Kord läinud keegi kütt metsa jahile. Mets olnud tal küll hästi teada, aga kuidagiviisi oli ta siiski ära eksinud. Ilm hakkas juba hämarduma ja kütil ei olnud muud kui jääda metsa ööbima. Metsas teinud ta tule üles, et end soojendada. Kui tuli ära põlenud, heitnud ta suure kuuse juurele magama. Sääl näinud ta suurt madu enese pää kohal rippumas. Mees tahtnud madu tappa, aga madu palunud, et kütt teda ei tapaks. Siis lubanud madu mehele kõiksugused keeled selgeks õpetada. Mees mõtelnud, mis ma siis tast tapan. Kui madu kadunud, kuulnud mees, kuidas puud omakeskis kõnelesid. Ühe puu all peituvat suur varandus. Mees otsinud ka puu juure hommikul läbi ja leidnudki natuke. Varsti leidnud ta ka tee kodu.
Kodus kuulnud kütt nüüd iga looma jutud, mis nad isekeskis rääkisid. Kord vaadanud mees aknast välja ning näinud kanu tatres. Esimene ütelnud teisele; “Võta ikka otsast, küll maast pärast kätte saad!” Mees pahvatanud jälle sellest naerma. Naine imestades pärima: “Mis sa jälle naerad?” Küll mees püüdnud vabandada, aga naine ei olevat enam nüüd rahu jätnud. Muudkui aga pärinud. Mees ei olevat enam kannatada suutnud ja mõtelnud: “Parem ütlen ära ja valmistan iseend surmale.” Pannud omal surmarüü selga, toonud siis suure pingi ja heitnud sellele pikali. Siis tulnud kukk kanakarjaga tuppa. Ning kogu kanadepere olevat karjunud. Kukk siis olevat ütelnud: “Küll on aga mees! ei jõua üle valitseda ühest naisest. Mina pean üle valitsema kahesiteistkümnest naisest.” Kohe karanud mees pingilt üles ja ütelnud: “Kasi kööki oma toimetuste manu ja ära kiru siin minu seljas, mis mina naeran!” Sellest ajast pääle ei pärinud naine mehelt enam kunagi, mis ta aknal vaadates oli naernud.
ERA II 213, 584/6 (10) < Halliste khk., Pornuse k. < Karksi khk. — M. Tauts < Reet Reissar, 84 a. (1939).