Alamal esitatakse näiteid, kuidas kirik mõisnike teenistuses seistes on püüdnud talupoegi jahindusest võõrutada; selleks on sisendatud ühelt poolt ebausu hirmukujusid ühenduses armuleivaga püssinõiduses, mida on kujuteldud kõige hirmsama “patuna” (vt. nr. 230), kuna teiselt poolt on argipäeval tööga ülekoormatud orjarahvast peletatud metsast eemale eriti just veel puhkepäevadeks kõiksugu salakavalate usukeeldude ja legendidega (vt. nr. 231 ja 232). Selliseid ja analoogilisi nähtusi analüüsitakse üheskoos ligemalt “Endis-eesti elu-olu” lõpuköite süstemaatses kokkuvõttes ja meie rahvakultuuri üldhinnangus.
l) Liiva Peet oli kõva püssimees, jutustaja sagedane jahikaaslane, kelle käest käesolev lugu kuuldud. Liiva Peedu isaisaisa oli samuti tubli küttija, kuid kord hakanud ta püss tõrkuma; lasknud küll, aga ei tapnud. Käinud ühe, siis teise ja koguni kolmanda targa juures. See õpetama: “Mine talvel lauakirikusse ja niipea, kui sulle leib suhu pannakse, võta ta ära ja pista kindasse, nii et teised ei märka. Siis mine kuuvalgel ööl surnuaeda, kinnita leib selle inimese risti külge, kellega sa küttimisel vaenlane olid ja kes sulle hääd ei soovinud. Siis võta oma püss ja lase selle leiva pihta vastu põhjatuult. Küll näed, kas püss tapab või ei,” Tark oli Määvli Matsi isa Mats. Liiva Peedu isaisaisa teinudki nii. Toonud kirikust leiva ja läinud siis kuuvalgel ööl Kumistu surnuaiale. Sääl pannud ta leiva Kerema vanatoa Simmu risti peale, kes temale küttimisel võistleja olnud ja püssi püüdnud ära teha. Pannud siis ka püssi palge ja sihtinud vastu põhjatuult. Kuid ristile ilmus alasti inimkuju. Laskja sihib iga tuule poole, kuid ikka segab teda alasti kuju. Viimaks mõtlema: “Mis siis ikka, panen paugu ära.” Nagu ta just sihtis, ilmus püssi ette põder, kandes sarvede vahel inimpääd kibuvitsa krooniga. Siis sai talle selgeks, et see ta Õnnistegija ihu on, mille pihta ta sihtis. Ta langes põlvili haua ääre, luges issameie ja palus halastada oma vaese hinge pääle. Ka võttis ta leiva ja sõi selle. Koju minnes otsustas ta küttimise järele jätta, kuid mõis nõudis iga nädali nii-ja niimitu lindu ja looma, et Küti-Jüri sunnitud oli ametit jatkama. Nüüd aga ilmus talle püssi ette alati lind või loom, mida vaja oli, ja polnud iial karta, et püss ei taba ega tapa. (2. juulil 1927. Metsikul, jutustatud metsisemängul Karjaselja nõmmel 1886).
Sama Küti-Jüri oli kaks korda mänginud pühitsetud leivaga. Käesolev lugu oli esimene kord. Siis käskinud tark tuua leiva koju ja hoida püssi ja jahiasjade juures, veaks olnud seekord see, et linnud ei ilmunud kujudele ega jänesed väljapandud okstele. Lauakirikus käimine oli väga erakorraline ja iseäralik toiming. Kes pühapäeval mõtles lauakirikusse minna, pidi laupäevahommikul viimast korda sööma, lõunal, õhtul ja pühapäeva hommikul söömata olema. Selle eest aga joodi ja söödi kirikust tagasi tulles. Seks puhuks valmistati õlut ja toodi kõrtsist viina, Viinatoop maksis sel ajal banko rahas 15 kop., hõbedas 4½. Isegi puhas leib oli haganase asemel (odrakakku tehti ka).
Läinud siis Küti-Jüri uueaasta laupäeval lauakirikusse ja toonud leiva koju kappi. Siis alanud purjutamine. Kui kibedat küllalt maitstud ja paras kilk pääs huugas, tuli Jürile meelde, et tal jäneseoksad väljas. Eks siis ka vaatama, leib ju kapis. Naine läinud puhkusele, Jüri aga püssiga sauna. Aknast näinud ta, kuidas jänes okstele läheneb. Jüril püss palges ja põmm — jänes siruli. Aga ime, kohe kui suits lahkunud, tuleb teine. Jüri laadib ja laseb. Jälle uus. Nõnda lasknud ta kaheksa pauku järgimööda ja iga paugu järele tulnud uus jänes. Üheksandat korda ei saanud Jüri enam laadida — jänes ilmunud hobuse suuruses, suurte haledate silmadega. Jüri kohmetanud ja jäänud vaatama. Sääl ilmunud jänese kõrvade vahele ristilöödu kuju. Jüri ehmatanud kaineks, jätnud püssi kus see ja teine, tõtanud tuppa ja esimene asi olnud — kapist pühitsetud leib ära süüa. Kas ta seekord palvetas, on teadmata. Kui Jüril hommikul öine lugu meelde tuli ja järel vaatama läks, leidis ta püssi saunast ja jäneseoksad väljas pihuks-peeneks-puruks lastud, lumi aga ümberringi puutumata. Ei veretilka, karvu ega jälgi jänestest.
Üheksa on aga jahimeestele õnnetu number. Ärgu iial keegi üheksa padruniga metsa mingu! Õnnenumber kütile on kolm.
ERA II 40, 190/3 < Reigi khk., Kõrgessaare v. — Mihkel Espenberg, s. 1860 (1927).
2) Seljaküla Selidemäe Kustav toonud kirikuleiva, pannud ta püssi sisse ja lasknud siis jäneseid ja tetri niipalju, et pole enam jõudnud kojugi kanda. Viimaks tulnud veel jänes, kahe peaga, krapp kaelas. Seda pole ta enam lasknud, see olnud vanaõelus ise.
Teinekord toonud ta jälle kirikuleiva, pannud ta puust lõksu vahele ja tahtnud pahema käe alt, selg leiva pool, leiva peale lasta, kuid hääl hüüdnud: “Kustav, Kustav, tahad sa veel teist korda Jeesust risti puua?” Ta pole siis lasknud, võtnud leiva ja söönud ära.
E 51376 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Selja k. — A. Tiitsmann < Kustav Mittenbrit (1921).
3) Kord elanud mees, kes heameelega kütiametit tahtnud õppida. Ta läinud viimaks targa käest nõu küsima. Tark ütelnud: “Kui sa kangeks kütiks tahad saada, siis võta, kui sa lauale kirikusse [lähed], jumalaarmuleib, too kodu ja lase püssist läbi, — peale selle ei lase sa ühte paukugi mööda!” Mees teinud ka targa õpetust mööda. Nüüd hulkunud ta ka ikka ainult metsi mööda ümber ja lind, keda ta lasknud, see jäänud ka maha. Viimaks aga läinud see amet ka tema meelest halvaks ja et kodune töö ka ripakile jäänud, läinud ta targa juurde nõu küsima, kuidas sellest ametist ometi lahti saaks. Tark ütles: “Kui sa sest ametist lahti tahad saada, mine jaanilaupäeva öösel metsa; seal saad sa hirmutust nägema, aga kui sa ei karda, saad sa küttimisehimust lahti; aga enne kukelaulu ei tohi sa mitte kodu tulla.”
Jaanilaupäeva õhtul sammus ka mees metsa, aga et aeg metsas igavaks ei läheks, tegi ta tule maha ja hakkas ennast tule ääres soojendama. Kui ta natukese aega tule juures oli olnud, tuli metsast pikk must mees välja, istus sõnalausumata tule äärde, viskas vahetevahel mõne puutüki tulesse ja käänis ühte ja teist külge. Mees mõtelnud: “Ära ei tohi ma mitte minna, siis kägistab ta minu ära.”Viimaks aga tulnud tal midagi meelde. Ta murdnud reesi küljest selle telje ära, pandnud ta püssi sisse ja lasknud püssi musta mehe peale tühjaks. Silmapilk olnud mees kadunud, ainult sinine aur tõusnud sealt kohalt, kus mees seisnud, ülesse. Sellepeale laadinud mees uueste püssi täis, murdnud reesi küljest veel tüki hõbedat ja pannud peale, et kui keegi tuleks teda hirmutama, seda võiks maha laske. Natukese aja pärast tulnud metsast kollane täkk välja, see jooksnud ja hirnunud, nii et mets vastu kõlanud. Seal pannud mees püssi palge ja lasknud mõlemad laengud hobuse peale tühjaks, kes sellesama korraga kui maa alla vajunud. Varsti peale seda laulnud aga kukk. Mees sammunud siis koju, viskanud püssi varna, ja tal pole pärast enam sugugi himu olnud teda liigutada. Pärast targaga kokku saades küsinud mees, mis see mees ja hobune temale oleks teinud, kui ta oleks kartnud. Tark vastanud: “Kui sa oleks kartnud, oles see mees sind hobuse selga pannud ja põrgusse viinud.”
E 18566/9 (3) < Viljandi khk. — Juhan Lepik (1895).
4) Kütil pole püss hästi tuld annud. Mees läinud nõia juure abi otsima. Nõid käskinud kirikuleiba püssi panna ja siis lahti lasta. Kütt ka kohe nõnda toimetama. Lasknud siis linaleotiigi pealt kahte parti. Aga pärast näinud, et pardid olnud mehikese oma vanemad. See oli talle kirikuleiva ärakandmise eest nuhtluseks pantud.
E 33263 (l) < Karksi khk. — J. Hünerson < J. Vene (1897).
5) Kellel nõu on kütiks hakata, see võtab jumalaarmuleiva, kui ta esimist korda lauakirikus käib, suust välja ja viib koju, pistab ta nõelaga puu külge kinni ja laseb siis küüritades, püssiga läbi jalgevahe tahapoole senna peale. Sennapoole ei tohi isi mitte laskmise ajal vahtida, sest keegi on seda teinud, aga on näinud Jeesust täitsa elusalt puu külles risti löödud olevat ja veri jooksnud püssiga lastud haavadest. See ehmatanud vaese kütikandidaadi nenda ära, et ta nõdrameeleliseks jäenud ja varssi kange valu sees surnud. Kes aga seda õnnega läbi teeb, see ilmaski tühja pauku ei lase ega tohigi ilma püssita kodust välja minna, sest igal pool on metsaloomad, vanapaganast saadetud, ta ümber.
H II 43, 714/5 (l) < Palamuse khk. — M. Uus (1892).
6) Elas üks metsavaht väimehega. Nad õlid mõlemad suured jahimehed, Päiväd läbi jooksivad näväd metsas, ajasivad taga lindusid ja loomi. Metsavaht tõi iga õhta suure kandami loomi kodu, väimes aga sai arvast kätte mõne linnu vai looma. Metsavaht pilkas väimeest alati, et “sa pole kellegi jahimees!” ja see tegi väimele pali tuska. Väimes hakkas arvama, et tema püss ei tapa, ja palus äiä, et see oma püssi ühest kõrrast tämäle annaks. Äi aga ei õid senega sugugi nõus ja oma püssi hoidas ta kui silmatera, et keegi seda omale ei saaks. Kõrd ütles tämä väimäle; “,Sinul ei õle jahiõnne, aga sa võid selle saada, kui tahad.” — “Kuda ma seda saan?” küsis väimes. — “On väga lihtne,” vastas äi; “Mene käi kolm pühä järsku kerikus ja too iga kord suus kerikuleib välle. Siis aja neist niit läbi, võta püss, mene metsa ja pane need puu õtsa rippuma. Siis lase põlvili maha, selg leibade poole, pane püss õlale ja lase üle õla leibasid. Aga hoia, et sa taha ei vaata! Vaata siis, kuda su püss tabama hakkab.”
Väimes tegi kõik, kuda kästud. Käis kolm pühä kerikus ja tõi leivad suus välle. Riputas nad puuoksale, hakkas põlvili, püss üle piha, aga ei saand uudisimust pidada ja vahtis taha. Ja mis ta nägi? Ta nägi Jeesust enda selja taga ristipuu küljes rippumas ja tämä pidi tädä laskema! Tõusi üles ja läks menema. Õhta kodu tulles hakkas äi perima: “Kas tegid nindamoodi?” Väimes vastas, et tämä ei võind seda teha. Senepääle ütles äi: “Kas ma ei öölnud, et ärä vahi taha! Kui sa taha põleks vahtind, põleks sa ka midagi teand. Nüüd sinust enamb jahimeest ei saa.” Väimes jäi küll nukraks, aga oma südämäs tundes ta rõõmu, et see töö jäi tegemata.
Kõrd võttas ta salamahti äie püssi. Ta tahi lihtsalt näha, mis vägi sel püssil on. Läks metsa ja nägi lindu. Ta lasi ilma sihtimata linnu pihta. Ja suur kotkas lendas linnu peale ja lei linnu nokaga surnest. Nüüd õli väimel teada, kudasmoodi äiäl alati, sest tämal põld üldse sihtida vaja, vaid lasi, ja kotkas tappis linnu vai looma. Tõisel hommiku võtab äi paha aimamata püssi ja läheb metsa. Aga vahi imet! Püss ei tapa enam midagi. Äi sai muidugi senest aru, et väimes tama püssi õli tarvitand. Püssis õli see vägi, et kui see avalikust saab, põld püssil enamb mingisugust võimu. Äi tõreles väimehega küll, aga mis aitas see enamb.
ERA II 177, 186/9 (2) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k. — Endel Mets < Salme Mets (1937).
7) Ühes mõisas elas kord kütt, kis väga osav linnuajamise peale oli. Ilmaski ei tulnd ta ilma linnudeta koju, ja kui ta lassis (laskis), ei sihtind ta sugugi — tõstis püssi üles ja põmmutas aga sinnapoole, kus linnud ollid või lendasid, ja kohe kukkus mitu tükki maha. Ärral olli temast eameel, aga ku ta juba vanas jäi ja teene jalg aua ääre peal seisis, sis andis ärra temale ühe noore mehe, keda ta pidi niisammasuguses kütis õpetama, ku ta isi olli. Poiss käis nüid vana mehega alati seltsis ja lassis ka, aga ühtegi lindu ta ei tapnd, arukord, ku mõnele pihta sai, ja seegi läks tihti kaduma.
Seal sis õpetas teda vana kütt: “Kui sa lauakirikus oled ja sulle püha leiba antasse, sis lase see salaja omale kinda sisse ja too koju. Kodu lähäd metsa, seal naeluta see puu külgi. Sis võta püss üle pahema õla ja lase selle püha leva pihta. Aga ära sa tagasi vaata, kui sa küll midagi kuuled või näed selle juures! Küll sa sis ästi paelu linda jahe peal lased.” Poiss tegi vana küti õpetuse järele, Tõi kirikust püha leiva, läks metsa, naelutas puu külgi ja säädis püssi üle pahema õla. Äkiste kuuleb ta nutuäält ja vaatab tagasi. Puu peal näeb ta Õnnistegija täielist kuju risti löödud ja üks vana al'l mees seal juures. Ta ehmatas ära ja viskas püssi maha. Sis kadus Õnnistegija kuju tema silmist ära ja al'l mees ütles temale: “See on ea, et sa minu nutuäält kuulsid ja mette Õnnistegijat teist korda risti ei löönd. Kui sa linnupüigile lähäd, siis pead sa minu sõna järele lindusi küll ja küll saama. Ära lase sa linnudest mitte ilmas kõege esimest, lase neid, kes tagapool lendavad. Kui sa iial midagi soovid, siis kutsu mind ja mina õpetan sind.” See oli jumal isi.
Mõni aeg pärast seda jäi vana kütt aiges ja olli suremise peal. Poisil olli kange irm tema juures ja palus külainimesi omale seltsis. Aga viimati tulli vana al'l meheke tema juure ja õpetas teda: “Et sa teaksid, mihuke inimene vana kütt oli ja mis temast saab, siis tee nenda: peida ennast kuskele teise tuppa nii ära, et keegi sind ei tea ega ei näe, ja vaata läbi uksepilu või läbi uherdiaugu vana küti surmatundi pealt.” Poiss tegi sedasi. Puuris uherdiga seena sisse augu ja petatas teise tuppa nii ära, et keegi ing seda ei teadnd; sealt vaatas surejat vana kütti.
Kui surmatund ligi sai, tullid kolm valget ingelt, mis särasid; need lautasid oma tiivad varjates üle sureja väl'la ja seisid päetse otsas. Varsti tulli ka üks must ingel, vanakuradi teender, sisse. Valged ingled jäid veel päetsisse. Kui teine must ingel sisse tulli, sis head ingled läksid päetsist ära jalutsisse. Viimati tulli kolmas must ingel sisse — ja nüid taganesid head ingled sureja juurest ära ja läksid nuttes uksest väl'la. Kurjad ingled aga irvitasid ja akkasid vana küti nahka nülgima. Kui selle kätte said, sis mõõtsid nad, kellele ta sünnib. Kõik kolm ollid juba kord naha sees ära käinud ja kolmandale jäi ta selga; nad ise naersid sealjuures: “Mallele maani, Lüllele lühikene, aga Piretile piriparaja.” Nüid eitis see, kelle selges nahk parajas olli, küti asemele ja küti kere sai sealt ära viitud ja mõesa värava kõrva suure kivisamma alla peideti ta ära. Seda kõik olli noor kütt üksi näind ja kuulnd; muu rahvas, kes surnu juures seisid, ei näind mette mingitsugust, ei äid ega kurji inglid ka mette.
Nüid läks poiss keldresse, kus vana kütil suur ulk lastud linda olli seisnd. Seal ei olnd muud ku unik vana viiskrajakid, vanad pastlad, lagund saapapöiad ja kingi ja lagund kalossinärusid koos ja mette ühte lindu põlnd nende seas. Seda lugu rääkis tema mõisas kõegele ja tõendas, et vana kütt mette isi kirstu põle pantud, vaid kurat tema naha sehes. Kui teesed ei uskund, siis läks ta nendega ja kaevas selle samma alt vana küti nületud keha väl'la, ja nüid uskusid teda kõik. Nüid nad tegid kirstule kolm tugevat raudvõru peale ja puurisid just pea kohta uherdiga augu ja kallasid sealt katlatäie keeva vett vanakuradile suhu. Küll see kirst nagises ja paukus ja sinist suitsu tulli pragude vahelt väl'la. Pärast võeti kirst lahti ja seal põlnd muud sees kui vana küti nahk aga. Nad pannid selle tema ihuga seltsis kirstu ja matsid maha. Ärra aga irmus ära, kui kuulis, et ta ilmaski lindusi pole söönd, vaid vanu närusid.
E 36737/40 < Suhhum-Kalee < Pärnu khk. — Jakob Mihkelson < Mihkel M. (1898).
8) Ükskord elanud Pöravere valdas üks imetark kütt. Kui ta metsa jahi peale käinud, toonud tema igakord niipalju linda koju, et vaevalt kanda jõudnud, aga teised tema ametivennad pea midagi ehk väga vähe saanud. Teda nimetatud Apsa Oinas Juri. Tema olla oma eluaegus sada hunti ehk kriimsilma-isandat maha lasknud; viimati jäetud teda pearahast lahti palju huntide mahalaskmise pärast. Kui ta juhtunud teiste küttidega riidu minema, siis nõiutanud ta nende püssid nenda ära, et ei ole sugugi lahti läinud, vaid hakkanud joonelt vett jooksma. Rahvas kartnud kõik teda tema suure nõidusekunsti pärast ja püidnud temaga hästi elada. Oma jahipidamise-viisist rääkinud tema nenda: hundijahtis käinud tema talvel hobusega, siapõrsas ree peal kottis; ree taga maas jooksnud köis, selle otsas olnud heinatuust. Nüüd karjutanud tema siga, siis olla hunta metsast välja jooksnud sea karimise peale, sest vanal ajal olla hunta väga palju olnud meie maal, ja heinatuusti nähes arvanud seda siga olevat, seda kinni võtma, siis pole muud olnud kui lase. See olnud siis see hundisõit.
Üks jõululaupääv õhtu läinud tä kopitse heinakuha alla jänest vahtima. Siis ta näinud, et üks alasti mees tulnud tema juure ja hakkanud torupilli mängima. Ta seda nähes pannud kohe lõikama. Ei ta siis enam kallil laupääva õhtul ole jänesid vahtima läinud.
Ühel kevadel läinud ta metsa tedrejahli. Et see mets kaugel olnud, läinud ta õhtu ära, et homigu vara tedresid mängu pealt laska. Ta teinud tule ööse metsa maha. Kui tuli heaste põlenud, tulnud metsest üks suur must täkk irnudes välja, otsekohe tema tule peale, ja sõtkunud jalgega tule suutumaks ära ja läinud ise jälle metsa. Ta teinud tule teist korda ülesse — nendasamuti jälle. Siis ta lugenud issameie ära ja teinud tule kolmat korda ülesse, aga et paremas ühtegi, ikka üks palk. Siis ei ole julgenud ta enam seal olla, tulnud koju. Tee peal istunud ta põõsa ääre maha ja hakkanud sööma, aga et rahu ühtegi. Üks kits tulnud tormates metsast välja otse see põõsa peale, kus ääres ta istunud, ja tallanud põõsa üsna puruks. Ei ta ole tohtinud laska kua mitte. Ta tulnud koju ja jäenud joonelt haigeks ja nenda raskeste, et surmaga heitlemas.
Kui ta surema hakkanud, siis tulnud kõik metsalinnud metsast välja tema õue ja karind. Aga vana kütil ei ole hing mitte välja läinud. Teised talutand ta siis õue ja annud püssi kätte. Vana lasnd püssi lahti, — siis läind kõik linnud õuest ära. Siis tunnistanud tema oma patu ülesse, et kui tema on kirikus laual käinud, siis toond ta see püha altarileiva, mis kirikuhärra annud. koju, läinud metsa ja pannud see püha leiva metsa aralise puu vahele; see olnud alaneljapääv õhtu (alaneljapääv = vanakuu viimane neljapääv), siis lasknud seda leiba hõbekuuliga risttee pealt üle vassaku õla; kui pauk käind, siis vaadand ta tagasi ja näind, et Jeesus olnd risti peal seal puu vahel. Ta hirmunud küll ise, et ta nii suurt pattu on teinud, aga ei võinud enam parata, sest tegu oli tehtud. Pärast seda, kui ta metsa jahi peale läinud, siis tulnud kõik linnud tema juure kokku, et ei ole jõudnud niipalju laska, Ükskord vaadanud ta läbi laulatusesõrmuse vassaksilmaga ja näind, et üks hall suur lind ajand teisa lindusi tema juure ja need tulnud keik suure rutuga. Teinekord, kui ta see sõrmuse läbi jälle vaadand, näind tä, et üks hall vanamees ajanud suure vitsaga neljajalgsid metsaloomi tema juure ja need kuulnud kõik selle sõna. Lõpeks maanitsend tema, et keegi seda ei peaks tegema, nenda kui tema püha altari saakramendi leiba on teutanud, sest see olla suur patt. Kui ta see jutu on ära lõpetanud, siis surnd ta ära. Pärast surma olla ta ihu nii täia täis olnud, mis üsna hirmus.
H II 20, 494/7 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga m. — Hendrik Lusik (1889).