Alliast räägitasse siin vähe; ainult ühe korra olen ma temast kuulnd. Allias tähendab siin metsavaimu üleüldse ja on üksnes ainsuses pruugitav. Temast usutasse, et ta metsa ja metsaloomasid oiab, ja sellepärast käib ta alati mööda metsa ümmer. Kui inimene tema jälgedest juhtub üle minema, siis eksib ta metsa ära. Tema pia läheb nii segasest, et ta ühtepuhku ühe koha pial ringi käib, kui ta küll isi arvab, et ta otse edasi läheb. Niisukesel korral piab kõhuli maha lasma ja silmad kõvasti mööda muad suruma ning tükk aega nõnna seisma, siis läheb pia jälle selges ja inime võib minna, kus ta tahab.
Alliast räägitasse siin järgmest juttu, mis mõne uasta eest tõeste olla sündind. Ühel suvisel laubaõhtul läinuvad kaks kütti, kis mõlemad praega alles elavad, rabasse linda küttima. Et öö jahe oli, teinuvad nad tule ülesse ja eitnuvad selle iare magama. Vaevalt olid nende silmad kinni vajund, sial kuulis vanem kütt läbi une üht ialt, mis neid ära minna kässis. Sellepiale ärgas ta ülesse ja mõtles, et see pal'las unenägu oli. Ta kohendas tule koomale ja lassis jälle pikali. Aga niipia kui ta silmadele vähe kaet piale langes, kuulis ta teist korda ialt üidma: “Mehed, mis te vaevate kal'lil laubaoosel vaesid metsaloomi; tõuske üles, minge ruttu ära!” Nüid käras ta püsti ja akas nooremat kütti ülesse aama, “Mis sul viga on?” küsib see. “Lähme kodu, mina ei taha täna mitte metses olla, minu süda on nii ale.” — “Nää, kui kena sa oled! Ootame ometi künni ommikuni,” vastas noorem kütt, mässis pia kuue sisse ja jäi magama.
Vanem kütt oli aga ju nii kohutadud, et ta enam sugugi magama ei julgend eita. Ta pani tulele uusi puid piale ja jäi mõttes tule iare istuma, Sial kuuleb ta kolmat korda ialt, mis just teinepool tuld tema vasta ütleb, ilma et aga kedagi näha oleks olnd: “ Kuulge, mehed, jätke linnud täna rahule ja katske, et te kärmast! minema saate, ehk muidu käib teie käsi alvasti!” See tal kõlas nii ähvardavalt ja selgesti, et kütt, kis muidu sugugi arg ei olnd, kõigest ihust värisema akas. Ruttu raputas ta noorema küti ülesse ja ütles: “Kaarel, tõõse üles, lähme silmapilk minema, üks tal üidis meid juba kolm korda!” — “Mis sa jamsid? Mis ial?” ütles Kaarel uskumatalt. “Seda ei tia ma, aga usu, usu — ta üidis — tõeste — tõeste— ja kässis meid kärmast! ära minna.” — “Tühi lori! Mis sul ometi täna viga on, onu?” — “Tule, tule! ära aa mitte enam vasta, läki!” oigas onu, võttis asjad ja akas minema, “Etse mine siis, kutsul imu on, mina ei lähe aga mitte, enne pian ma mõne linnu kätte suama,” ütles noorem kütt ja tahtis jälle magama eita. Korraga puhus aga nagu jahe tuuleõhk talle raba poolt vasta silmi. Tema pia akas kangesti pööritama, süda läks alvast, meeled segasest ja — oksele. Ning ta oksendas nii, et inge tahtis väl'la oksendada. Uimaselt ja nagu minestuses seisis ta muas ega saand paigastki minna. Vaevaga vedas vanem kütt ta tule jäärest eemale lauka juure, kus ta temale vett pähä aas. Korraga olivad tema meeled jälle selged, piapööritus mööda, süda ia, nagu põleks midagi sündind. Imelise juhtumese üle järele mõeldes sammusivad mõlemad mehed kodu.
Paari uasta eest läksid siin kaks venda ühe tutva metsavahi juure minema. Nende tee viis neid metsast mööda. Et il'la õhta kää oli ja mehed õige väsind olivad, lassivad nad metsa al'la rohu piale kõhuli natike pikutama. Korraga nääb vanem vend, et üks v e ike
poisike nende ligidal kannu ots istub ja neid silmitseb. “Andres s, vuata, mis poisike sial kannu ots on,” ütleb ta oma noorema venna vasta. Andress vuatab ja nääb kua tõeste poisikest kannu ots, “Kis. sa oled?” — Poisike ei anna mingid vastust. “Oota, ma lähen ja annan talle labidaga korra mööda kõrvu,” ütles vanem vend (vennad olivad müirsepad), kis kõrtsist tulles tubliste südidust oli võtnd, “Veli, ära mine!” manitses noorem vend. Sellest oolimatta läks aga vanem vend ja andis istujale labidaga lopsti mööda nägu. “Ai,” kilgatas poisike ja oli kui tina tuhka kadund. “See oli m e t s a pagan,” tähendas noorem vend, “meie piame siit ruttu ära minema.” Võtsivad asja ja läksid.
Nüid läks nende tee ühest emamaast üle, Keset einamaad seltsib nende juure äkitselt see metsavaht, kelle juure nad tahtsid minna, Pia sai aga noorem vend aru, et see mitte õige metsavaht ei ole, ehk ta küll karvapialt nii väl'la nägi. Juba tahtis ta seda vanemale vennale ütelda, sial tuli tal meele, et kurivaim sellest mitte aru ei suama, mis inime mõtleb, kuna ta seda kohe mõistma, mis teine teisele avaldab, sündigu see ükskõik kui salaja. Sellepärast jättis ta oma mõtted vennale avaldamatta. Ta tahtis katsuda kurjavaimu üksi ära aada. Sellepärast püidis ta natike tasamini minna, et sedaviisi kurjavaimu sel'la taha suada ja sellele kolm risti sel'la piale tõtomata. Aga kui tema tasamini läks, läks kua kurivaim, kis nendega ühtepuhku kõrvu edasi käis, tasamini, nii et tema nõu mitte täide ei läind. Kui nad parajasti ühe jõe käänu juure olid jõudnud, mis sellest einamast läbi jooseb, sai ta natike tahapoole jääda ja tõmmas metsavahile sõrmega kolm risti selga. See kisendas korra: “Mis sa nüid tegid?” ja üpas summdi! jõkke, kuhu ta silmapilk ää kadus. Vennad läksid edasi metsavahi juure ja leidsid selle sängist magamast. Nad riakisid talle oma imelest juhtumest, mis metsavaht esite muidugi mitte uskuda ei suutnd. Teisel pääval kõnelesid nad seda kõige rahvale, ja lubasid mis tahes selle eest anda,. et see lugu täpist-täpini tõsi on.
Ehk küll asi iseenesest liig imelik ja uskumatta on, on neil kahel jutul siiski väga pal'lu uskujid. Juturiakijad tõendavad aga seda kua nii suure kindlusega, et kahklemene piaaegu võimata on. Esimese jutu riakijad on kaks Laeva valla peremist Jüri ja Kaarel Lübek; teise jutu riakijad on kaks Puurmani valla meest Tõnu ja-Andress Un't — kõik keskigalesed tõemeelelesed mehed. Viimastega olen ma pal'lu selle asja üle vaielnud ja nende juttu tühisest katsund teha, aga nemad ei anna miski inna eest järele: “Meie ei sunni ju kedagi uskuma; parem, kui ei usuta; see võiks ehk mõnele veel kahju tuua. Aga tõsi on see ometi!” ütlevad nad. Minul on kindel arvamene, et need jutud kord täieste ennemuistse juttude kirja loetasse, ja ma kirjutasin nad sellepärast ülesse, et näidata, kuda ennemuistsed jutud tõõsevad, resp. on tõusnud.
H II 27, 57/63 (1—2) < Kursi khk. — T. Riomar (1888).