Meose mehe kõnelive. Nevä ollive käinu ikki jänessid lasmas. Vana kirst ollu, siane naste riide kirst põllu nuka man. Ots ollu eest ärä. Säält sis lasken neid loome. Sis üitskõrd lauba või nel'labe õhta ollu. Peremees lännu jälle valvame. Ei ole orassen üttegi jänest. Mõtelnu, et imelik küll, egä kõrd neid siin ollu, — täämpe polegi. Kuradi lugu! Järsku üits koputanu kirstu pääle kopp-kopp-kopp! Tema ütelnu, et “mis te litsi nüüd siia kirstu manu tulede?!” Ei kedägi. Koputanu jälle üits toist korda. Mees mõtelnu, et nii om tüdriku. Koputanu kolmat kõrda. Sis vaadanu, et mis sääl õge om. — Suur must mees ollu kirstu kõrvas, tukk käen. Kadunu ärä, ku vana Endrik lasta lubanu. Ja kohe ollu oras jänessid täis ku pihu. Akanu sis vaatma, miuke si kige suuremb om. Nännu — kik ollu ilma päätä vasiku. Üits preili tullu ku auast. Pill ollu käen. Tõmmanu pilli ikki esi ku trill ja trill si preili. Tema jälle ütelnu, et “egä tont mängi ei mõs'ta! Akkab mudu, a lugu vällä ei saa. Aga mia õge mängi sul üte viguri.” Lasken sis õbekuulige. Jäänu palt sinist suitsu pahvakas järele.
See om kah üits jutt. All Reinsen, Meose talun, om üits peremees kange jahimees ollu. See lännu sulasege mõtussejahile, Tennu tule mõtsa maha. Üits suur sinine ärg tullu tule manu. Mehe mõtelnu, et õbe kuule põle. Ega tina kuradid ei võta. Pannu sis leiba püssisse. Käinu ku tsuhh! Ollu see ärg kadunu ku tuhk, Pal'lalt tuki ja tuhk lennänu õhun veel.
Üitskõrd jälle om Endrik kirstun jänest valvanu, Kari muste juudi ninadege poissa tullu sinna. Üits mängun ikki pilli ku till ja till. Tõise üpanu ja karanu. Ku südaöö mööda lännu ja kukk laulnu, Meose kukk, sis kadunu järsku ku tolm.
ERA II 124, 347/51 (36—38) < Halliste khk., V.-Kariste v., Kamali k. — Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936).