l) Jahimees läinud öösi metsa. Loomad kogunenud tema ümber, Hirmuga roninud ta puu otsa. Loomad hakanud puud järama. Mees kõmmutanud neist mõnegi maha. Viimaks kukkunud läbinäritud puu, ja loomad murdnud mehe.
ERA II 186, 348 (4) < Rannu v., Sangla k. — Ed. Kärp (1938).
2) Obuse surnukeha viidud rehe juure, et rebaseid püüda. Kivi Juhan oli too kütt, oli Toova metsavaht. Rebane ollu ka sääl. Lasknu rebase ara. Aga akkab laadima, vaatab — jälle rebane sääl obuseraipe man. Laseb teist rebast, laeb uuesti — jälle rebane sääl. Lasknu kolm-neli korda. Siis tuli irm, et ega see õige asi ei ole, ja rehen ollu ka kolinat kuulda. Siis tullu ära. Teinepäev läinu vaatama toda obuseraibet ja sis näinu, et rebane oli obust sisest poolt söönu ja ära läinu. (Arvab ise, et rebane vast sõi hobust seest, oli ise hobuse keres ja vast ainult saba kustki liikus.)
ERA II 78, 279 (52) < Puhja khk., Kavilda v., Puhja k.—Richard Viidebaum < Peeter Turm, 68 a. (1934).
3) Vana Kodesta Toomas oli isigi tubli kütt ja kandis alati hõberistiga kuuli pahema pool püksitaskus tulusa (tuleraua) kottis. Ühel õhtul otsib ta Järve metsas kadunud härga, tuttaval viisil ikka püss õlal, Toomas ammub looma viisi, lootes, et härg vasto ammub, — ja kaugel ammub üks härg vasto, kes iga Tooma ammumise peale vastab ja kiiresti ligemale tuleb. Toomas, nagu ta oli niisugustes asjades hirmus tark, arvab kohe, et see õige asi ei ole, paneb hõberisti kuuli püssi sisse, ja kui härg ligi jõuab, näeb, et see ka kellegi õige härg ei ole, mis talle küll härja kujul ilmub. Ta laseb härjale otsekohe pähe — ja kadunud oli härg, muudkui natuke auru ja sinist suitsu. Aga kas see oli Kodesta järve hüüp ehk mõni muu, kes võib seda teada! Räägitakse, et oli hüüp järve kaldal metsas ikka valjusti tümmati-tümmati-tümmati teinud. Nii kui kuulda, peab seal järves praegu niisugune elukas olema.
E 702/3 (5) < Tallinn < Hiiu — G. Tikerpuu (1891).
4) Üks Sindi valla mees, nimega Laisk-Peet, olnud osav ja kange kütt. Kui ta aga iganes metsa läinud, sis ta sel'latäie linda koju toonud. Oma sagedatel jahikäikudel juhtunud ta mõndagi metsa imet kuulma ja nägema. Ja korda kaks olla ta koguni vanapoisi enesega kokku põrkanud, kes tale kes teab mis vingerpussi teha tahtnud. Aga igakord olla Peet terve nahaga teise käest putkama saanud. Kord olnud Peet jälle kevade tedremängu aegus metsas, nendanimetud Laia männa all tedresid küttimas. Ta olla juba hulga maha lasknud, nenda et ta juba üsna ära väsinud ning tukkuma jäenud. Vaevalt olnud silmad vahelite vaenud, kui üks peenike hääl teda nime pärast hüidnud: “Peet, Peet! Tõuse ülesse, jänes murrab so ää!” Ta kohkunud, tõstnud pea ülesse, vaadand ümmerringi, kussi jänes sis oo. Ta pole kedagi hingelist oma ligidal näinud. Sellepoolest jäenud mees nagu kahtlaseks ning hakkand juba aimama, missuguse elukaga tal vist tegemist saab olema. Ta mõtelnud: “Parem ette vaadata kui pärast kah'u kannatada.” Ta laadind püssi uueste ärä, pannud hõbekuuli piale, mis alati selletarvis kottis ligi kannud, et juhtumisekorral käepärast oleks. Et kedagit näha-kuulda pole olnud, lasknud ta uuesti käsipuusaksile. Vähe aja pärast näenud ta, et üks jänes kökatit ajades täma poole tulnud. Hakatuses olnud ta päris jänesesuurune, aga kui ta lähemale tulnud, siis olnud ta nii suur kui heinatuut. Mees pannud püssi palge ning annud tuld. Nüid tõmmand see kogu end kokku ja olnud jälle kui jänes ja läinud koleda karjumisega ikka metsa. Umbes versta viis sialt eemal olnud kaks kütti nasammuti tedremängul. Et öö vilu olnud, teinud mehed tule maha, et vahel näppu soendada. Korraga kuulnud nad kanget tuulekohinat, mis ikka ligemale tulnud, ning selle kohina seest kostnud kange hädakisa välja, ikka väuks-väuks-väuks! Paar silmapilku hiljem tuisand kange tuulehoog nendest mööda ja puhund ka nende tulelõkke eest laiale.
Teinekord olnud seesamma mees jälle jahil. Et külm olnud, siis teinud ta tulelõkke maha ning heitnud ise tule ääre pikali. Vaevalt olnud silmad kinni läind, kui ta juba jälle ülesse ärkand. Aga imet, mis ta näinud! Tule ääres istund üks ilus noor naesterahvas, kes tulepaistel oma märgi riidid kuivatand ja ennast soendand. Ta vaatnud erisevail silmil mehe otsa, aga ei ole musta ega valget lausund. Mehel ei ole ka julgust ega tahtmist juttu algada olnud, sellepärast seisnud mõlemad natuke aega vait. Mehel olnud küll laetud püss korvas, mõtlend kord küll laska, aga ei — naesterahvas olnud ilus ja armsa näuga, ja pealegi ei olnud see talle midagi paha teinud. Vähe aja pärast tõusnud naesterahvas tule äärest üles ja läinud sõnalausumata metsa poole, kus ta nagu õhk äkiste ära kadunud. Natukse aja pärast kõlanud metsast üks hele naeruhääl — siis olnud jälle kõik vaid ja rahu. Pärast seda olla mees küll veel jahe pial käind, aga ei kedagid sellesarnast änam näinud.
H II 20, 464/6 (19) < Pärnu-Jaagupi khk. — J. Reinson (1889).
5) Korra olnud üks kütt, sel olnud nii hea jahiõnn, et ta kunagi ilma saagita metsast kodu ei tulnud; alati olnud tal mitu lindu ühe pauguga juhtunud. Aga ühekorra olnud ta ommeti ilma mingisuguse loomata metsast koju tulnud, ja sest ajast ei saanud ta enam ühte lindugi. Küll hulkunud mööda metsi ja näinud lindusi, aga pole mitte ühtegi maha lasta saanud. Korra olnud ta jälle metsas ja pidand jahti, aga ka sel päeval ei näinud ta muud kui aina lindusi, aga maha ei saanud ta neid ühtegi lasta. Kui ta lasknud, sis olnud naermisehääl ainult kuulda. Pahameelega sammunud kütt ühte mõisarehte. See olnud soe ja kohe sirutanud kütt maha; püssi olli ta välja pandnud. Natukese aja perast kuulnud ta suurt naeruhäält rehealt kostvat, ja kütil olnud ihukarvadki pisti seda kuuldes; tal olnud kahju, et püssi käes ei olnud. Jälle kostnud naeruhääl ja sellejärele sulanud naerja püssi sisse. Nüüd olnud kunni hommikuni kõik vagusi, aga kui kütt oma püssi kätte võtnud, tundnud ta kohe ära, et selle jälle mõni tükk on tehtud. Ta viinud püssi ühe targa juure ja see ütelnud, et haldjas olla püssi sisse oma väge pandnud ja et sellega nüüd muidu lasta ei saa, kui ei õienda. Sellejärele posinud tark mitmesugusid salasõnu pääle ja täitnud hõbedaga ta ära; käskind siis täiskuu ajal metsa minna ja sääl seda lasta, kes ette tulep, aga laskmada ei tohi jätta, olgu see, kes ta iiale on. Kütt luband nii teha, kuda tark õpetanud, ja läinud minema. Täiskuu ajal läinud kütt metsa. Olli ta mõne puhause ära käinud, siis tulnud tälle üks uhkes riides herra vastu. Kohe lasknud kütt seda. Olnud aga sinist suitsu natukese. Kui kütt sinna kohta vaatama läinud, kus herra seisnud, leidnud ta säält ühe kärnkonna. Sestsaadik hakkand kütt jälle lindusi saama.
E 24305/6 < Võnnu khk. — Peeter Rootslane < M. Leht (1896).
6) Must Maior (nõnda hüüdsid teda taluinimesed) elas Kabala mõisas. Ükskord läks tema kütt metsa mõtusejahti. Ilmake oli vaga ja soe ja kõige parem mõtusemängi aeg, aga ime oli, et täna mitte üks mõtus häält ei teinud. Ta läks Kallisaare raba Tõrvaaugu poole otsa, tegi senna tule ülesse ja viskas ennast poolpahaselt maha. Tund läks tunni järele, aga midagi ei olnud kuulda. Ilm oli juba pime ja pilve läinud, kui ta korraga Soosilla poolt kaugelt ühte üminat kuulis. Kordkorralt tulli see ligemale ning hõiskas: “Must tölpsaba härg mädamaa sees, höll-höll-höll!” Niisugune kole hääl ajas küti ihukarvad püsti. Ta tõmbas kuue üle pea ja oli vagusi. Korraga kuulis ta sammukabinat ja varsti tekkis üks suur must pikk mees tule ääre. Tule ääres ennast sojendada näitas väga vanamehe meelepärast olevat. Ta kargas ühe jala pealt teise peale ja ütles: “Vaat sedaviisi” ja “vaat sedaviisi!” Kütt vaatas seda nalja hirmuga pealt ja ei tohtind kõvaste hingatagi. Viimaks kõik oma julgust kokku kogudes küsis ta: “Külamees, kas sealpool linda oli koa?” — “Oli koa — ei olnd ühtigi,” vastas tont. Kui ta nüüd küll oli karganud ja tiritammi ajanud, tuli ta küti juure ja võttis tema käed kui tangide vahele ja pistis neid oma tagatotsast sisse, kus nii külm oli, et kütt sest uimaseks jäi ja ära minestas. Kui ta jälle ärkas, ei olnud tonti enam nähä, aga küti käed olid veel külmast kanged. Ta tõusis ülesse, ja et ta mõtusid ei kuulnud, läks ta koju. Tonti ei ole aga ta pärast mitte enam näinud.
EKS 4° 4, 451 (7) < Pilistvere khk.(?).
7) Vooru mõisa kubjas käinu mõisa lähiksen olevasse Risti kiriku pedästikku mõtussit püündmän. Mõtussapüündmise man oli aga enämiste alati vanatonte ja vilbustega tegemist ollu, nõnda ka temäl. Minnu mõtsa ja tennu tule üless, aga tullu mõtsast võõrast laadi mees välla ja tahtan temä kõrva tule veerde magama eitä. Temä's ole lasken, vaid aanu tõisele poole tuld. Ei ole tahtan küll minna ja ütelnu, et sääl om siu, aga mees aanu pääle ja ütelnu; “Eidä maha, ei ole kedägi!”
Eitän sõss viimätä ikki magama, tõine tõisele pole tuld, aga võõrass mees nakanu kohe perset laskma ja ku käräku pannu, käinu tuli ja tuhk kubjale selgä. “Mis ma sulle vaindlasele nüid teess?” mõtelnu kubjas Odaott! Võttan raudpüssivarda, aanu tulen elesse ja pistän va külalisele susinal perse. Veli ku sõss oli tõine üless karanu ja lagaden mõtsa pannu, esi röökin: “Kas mas (kas ma es) ütle, siug om siin! kas mas ütle, siug om siin!”
Tõinekõrd oli jälle säälsaman mõtsan kul'l puu osse möödä lennänu. Ku ossa pääle karanu, see käinu purusse ja maha prauh ja prauh. Ja midä lähemale tullu, sedä enämb osse maha sõkkun. Mehel minnu asi joba jälesse ja pannu viladen kodo. Tõisel ommukul minnu vaatama, miandsi mõts nüid ka välla näeb, sest ta arvass, et ega nüid enämb ütte ossagi puie külgi's jää, — aga ei ole ütte ossagi katik ollu ega üttegi kunnigi mahan.
H II 55, 343/5 (3) < Tarvastu khk. — Feldfebel < Els Tõllason (1896).
8) Mõisa metsavaht lähnud metsisemängu aeg õhto ämariku aeg metsist laskma. Ühe suure puu otsas olnud üks ilus suur metsis ja laulnud. Metsavaht paugutanud püssi metsise peale tühjaks, aga metsisekene lähnud jälle töise puu otsa ja hakkanud jälle laulma. Kütt põmmutanud teda niikaua, kui juba rohi otsas olnud. Siis võtnud ta karmanist leivaraasukesi ja pannud püssi sisse. Ja niipea kui ta selle paugu annud, olnud ka metsis kui tina tuhka kadunud ja üks peenike naesterahva hääl ütelnud temale: “Mis olen ma sulle kurja teinud, et sa minu vigaseks lasksid? Ja et sa oled mind ilma süüta vigaseks lasknud, siis peab sinu linnusaak ka igavest kaduma!” Küti õnn olla ka igaveste kadunud.
H II 29, 596/7 (5) < Tartu-Maarja khk. — H. Uus (1890).
9) Ükskord õhtu hilja hulkusid kütid mööda metsa öökorterit otsides. Viimaks leitsid nad ometi ühe sauna paksust metsast, kus sületäis puid lõuka ääres oli. Kui saun soojaks köötud ja suits läind, heitsid nad ülesse labale magama. Ainult üks küttidest, kes labal vastu seina magas, ei tahtnud võeras kohtas uni passida. Südaöösse kuulis ta, kudas keski uksest sisse tuli, koeri katsus, mespeale need neuksusid ja vaid jäid. Siis tuli ta ka labale ja hakkas ääre peal magajat meest katsuma, mespeale see raskeste ägas. — Sellepeale laskis ta üle teiste hõbekuulidega tondile vastu rindu — ja ühkorraga oli saun labadega kadund ning nad leidsid endid tihnikus, paksu kuuse all maas olevat. Seitse koera kõik olid surnd ja külg, keda ta katsund, oli alvtud.
H III 5, 373/4 (2) — Vändra khk., Lelle v., Pori k. — Mihkel Kallas (1888).
10) Parasma valdas Mäe külas oli hakkanud üks mees, Mäe Villem, juba lapsest saadik püssiga ümber keima, tal olnud nii kange immu püssi järele mis irmus. Igapäev hulkunud ta ümberringi metsad ja rabad läbi, aga laskmise õnne ei ole temal ilmaski hea olnud. Ühel õhtul, kus ta jälle kauaks oli metsa jäenud, näinud ta koju poole tulles, et üks must inimese moodi kogu tema ees seisnud ja temaga rääkima hakanud. Kütt ka kaibanud musta mehele ta küsimese peale, et tal iialgi laskmises õnne ei ole olnud. Must mees küsinud tema käest: “Mis sa lubad mulle, kui ma sind aitan, et sul laskmisest igakord saab hea õnn olema?” Ta seisnud tüki aega nõuta, ja et tal kedagi lubada ei ole olnud, siis ütelnud must mees: “Luba mulle, et sa mind ennast ükskord maha lased, kui ma seda nõuan!” Mees nüüd oli selle nõudmisega kaunis rahul, aga arvates, et sel nõudmisel imelik asi on, lasknud ta ühe hõbekuuli teha ja kirikuhärra ära õnnistada ja nõia juures ära toherdada ja kolm risti peale tõmmata. Seda kuuli on ta enesega alati ligi kannud.
Mitu aastat läinud mööda, aga mehel, see on kütil, on alati hea õnn olnud laskmises. Kui ta metsa läinud, siis on liuda nenda palju ta ees olnud, mis ime, muudkui aga põmmuta, — nenda et teiste küttide südamed olnud üsna täis vahel. Ühel pääval hulkunud ta jälle raba kalda ääres noore kasemetsa sees, kus ta äkiste näinud, et sama tuntud must mees äkitselt kase ladvas seisnud ja valju häälega ennast lasta käskinud. Kütt ütelnud enesel linnulahingu sehes olevat, mispeale ta püssi uueste hõbekuuliga ära laadinud. Vähese sihtimese järele lasknud ta püssi kogu pihta lahti. Ühes suitsuga kadunud must kogu kase otsast ära, aga ühtlasi ka küti laskmise õnn olnud ka kadunud. Mõni pääv peale seda leitud kütt surnult metsast maast — ta oli püssiga ise enese elu võtnud.
H IV 4, 247/50 (3) < Pärnu-Jaagupi khk. — Hendrik Lusik. (1893).
11) Kord läind kaks meest metsa jahi peale. Kui nad parajaste ühte paksu padrikusse jõudnud, kuulud nad haledat lapsekisa. Mehed hakand ka kohe sinnapoole tõttama, et vaadata, kis seal niimoodi kisendab. Tükk maad läind nad juba edasi ja. ehk kisa esiteks küll ligidal kostnd, pole mehed siiski last üles leidnd. Viimaks tüdinend mehed last otsides ära, pöörand ümber ja tahtnud koju tagasi minna. Aga kui suur olnd nende ehmatus, kui nad leidnud. et olivad metsa ära eksinud. Kui mehed juba tükk aega ilma asjata teed olivad otsinud, tulnd neile üks pisike halli abemega vanamees vasta ja küsind, mis nemad otsida. Kui mehed temale oma äpartust olivad ära õiendand, lubanud vanamees neid koju juhatata, aga ainult selle tingimusega, et mehed esimese sandil, kes neile vasta tuleb, seda annavad, mis tema nõuab. Selle nõudmisega olud ka jahimehed nõus, sest nad mõtelnud, et mis üks sant siis õige võib nõuda. Kui nad vanamelle oma arvamist olid ütelnud, olnd see kohe nii kui tina tuhka kadund.
Sellejärele hakand kütid jälle edasi minema; kui nad natuke aega edasi olivad käinud, märgand, et nad oma kodu ligidal metsas olnd, Mehed oind selle üle väga rõõmsad, et jälle koju tagasi saavad; aga kui nad parajaste koduväravasse saand, tulnd neile üks vana naene narus riides longates vasta ja kaeband haleda häälega, et tema laps ära surnud, ja palund meeste käest enese surnd lapse asemele omale last kasvatada. Selle jutu peale ehmatand teine mees väga ära, sest et temal parajasti veike laps kodu olnd. Ja ehk sant küll haledaste mehi palunud, pole need siiski temale last annud ja sant läind kurva meelega ära. Kui aga mehed teisel hommikul üles tõusnud, põle last enam kuskil olnud. Ja ehk mehed last küll kõige suurema hoolega otsinud, pole nad teda kuskilt leidnud. Laps olnd ja jäänudki kadunuks.
E 42510/3 < Kuusalu khk., Kõnnu k. — Juhan Schnell (1902).
12) Kord kõndind üks mees metsas püssiga ning kuulnud lapse nutuhäält. Natuke maad veel edasi minnes leidnud ta lapse hälliga. Et laps nutnud ning ühtegi inimesehinge nähtaval ei olnud, seeperast hakanud mees teda kiigutama. Sellepääle tulnud üks naine metsast mehe juure ning küsinud: “Mis sa kiigutad temast?” Mees vastanud, et “laps nuttis, selleperast kiigutin.” Seepääle ütlend naine, et “mul muud vaevatasuks ei ole anda, kuid anna üks tükk paela minu kätte.” Mees ütlend: “Mul ei ole.” Isi mõtlend: “Ei tea, mis ta sellega tegema hakkab, kas ennast pooma või?” Naine ütlend: “Sul on ju kaltsapael.” Mees annud ka kaltsapaela kätte, naine heitnud sinna kolm sõlme sisse ning küskinud: “Kas sa linde oled saanud ka?” Mees vastanud: “Olen ikka ka.” Naine õpetanud, et “kui lindu näed, siis kinnita esimist sõlme, ning siis saad linnul lähemas, ning perast teist ja viimaks kolmandat, selle mooduga saad sa linnud hõlpsasti kätte.”
Kõrd vedand siis selle õnneliku küti härra oma naabrusehärraga kihla, ku see oma häda olli kaibanud, et iga hommiku üks kole lind tema viljarõugud ära lõhkuvat. Sellepääle vastand see herra” kellel kaval kütt olnud, et “minul on tõesti niisugune kütt, kes selle linnu maha laseb.” — “Hea küll!” ütlend seepääle teine härra, ,.kui ta linnu maha laseb, saab viiskümmend rubla.” Teine hommiku pantud ka siis see kütt vahtima. Hommiku vara tulnudki lind ja. hakkanud õige oolege rõuku lõhkma. Kütt kinnitanud esimise sõlme, lind jäänud vagusamaks; kütt kinnitanud teist sõlme, seepääle jäänd lind ju üsna longu; kolmanda sõlme kinnitamise ajal lasknud lind end kähku mööda rõuku maha ning moonetanud end inimeseks — olnudki tuttav kihlveovedaja härra. Ta arvand, et ta üksina niisugusid vigurid mõistab teha, aga ei teadnudki, et kütil vanapaganast antud veel kangem pael olli, et kui mitte ruttu mööda rõuku maha ei oleks saanud laske, siis kütt teda püssiga surnuks oleks lasknd. Ning kütt võitis viiskümmend rubla.
E 20342/7 (l) < Kõpu khk., Kihu veski — J. Laarmann (1895).
13) Kord läks ilusal suvepääval üks Lebavere küla mees jõe ääre käima. Püssi võttis ta ka ligi, sest võis ju juhtuda, et mõnda parti lasta sai. Jõe kaldal kasvis suur haavapuu ja tema otsas istus alasti naesterahvas, niisamasugune laps süles; mõlemil aga puudusivad kulmukarvad. Mees tiadis, et need metshallijad olivad. Ta pani püssi palge, sihtis; pauk käis ja laps kukkus surnult maha. Ehmatusekisa tõstes tuli naene puu otsast maha ja tormas mehe kallale, kes sedamaid jooksu pani, ühte hobust luhal söömas nähes selle selga kargas ja küla poole kihutas. Kui ta lageda pialt metsa jõudis, kuulis ta üht hialt hüidvat: “Pööra tee kõrva!” Kas see hial tuulest või mõjalt tuli, sest ei saanud mees aru, ometi täitis ta käsku. Vaevalt oli ta tee pialt ära saanud, kui tuulekohin temast mööda läks, nii et puud loogus maha langesivad, ja ei kuigi kaua pärast seda tuli see kohin jälle tagasi. Mees sai jälle nägemata sõbra käest käsku teele minna. Ta tegi seda ja jõudis õnnelikult kodu.
EKS 4° 5. 286/7 (5) < Põltsamaa khk., Pardi m. — M. M. Jaanus.
14) Korra olnud mees mõtusemängu ajal metsas küttimas. Jäänud ka metsa ööd, teinud sinna tule maha. Öösel tulnud tema juure naisterahvas ja palunud meest, et see tooks talle heinu külje alla kuhjast ja lubaks enda juure tule ääre sooja. Mees lubanud küll naisterahva tule ääre sooja, aga käskinud tal enesel heinu külje alla tuua. Naisterahvas seletanud, et tema ei saavat kuhjast heinu tuua, kuhjal olla vöö ümber ja tema ei saavat säält ainust kõrtki võtta. Nüüd saanud mees aru, et naine on emane kurat, Naiskurat palunud ikka meest edasi, et see talle heinu tooks külje alla. Lubanud selle eest mehele maksta. Toonudki viimaks mees sületäie heinu ligidalt kuhjast. Naisterahvas heitnud heintele magama mehe vastu tule ääre. Öösel sündinud talle poeg. Hommikuks olnud aga emane kurat kadunud ühes lapsega. Samuti olnud mehe müts kadunud. Mees arvanud, et kurat mütsi ära viinud. Vaadanud aga natuke ringi ja näinud, et müts teiselpool tuleaset maas olnud. Tõstnud mees mütsi üles, et seda pähe panna. Nüüd näinud mees, et mütsi all hulk hõberaha olnud.
ERA II 3, 307/8 (l) < Saarde khk., Kiling-Kikepera k. < Eduard Johannes Kase < Toomas Ollino, s. 1849 (1928).
15) Selja küla Uueda Jüri ja Selidemäe Kustav käinud korra Suuressoos jahil. Päisi päeva ajal eksinud nad üksteisest ära. Äkisti läinud mets pimedaks, nii et midagi pole näinud. Siis märganud nad metshaldjast (metsal'last), kes olnud just kui kõver vanamoor, pikk nokk peas, ja vilistanud. Raba metsavahi ema oli sel ajal ära surnud, — need arvanud esiti tema. vaimu olevat. Kui nad aru saanud, et see enam õige asi pole, tahtnud nad teda lasta, kuid haldjas näidanud sõrme ja ütelnud: “Ära lashe! Ära lashe!” Alles päevatõusu ajal leidnud nad üksteist.
E 51355 < Lääne-Nigula khk., Selja v., Selja k. — A. Tiitsmann < Kustav Mittenbrit (1921).
16) Metsaldijaid nähti küll. Mina juhtusin sakslaste aal Tarumaa metsa püssiga. Kell üks tulin metsast läbi salaja, näen: ühes kohas preili seisab, sinine jakk seljas, taevakarva seelik, kollased sukad ja kollased kingad jalas, seisis lageda rohuplatsi peal. Ma küsisin: “Mis sa teed?” Ei vastand. “Ma annan tuld!” Ei hirmu ikka. Nii kui edasi astusin, läks ka edasi. Ma vaatasin tagasi: mul jäi roobas taha, vihm sadas. Temal mitte üht jälge. Arvasin, et ongi vaim, kellu ühe aig parajasti. Tahtsin kinni võtta, aga läks paksu metsa sisse. Viimaks rääkisin ühele tuttavale jahimehele. Tema hakkas uskuma, et ikka vaimud on.
Viis kuud vahet, elasin ühes saunas. Tuli seesama naisterahvas mu akna taha, vahtis sisse. Tulin välja, püss oli käes. Ei saand kätte ühti. Tuli viimaks meele, et silma viga. Panin teise silma kinni, ei näind midagi. Muudkui silmas virdab, veetilk oli nagu kapsaseeme silmas. See suurendas, ükskõik siis, mis vaim ette tuli.
ERA II 28, 377/9 (3) < Lüganuse khk., Maidla v., Arovälja k., Maasika t. — Rudolf Põldmäe < Mihkel Maakus, 59 a. (1930).
17) Jahimees käis sagedaste metsas jahi peal, kost ta alati hea saagiga õhtul kodu tuli. Jo mõnda head päeva ei saanud ta enam midagi. Metsast kostis alati hele naer, vilistamine jahimehe kõrvu. Jahimees otsis küll kõik kohad metsas läbi, aga kedagi ei olnud näha ega kuulda. Metsloomasi, lindusi ei olnud aga enam ainukestki näha. Jahimees läks targa juure abi otsima. Jutustas targale oma äpartustest. Tark kuulas mehe kõnet ja lausus: “Sa oled metshaljast metsas kuidagi pahantanud; ta hirmutab metslinnud nüüd sinust eemale.” — “Mil teel võiksin teda näha saada?” päris vihane jahimees. — “Näha võid teda kergeste saada,” sõnas tark. “Mine õhtul metsa ja kuku seal mõned korrad, varsti tuleb metshaljas nähtavale. Siiski tõmba kolm ringi enese ümber, muidu võib su käsi pahaste käia.”
Õhtul läks jahimees metsa. Pani püssi laengusse, hõbekuulid peale, et sellega metshaljast laske. Metsas tegi ta targa poolt õpetatud viisil, istus puu kännu otsa ja hakkas käo kombel kukkuma. Varsti kuulis ta vastukukkumist. Äkitselt kostis kange müdin ja krabin mehele kõrvu. Jahimees ootab, mis nüüd tuleb. Äkitselt seisab kolesuur mehemürakas jahimehe ees. Jahimees ehmatab.
Valju healega hüüab metshaljas: “Sina vilets inimeselaps! On sul julgust ja himu, tule, seisa mo ees! Mikspärast hüüdsid sa mind? Miks värised sa nüüd kui aavaleht? Mis arvad sa mulle oma viletsa püssiga teha?” Seda öeldes läks metshaljas oma teed. Jahimees värises hirmu pärast, nii et ta püssigi pihku võtta ei saanud. Kui ta viimaks toibus, oli metshaljas kus sedateist läinud. Ta viskas püssi õlale ja katsus, et kodu sai. Peale selle ei julgenud mees iialgi enam metshaljast tülitama minna.
H III 29, 716/8 (l) < Kroonlinn — E. Kitzberg.
18) Kusagil olnud üks jahimees. Sel olnud alati hea õnn: kui ta jahi peale oli läinud, alati oli ta lindu saanud. Viimaks oli jahiõnn otsa lõpnud, enam ei ole lindusid saanud. Ühekorra oli jälle metsas olnud. Kui ta päev otsa metsas oli ümber hulkund ja midagi ei ole saanud, siis oli temale üks hall vanamees juurde tulnud ja öölnud: “Sellepärast sina mees enam lindu ei saa, et sinu sõsar pani ühe poisikese metsa, — see ajab alati sinu eest, pikk piits käes, linnud ära,” Vanamees oli siis ära läinud. Aga peale seda ei ole mees enam lindusid saanud.
H II 74, 819 (3) < Torma khk., Avinurme k. — Mihkel Sild (1906).
19) Mul selet' unu. Vanast olli' suurõ' mõtsa'. Küti' jäänu' katõkese mõtsa ööses, Tennü' tulõkõsõ üles. Tulnu' kats väikest poiskõst mõtsast vällä näide manu'. Ütelnü': “Kas tiiät, mi' anna teile üte põdra lehmä. Kattõ kitsõ näet ti' kah, aga noid ti' ei saa'. Paremb ar laskuki'.” Olli' ütelnü', et meid om imä ar' hukanu', ku mi' veel väiku' olli'.” Et mi' luu' omma' sääl ja sääl, aganiku nuka all. Et nimä' omma' nüüd linnuajaja', niikaugõni, kui näil aig täüs saa. Olli' lännü' jäi mõtsa tagasi katõkese.
Naanu' küti' hommogu minema, olnu' kah — põdralehm ja kats kitsõ vasta. Üts lasknu põdralõ, too saanu' uma jao kätte. Tõõnõ 'tsihtnü' kitsõ, tu es saanu' mitte midagi, Olli' kõnõlnu' koton, et nii-nii mi' näi. Kaetu ja olliki' aganiku all latsõ luu'. Olli' veel ütelnu', et “kogo suurõmbat pattu teet, kui perän päiva sannan käüt. Ei vihu' vihaga, aga lamba kindsuga' vihut ja verega' mõsõt hinnäst,”
ERA II 259, 2261/7 (l) < Urvaste khk., Linnamäe v., Hanni t — Ello Kirss < Mihkli Pukk, s. 1861 (1939).
20) Ükskord olnud kaks kütti. Teine saanud alati, kui ta aga metsa läinud, jäneseid kätte, teine palju ilmaski. Viimaks teine siunama et “mis mädanus see on, et ma ilmaski suuremat jänest ei saa nähagi, ja sa lased teisa alati! Anna õite korraks oma püssi mulle katsuda, ehk ma sellega saan ennemast jäneseid kätte.” Teine annud oma püssi ja kinnitand kõvaste: “Ära sa mitte sihtima hakka! Niipea kui sa jänest näed, siis kohe lase! Ära sa mitte sihi, siis sa jänest ei saa!” Teine vastu: “Kuidas ma siis muidu lasen, kui ma ei sihi?” “Noh, mine, katsu järel, küll sa näed!” vastas teine. Hea küll, hakkas minema; nägi varsti jänese, pani püssi palge, sihtis; pidi laskma, nägi aga imestes, et veike poiss, piits teisel käes, ajab jänest edasi, jänesele mööda reisa andes; ei julge laska, laseks ehk poisi ka maha; tuli ilma jäneseta tagasi; kaevab teisele, et nõnda olnud lugu. “iNojah, eks ma ütelnd, ära sihi mitte, vaid niipea kui jänest näed, siis kohe lase! Poleks sa sihtinud, siis sa poleks kedagi näinud ja jänes oleks käes olnud!”
H IV 7, 130/1 (3) — Jüri khk., Kurna v., Sepamäe t. < Keila khk., Vääna k. — Jaan Saalverk < Kristjan Eller, 65 a. (1896).