Metsalijas — ta oli ka kuri elukas. Üks mees rääkis mulle alijast niisuguse loo. — Kilingul (Pärnumaal, Saarde khk.) püssimees läind metsa jahile. Jäänd õhtuks metsa, pole saand enam valges välja. Jäänd suure kuuse varju öömajale. Teind tulelõkke maha, istund ise selle ääre soojendama ennast. Korraga üks hõisand metsas. Mees hõisand vastu, et on ka mõni jahimees, tuleb mulle seltsiks. Metsast hõisatud teist korda, kuid siis juba mees löönd kahtlema, et see vist inimese hääl küll ei ole. Hüüdnud siiski teisele vastu. Kolmas hõisk olnud juba õudne, mees pole julend enam vastu hüüda.
Järsku tule ääre ilmund valges riides saksa naisterahvas. Tõstnud riided üles ja hakand paistma oma keha. Käskind siis meest suurema tule teha. Mees korjand oksi juure ja teindki tule suuremaks. Naine aina kiirustand teda takka, et toogu mees veel oksi tulele lisaks. Mees hakand viimaks mõtlema, et see vist õige inimene küll ei ole. Võtnud rinnast hõbepreesi, murdnud selle puruks ja pannud tükid püssi sisse. Lasknud siis paugu naisele vastu paljast perset, sest seelikusabad olnud ju ülal. Naine hakand kohe metsa minema, ise öelnud: “Ei ma seia enam tule, ütlen veel oma lastelastele, et nad hoiaks end sellest kohast eemale!” Kadund siis mehe silmist.
Mees hommikul leidnud tule lähedalt puu tagant kolm pool põlend püssi. Mõelnud, et “küllap minu oma oleks olnud siin neljandaks. See naine oli ju metsalijas. Ta põletas tulel jahimehed, Käskis ju mindki tuld teha aina suuremaks ja suuremaks, kuid mina sain aegsasti asjast aru.” — Eks see alijas olnud siis kurjast.
ERA II 19, 489/92 < Juuru khk., Juuru v., Härgla k. < Mõisaküla v., Mihkle t. — Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929).