Jaanipäävä poolpäiv ol'l käeh. Ilm ol'l sääne vihmanõ, kuna mehel, kes mõtsavaht ol'l, kotoh kah õigõt tood es olõ. Haard püssü-lutu sälgä ja läts mõtsa kütmä. Õnn ol'l timä poolt. Niipia kui ta mõtsa sisse sai, õnnõ trehvas ta uma pauguga üte korraga kats tetre, suurõ summa pääle laskõh. Kõrrakõsõ ao peräst näk'k ta üte suurõ mõtusõ, õngüs toolõ üte paugu, kes ka sinnäsamma maha jäi. Kui ta tükü maad mõtsa pite edesi astõ, näkk ta üte mõtsavarga mõtsah olõvat, kel ta kirvõ käest poord, ja too siält mõtsast vällä saat. Edesi minneh näge ta läbi puiõ, kuis üte korgõba kingu pääl kats sutt puu all istusõ ja terävähe puuhõ. üles vahisõ. Mõtsavaht vai kütt lätt tassamisi edesi. Kuiva puuossa krõbisõsõ jala all, soe nägevä kütti ja ei lää siski pakku. Mõtsavaht sai arvu, et susõl pal'lo tähtsamb asi vahti om kui uma naha hoitmine, ja ta läts ka julgõlt susõlõ mano, kes siss ka mitte pakku es lää, kui mees jo õkva näide man ol'l, nii et ta näid jo püssä peräga maha olõss võinu kopsada. Soe usksõ kütti, kütt usksõ sussõ, ja nii naksi naa kõik kolmõkeske puuhõ üles vahtma. Ja piagi näk'k ka mõtsavaht paksu kuusõ ossõ vaehtõ pääl ütte oravat vagatsõlt istvat. Mõtsavaht sai arvu, et ta inäp üts proosta orrav ei olõ, võt't kirvõ ja naas soodakus puud maha rag'oma. Sedämaid muut ka orrav hinne mustass mehess, kes mõtsavahiga kui mees kõnõlama naas, tedä väega pallõldõh: “Kulla mees, rag'okui puud maha, ma sullõ innebä too eest midä massa!” Mõtsavaht kullõ-õs toost midägi, ragi puud õks kavalusi edesi, midä soe ka mõistvat näk'kü ja hüä meelega korgõhe üles pilli. Must mees kuusõst pallõs õigõ halõhõhe: “Kulla mees! Jätä puu maha rag'omata! Ma juhata sul'lõ hulga raha, suurõ salavarandusõ! Jätä puu rag'omata!” Mõtsavaht jät't ka rag'omise saisma ja küs'se: “Noh, juhada siss, koh too suur salavarandus siss om?” Must mees ütles: “Too om sul uma nurmõ pääl, suurõ tammõ all. Siäl om üts paatäüs kulda, tõõnõ hõbõhõt,” Mõtsavaht arvas tood vanatikõ petüsess ja ta naas puud edesi rag'oma. Väega halõhõhõ pallõl must mees: “Kulla mees, tsirgu mees, jätä puu maha ragomalda! Ma kanna sul'lõ too eest hoonõtävve hõbõhõt, tõõsõ kulda, nii et sul kuninglik varandus piät olõma. Jätä puu maha rag'omata!” Mõtsavahil läts süä musta mehe meelütüste pääle täüs, ja ta ütel puud rag'oma alostõh: “Sa olt ja jäät üts petjä. Petjät ei või jo kiäki usku.” Ragi puu maha, ja puuga ütelisi tul'l ka vanatikõ räbinällä üleväst alla. Soe' joosi tälle hubinalla pääle, ol'l õnnõ üts kääksahus — vanatikõ sulanõ ol'l susõl mokah. Tenos nilpsudi soe veel keelt ja lätsi mõtsavahi mant minemä, kel ka näidega inäp asja olõ-õs.
Metsavaht rutas mõtsast vällä, et kodo saia, siält lapjut võtta ja nurmõ päält tammõ alt raha kaibma nakada. Kui ta mõtsast vällä nurmõ pääle tammõ mano sai, olli soe jo tammõ alt rahapaa vällä kaibnu, ja mõtsavaht näk'k, et vanatikõ tõtõt ol'l kõnõlnu. Siss ta veel kahits umah süämeh, et tedä mitte ello es jätä´. Ta olõss tedä võinu ka väega rikkas tetä. Mõtsavaht kaib mõlõmba rahapaa tävveste tammõ alt vällä ja sai siält ka mitu-mitu tuhat ruublit kulda ja hõbõhõt ja sai nii väega rikkass mehess. Kui ta ütskõrd mõisahe herrä mano läts ja sinnä vanna võlga masma pidi, mis ta suurõ vaesusõ sunnil tennü, and ta herräle kõik selge kuldraha. Herr tundsõ arr, et raha üts vana-aoline selge ja puhas kuld om, ja ta naas mõtsavahi käest perrä nõudma, kost ta raha om saanu. Mõtsavaht es saa umma rahalövvüst inäp salada. Ta ütel herräle: “Ma lätsi jaanipäävä poolpäävä jahilõ ja löüse siält ja siält mõtsast suurõ kuusõ alt raha, kohe veelgi jäi.”
Herräkene istõ ka hobõsõlõ sälgä ja ratsut mõtsa, et siält ka hinele vanaolist kulda saia, Niipia kui herr mõtsa sai ja toolõ kottalõ sai, siss käras ka mahalastu kuusõ alt mitusada musta meest üles, kes herräkese siälsamah kõigõ hobõsõga kokko pitsidi, nõnatubakuss tei. Kavval mõtsavaht teedse tood selgehe, et vanatikõselts uma sulasõ ja kaaslasõ surma kellegi kätte nuhklõs, — selle juhat ta ka kura mõisaherrä sinnä, et kuralõ elolõ innebä kuri ots kätte võis tulla. Mõtsavaht läts esi arr toost veerestki kavvõlõ maalõ, koh ta kui kunagi rikas mees suurõ mõisa ost ja siäl õnnõlikult elleh uma katõkõrdsõ õnnõlise jahikäügi pääle mõtlõs, mis tedä kõrraga rikkas tek'k.
Nii teedvä' vanatikõ kõikõ rahha, mia kohki maa all käküssih om. Vana inemise õks ütlese: “Inämb rahha om maa all kui maa pääl.”
H II 72, 694/7 (130) < Vastseliina khk. < Kanepi khk. — Jaan Sandra < Jakob Künnarpuu (1905).