1) Muistsel põlvel, kui püssisid veel väha olnud ehk kui neid veel ei olnudki, teinud jahimehed metsa mitmesugused püünused, nõnda kui sulgloomadel vibud, suurema neljajalgstel augud ja vähematel lõksud. Järelevaatamine olnud ikka alati pühapäev lõuna ajal. Minu sugulane Juhan Süsi läinud kirikuaeg oma lõksusid vaatama, aga kõik olnud lõhutud. Oja äärt mööda minnes pahandanud mees ja kirunud. Sääl kuulnud ta metsast huikamist: “Partuu, kus mu loksu ankurid?” Mees lasknud nõndasama vasta. Jälle lasknud laanest: “Partuu, kus mo loksu ankurid?” Nüüd läinud mehe süda kohe külmaks ja hakkanud kohe koju poole tulema, aga metsmees olnud vastu. Mees pöörnud ümber ja läinud väikese jõest läbi, kus vesi põlvest saani olnud. Aga metsmees olnud jälle vastu. Mees pöörnud tagasi, aga vesi olnud niuetest saani, aga saatan olnud jälle vastu, sest muu ei võinud ta olla. “Pööra ümber, mees, ja mine teisepoole ääre!” Aga vesi olnud juba rinnust saani. Mees märkanud, et see muu ei ole kui kurat ja hakkanud taevast abi paluma. See on palvet kuulnud ja abi saatnud. Hall mehikene istunud kannu otsas oja kaldal ja ütelnud: “Pööra siiapoole, pojuke!” Kole mees kadunud kui maa alla. Vesi olnud jälle madal kui ennegi. Hall mehike viinud mehe koju ja ütelnud jumalagajätmiseks: “Pea pühapäeva kalliks!” ja kadunud mehe silmist.
E 35856/8 (4) < Saarde khk. — H. Sepp (1898).
2) Üks mees Avinurmes Kõrve külas, Abram nimi, olnud suur jahimees. See käinud ka pühapäev alati jahi pääl. Kord olnud ta jälle pühapäev metsas jahti pidamas. Lindu ei ole olnud. Temal tulnud uni pääle ja heitnud magama. Sääl kuulnud, kui unes hõigatud: “Abram, Abram! Ära punu omale pühapäev kammitsaid!” Pääle seda jätnud pühapäeval jahilkäimise maha.
E 46552 (2) < Torma khk., Avinurme v. - M. Sild (1909).
3) Vana kuulus Käru kütt ja joomar Orav läinud kord suure-neljapäeva õhtu jahile. Kui ta tule ääres istunud, kuulnud ta korraga uilgamist. Tema uilganud vastu. Kostnud teistkordne uilgamine, juba lähemal, mille peale tema samuti vastu uilganud. Sellepeale ilmunud metsast uhke kõrge preili, tulnud tema tule juure, tõstnud seeliku üles ja hakkanud ennast tule ääres soojendama eest ja tagant küljest. Orav pannud tähele, et preilil olnud kollased-kollased sääred; ka ta igemed olnud kollased, kuna hambad puudunud. Korraga kadunud aga preili jäljetult ja sõnalausumata. Peale seda pole Orav enam julgenud jahile minna nii kallil õhtul.
E,Stk 14, 45 (51) < Vändra khk., Lelle v. — Linda Pärt < Peeter Kivimurd, 60 a. (1922).
4) Kord oli üts jahimees neljapäeval mõtsan jahil. Kui ta kõige päeva oli ümber hulkunu, essis ta õdagut vasta ära, nii et enamb välja ei saanud. Kui ta nägi, et välja ei saanud, võttis ta nõus ööses mõtsa jääda. Ta istus paksu kuuse ala maha, võttis muru võid-leiba, mis tal kotust ligi oli, ja hakkas sööma. Koer, kes tal ligi oli, heitis ka puhkama. Korraga tulli üts mees, kes poolalaste oli, ta manu ja palus endale ka leiba. Jahimees ütles: “Mul om eisi koer ligi, kes ka taht, ma ei või sulle anda. Kost sa siis senimani sai?” küsis metsavaht ehk jahimees. “Ma ole see mees, kel midagi ei ole, ja ainult minu päätoidus-ülespidamine tulep sellest, mis rahvas neljapäeva õdagu tegeva, sest see saap mulle. Et rahvas ennast hoidva, selleperast ole ma alaste.”
H III 22, 194/6 (4) < Hargla khk., Taheva k. — P. Kyma (1894).
5) Ükskord olnud Hageri Maidlas üks kütt, kel vaga hea jahiõnn olnud (kudas ta seda saanud, ei teadnud etterääkija). Alati kui ta aga püssi kätte võtnud, olnud jäneseid ja lindusi tal kohe ees, muudkui lase.
Tal polnud enam aega olnud kirikusse minna pühapäevadel, vaid käinud iga pühapäev jahi peal. Olnud mees ka juba küttimisega väga rikkaks läinud. Viimaks läinud ta küttimisehimu juba nii suureks, et pole enam lauakirikusse saanud minna. Mitu püha ajanud naene teda lauakirikusse. Mees hakanud pühapäeva homikul minema, näinud tee ääres jäneseid, läinud kottu püssi tooma, — juba jälle sel pühal nurjas; nõnda mitu pühapäeva.
Viimaks läinud asi ka mehe enese meelest juba liiale; pidanud nõu, kudas lauakirikusse saaks. Pannud ühel pühal hobuse rakkesse, sidunud oma silmad kinni, ohjad annud naise kätte. Küll olid mehe silmad seutud, aga siiski näinud ta, kudas jänesed sinised, punased ja muukarvalised tema eest üle tee läinud. Aga ta käskinud naist hobusele takka anda ja läinud ikka kirikusse lauale.
E 34796/7 (10) < Jüri khk., Kurna v. — J. Kurgan < H. Veidenberg (1897).