1) Kolm põlve tagasi elanud Kaberneeme rannas osav kütt, kes ühtepuhku pühapäevadel jahti pidades mööda metsi hulkunud. Korra läinud tema jõululaupäeval jahile. Ühe rehe juure jäänud tema passima. Varsti jooksnud üks jänes; tema lasknud selle maha. Laadinud püssi uuesti ära. Kui sellega valmis saanud, olnud jälle jänes näha. Tema lasknud selle jälle maha. Hakanud jälle laadima, tulnud jänes, keda tema jälle maha lasknud. Nõnda lasknud ta 15 jänest maha. Viimaks läinud ka ära korjama, aga pole ühtainustki leidnud.
Teinekord mees läinud ühel pühapäeval jahile. Hulkunud juba lükk aega mööda metsa, aga pole mitte üht metsalindu ega looma kätte saanud. Viimaks heitnud küla lähedale heinamaale magama.
Maganud kaunis tükk aega. Ärganud üles ja näinud, et tema kõrval üks alasti mees maganud. Tema ehmatanud ära ja pannud jooksu. Vaadanud tagasi ja näinud, et alasti meest ei kusagil näha. Aga pärast seda pole mees millalgi pühapäeval jahile läinud.
E 43151/2 < Kuusalu khk. — A. Bachmann < A. Kiika (1902).
2) Paarikümne aasta eest elanud Uusnas üks kange kütt, keda liignimega Mitter Märdiks kutsutud. Ta olnud talupoiss. Et need sel ajal aga vähe palka saanud, siis püüdnud agaramad mehed küttimisega mõne kopiku kõrvalt teenida, mis seda kergem olnud, et sel ajal metsades otsatusti kõiksugu loomasi leidunud. Käinud siis ka Mitter Märt hoolega jahil, vaatamata sellest, mis päev kunagi olnud, kui aga tema selleks aega leidnud.
Jõululaupäeval läinud pererahvas kirikusse ja palvemajasse, Märt läinud aga püssi selga võttes ühe küüni juurde, kus tal sööt maas olnud, jäneseid laskma. Tulnud varsi ilus suur jänes hüpates sööda juurde. Märt pannud püssi palge ja lasknud, — jänes aga tõusnud pauku kuuldes tagumeste jalgade pääle püsti ning sammunud nii küüni poole, kus Märt sees seisnud. Märt karganud kohutavat lugu nähes üles penni pääle, — ka jänes tahtnud sinnasamasse minna ja hakanud südisti seina mööda üles ronima. Varsti olnud ta Märdi juures penni pääl. Nüüd hüpanud Märt täis tulist hirmu maha ning hakanud püssi küüni jättes koju poole valama. Vaadanud teel pisut seisatades kord tagasi, näinud: jänes liginenud talle kiiresti hüpates, — ning nüüd pistnud ka mees uuesti punuma. Meeletult langenud ta salga inimeste sekka jõudes, kes parajasti kirikust tulnud, maha. Pärast pole mees enam jahti nii väga armastanud, nimelt ka mitte kalli pühade õhtutel.
H III 20, 919/20 (4) < Viljandi khk., Uusna v. — H. Nigul (1895).
3) Sain Peipsi ääres käiva Virumaa mehega kokku, kes pärit Rakvere maakonnast Rägavere vallast. Juttu ajades läksime usu peale üle. Mees arvab, et kes pühapäeval ja pühade ajal tööd teeb ja neid ei pühitse, sellele tasub kuri (vanakuri) kohe samas paigas teenitud palka. Muuseas rääkis ta huuvitava jutu Rägaverest. — Sääl elanud kange jahimees, kes alati pühapäävadel ja laupäävaõhtutel jänkusid käinud laskmas ja niiviisi pattu teinud. Kuri kiusanud teda nii taga, et enam muud polegi tahtnud teha kui ainult jahil käia ja loomi tappa. Ühel jõululaupäeva õhtul, kui kõik kirikusse läinud, võtnud tema püssi ja läinud jänkusid piiluma. Selleks raputanud juba pääva ajal ristikheina päid rehetoa akna alla ja siis piilunud rehetoa aknast, kui jäneksed õhtul sööma tulnud.
Nimetud jõululaupääva õhtu olnud väga ilus ja selge ning pühalik. Mees istunud kaua, ei jänest ühtigi. Viimaks tulnud mehele “paha häda” kätte, pole aga tahtnud rehest välja minna, et mitte jäneksid ära hirmutada. Mõtelnud: “Teen siiasamasse; hommikul viskan välja, kui ära külmetab.” Selleks võtnud rehetoa ukse ja kükitanud sinna pääle. Saanud aga mees vaevalt püksid lahti päästa ja maha kükitata, sääl haaranud keegi nägemata olevus teda selja tagant kinni, tõmbanud ukse peale seljali ja tõmbanud kõik riided üle pää. Siis hakkanud jääkülmade kätega pigistama ja näpistama ja ise karjunud koleda õudse häälega: “Kelle söömalaua pääle sa sitale tuled!” Piigistanud meest nii, et kondid rägisenud.
Nüüd saanud mees pää kasuka seest välja pista ja näinud vana ämma, kes sügise mardipäeva ajal ära surnud. Vanamooril olnud must müts peas ja lindid aina lehvinud küljes; silmad põlenud kui söed pääs. Nähes, et mees teda vaatab, hüpanud ta mehele kõhu ja rindade pääle ja keksinud seal, ise hüüdnud neidsamu endiseid sõnu. Korraga tulnud mehe veikene must neljasilmaga koer mehe appihüüdmise pääle rehesse; see karanud kohe kodukäija säärde kinni ja hakkanud purema ja kilkama. Vanamoor pannud siis parsile ja säält saugaaugust välja õue, koer järele.
Mees aga jäänud uimaselt maha ja pole enne ärkanud, kui teised kirikust kodu tulnud ja teda sealt leidnud. Mees olnud üle keha sinine. Viidud Rakvere tohtri juurde, kuhu ta kahe nädali pärast ära surnud, Koer olnud kolm päeva ära ja tulnud siis tagasi, lahi ja kondine, nagu ta olnud; jäänud põdema ja kärvanud ka viimaks ära. Uks aga, kus pääl mees oma asja ajada tahtnud, olnud küll vana ämma vana söömalaud; et tal jalad ju katki läinud, löönud mees talle raudhinged külge ja pannud rehetoa jalgukseks.
Nii rääkis mees ja see olla tõsi kõik. Ei pea mitte pühade ajal ega laupäävaohtul tööd teha ega jahil käia [tohtima].
ERM 64, 59177/81 < Tartu-Maarja khk., Rägavere k. — Arnold Mäetam < Kristjan Muro (1921).
4) Ükskord lähnud üks mees uueaasta öössi jänesid vahtma. Lähnud küini kõrvale selle jaos tehtud onni ja hakanud jänest ootama. Lähnud arvata poole ööni ära, kui jänes sööda kallale tullud. Mees pannud ka püssi palge ja lasnud, aga õnnetuseks pole püss lahti lähnud ja pal'lalt püssikuke naksatus olli kuulda. Püss ei lähnud lahti, ja mees näeb, et jänes lähemale tuleb. Mehel süda hirmu täis, et ei tää, mis loom see on. Paneb uue tongi püssile pääle ja annab uuesti tuld, kohe silmaluu pääle sihtes. Paugu järele käis kole hääl, mis mehel lihast ja luust läbi käib. Mehel pole enam aega järele vaadata, kas pauk looma maha jätnud, — pannud jooksma, nõnda et kannad välkunud. Ja ollud mees kaks nädalt kodus haige maas, ja mehel pole änam lusti ollud kallil päevil jahtima minna, mis enne tihti sündinud.
H III 14, 437/8 (5) < Viljandi khk., Uusna v. — Jüri Täht (1893).
5) Vanaste olnud Jõelehtme kihelkondas, Maardu vallas üks suur ja kuulus kütt. Alati, kui ta püssi kätte võtnud ja sellega metsa läinud, ikka toonud ta hulga saaki koju. Ei tal pole ilmaski rahu olnud, alati pühapäevadelgi hulkunud ta mööda metsa püssiga. Talvel lasknud ta jäneseid sööda pealt. Kord passinud ta uueaasta öösel jänest. Jänes tulnudki varsti sööda kallale. Ta annud tuld — jänes seisnud ikka püsti. Lasknud teist korda — seesama lugu, Lasknud kolmat korda — ikka jänes püsti. Siis läinud vaatama: pole muud olnud kui üks känd, läbi ja läbi haavleid täis, kuna see eemalt tema silme ees nagu jänes oli. Mees läinud sestsaadik üsna araks, ei ole enam julgenud pühapäeval jahile minna.
H II 65, 575 (39) < Jõelähtme khk., Maardu k. < Jüri khk. — J. Saalverk < Andres Promik 40 a. (1898).
6) Mo isa vennapoeg läin kolmekuninga omigu, ja jänes akand taga ajama. Ta ikka lasn ka, aga jänes tuln ligemale. Oli suur jahimees, aga tuli koju.
ERA II 195, 482/3 (41) < Hanila khk., Massu v., Kõmsi k., Kohoba t. — Richard Viidalepp < Mihkel Kebinau, 84 a. (1936).