsast suitsu sisse. Oh sa tuline kurat! Püss tegi viuuuuuu! vilistas. Siis pesin püssi puhtaks ja laskis kui ennegi. Siis läks Plessi kurat püssist välja.
ERA II 183, 458 (4) < Ambla khk., Lehtse v.. Jootma k. — Joosep Neublau (1938).
10) Olin Triigi mõisas karjapoiss 1880. Olid vanad merepüiumehed koos. Laidu Joosepil oli püssil, Laasi Larats oli kõva jahimees, aga püssi ei olnd. Nüid palus Josep Roose käest püssi, et lasta kolme parti. Nüid see Moosi Jaen oli vigurivänt, mokamees, tahtis kõiki tulise ajada: “Ära sa mitte püssi anna!” Tead, mis ta tegi: puhus kolm korda püssi ja ütles: “Olgu niisama igakord kui eile!” Püssi omanik oli eile just parti lasknud ja part läind ära. Kus vanamees vihastand, luband malakaga maha lüüa. Teine õpetand, mis sest abi, et maha lüüa, — püss ikka rikutud, parem toherdada. Lõigand siis pükste jalge vahelt ja suitsetand sellega, säält kõige magusama koha päält lõigand ja suitsetand.
Sel päeval vanamees pole midagi öelnud. Pärast püiuaja lõppedes kolme nädala pärast teine mees võtnud püksid maha ülevalt meresaunast, kus elasid, ja kirund: “Näe, mis va nurgelised (= hiired) teind on!” Näind, et noaga lõigatud. Suitsetajad kahekesi olnud vait kui sukad.
ERA II 34, 177/8 (42) < Karja khk., Leisi v., Oitme küla — Oskar Loorits < Mihkel Männik, s. 1874 (1931).
11) Kõrgessaare ligi, Lõuka vallas olid kaks talu, kust mõisas teol ei käidud, vaid pidid ainult iga nädal seitse tetre mõisa viima. Mõnikord niipalju ei saanud, püss oli vilets vanaaegne ränipüss. Nad arvasid, et püss on ära nõiut, ja asuti püssi arstima. Täideti püss ja pandi sellesse seitse rukkitera ja lasti siis kuu vastu ehk põhjanaela pääle. Kui see veel ei aitand, siis lasti kirikus kirikuleib salamahti pihku, pandi tasku ja toodi koju. Kodus laeti jälle püss ja pandi see kirikuleib ka sisse ja lasti siis; pääle selle pidi nõidus tingimata püssist kadunud olema. Kui püss hästi ei surmanud, siis arstiti seda nõidust sellega” et lasti maha vihmakukk (lind, roheline punase peaga, ehk must vihmakukk punase tutiga) ja võiti selle verega seestpoolt püssi. Nõiduda sai püssi niiviisi, et mõni inimene, kes teadis kõik öelda, kohe kui pauku kuulis, ütles: “Karvad katla, liha metsa!” Siis läks loom ehk lind alati ära, kui hästi kuul ka ei oleks taband. Kui mõni võõras võttis püssi oma kätte ja ta sõrmeots puutus püssiraua suhu, siis sellega oli püssi võim kadunud, siis pidi jälle vastukihvti tarvitama ja püssi arstimine ette võetama.
EVR 24, 161/3 (14) < Pühalepa khk., Undamaa k. — August Voldemar Kõrv < Johan Estenbaum, 61 a. (1924).
12) Kui jahimees läks jahile ja teine ütles: “Liha metsa, karvad kätte!” Siis põle kedagi kätte saan. Siis peab kolme saksa maa takka kadakaid tooma ja sellega püssi suitsetama, siis sai jälle.
ERA II 70, 73 (12) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. < Varbla khk., Saulepi k. — A. Samet < M. Kopelmann, 68 a. (1934).
13) Kui jahimees läheb metsa ja kuuleb, et teine jahimees laseb kuskil püssi, siis ütle kohe: “Lind metsa ja karvad kotti, sitt su supi maoline!” Siis see mees ei saa lindu kätte, laseb viltu.
ERA II 70, 655 (2) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. < Varbla khk., Saulepi k. — A. Samet < J. Õismann, 73 a. (1934).
14) Lihavõttepüha homiku, kui pää [s.t päike] selgesti tõusis ja mängis, siis võttis kütt oma püssi kätte ja puhastas püssi puhtaks, laadis püssi ära (see on, pani püssi laengisse). Ja siis läks ühte kõrvalise koha piale, kus keegi muu inime teda ei näind, ja sihtis ja lasi siis püssiga otsekohe päävatera poole. Ja lausus isi siis veel läbi hammaste ühe hingega neid sõnu lugedes: “Pää pimedaks, püss nägijaks!” Kolm korda neid sõnu lugedes, ja laskis siis päävatera. Siis piab alati hiasti lindusi soama, kui ta püssiga metsa linda lasma on läind.
H II 39, 249 (386) < Koeru khk., Vaali k. — H. A. Schults (1891).
15) Et püss hästi tapaks, räägitakse laadimise juures tropi päälepanemise ajal järgmised sõnad:
| Alt astun, pealt karva tunnen, | Maria, Maria, Maria. |
| keskpaigast kihutan. | Tagane saadan! |
| Jordan paksus Punases meres, | Prunt. Aamen. |
| kus Jeesus ristiti. |
H II 34, 288 (3) < Kuusalu khk., Pärispea k. — Jakob Valk (1892).
16) Küti sõnad.
| Mina pühin püssikesta, | kanerpiko kaetesiga. |
| arun armsa rauakesta, | Siis tuleb linnokene ligi, |
| pobisen põhja topikese, | siis saan suurt raha, |
| ülekäija üheksama | kasvatan kasokotti. |
ELG, F 232i 80/1 (l) — Fr. R. Kreutzwald.
17) Valjala kihelkonnast Riidu Kaiklemal olla jahisõnad, mis tema Sõrvest viie rubla eest olla ostnud. Kui tema metsa läheb, nii on jänesid ja kõiki metsaloomi tema ees, aga kui tema hunti nääb, seda ei olla temal mitte luba lasta. Ja ei olla ka temal luba, mitte ise süüa, mis tema laseb. Seda olla ka tähele pandud, et tema, enne lasta ära mädaneda, kui tema ei saa ära müüa, aga tema ise neid ei söö. Kui tema ühe looma nähja, siis ütelda tema kohe: “See on minu!” Ja nõnda ka olla. Need sõnad on järgmised: “Tule, tedreke” tule, linnuke, tule, jänes, Metsjäägri loomad, Talialja lapsed, aga hoidku mind püha Jüri kuitsu puutumast, siis olen ma otsas!”
EKS 4° 5, 30 (40) < Valjala khk. — V. Mägi (1888).