1) Ükskord läinud üks veike tütarlaps tõisele talule ühte asja tooma. Talude vahet olnud ta mitu korda käinud. See olnud söömaaeg, kus ta minema läinud. Läinud kuni lõuneni, aga ei ole ikka sinna saanud; ei ole midagi aru saanud, et ta eksiteed tallanud. Viimati istunud ta ühe talu usse maha ja hakkanud nutma. Talurahvas läinud vaatama, et mis see laps sääl nutab; küsinud ühte-tõist, aga tütarlaps ei ole midagi vastanud. Viimati suure nõudmise pääle ütelnud, et ta sinna-sinna tahtnud minna. Need saanud aru, et tütarlaps ära eksinud. Läinud üks ratsa hobusega teda kodu saatma. See talu olnud Tarvastu vallas järve ääres, nimega Kalakalbusse, ja paarkümmend versta kaugel sellest talust, kus tütarlaps elanud. Kõik imestanud tema minekut, et ta nõnda ruttu nii palju maad ära võis käia ja veel üle soode ja jõgede. Tema ütelnud, et ta ilust teed mööda ühtepuhku läinud; mõnel kohal olnud mõni lombike, säält läinud üle, vesi plaksunud jalge all. Aga sinna teed ei lähegi ja jõe pääl silda ei ole. Aga see vedaja muutnud tema silmi, et ta sood ega jõge ei tunnud, kus teda üle viidi.
E 30456/8 (4) < Tarvastu khk., Vooru - J. Sikk (1897).
2) Mino veletütär Kurõkivi pääl läts jaanipäävä hommogu mõtsa ja väl'lä inämb es saa'. Kõgõ külägä' otsitu takan. Üts vanainemine opanu' velenaaselõ, "et löö' kolm kord kurajala kundsaga' kivi pääle!" Sõss kuuldsõ iku hellü. Sai latsõkõnõ kätte.
ERA II 259, 359 (5) < Põlva khk., Laheda v., Ala-Polli t. < Kanepi khk., Kooraste v. - Ello Kirss < Mari Vall, s. 1864 (1939).
3) Tead sa "eksijälgedest" ka midagi? Vat, ma olen isi nendega ädas olnd. Siinsamas meie ja Kõnnu küla vahel põllal on ka "eksijäl'led". Üks sügise oli, ma läksin Kõnnu külasse Vainu sauna Leenut vaatama ja akkan sealt tulema õhtu na videviku aegas, tahan otse üle põldude tulla, aga ei saa. No küll mina summasin ja summasin rinki, aga kange paks männamets igal pool mu ees ja kohiseb kangesti, ei ma saa edesi. Viimaks nään ühe pere tuld ja lähen, vaatan aknest sisse, ei tunne ühtegi inimest. Nüid pärast tean küll, et olin Mardi akne taga. Siis tuli mulle ermuga meeli vanaema jutt, kudas ta jõululauba õhtu Kirima lagedal eksind olnd ja kangesti suured palgivirnad igalpool ees olnd. Vanaema põle mud'u kodu saand, kui lugend tagaspidi "issameiet" ja pöörnd eese suka ka pahempidi jalga, siis näind kohe, kus kohas ta olnd. Ma mõtlesin, et ei ma püha palvet akka tüha asja pärast lugema, ehk saan ilma selleta tee peale. Viimaks ma summasin üle põlde Iiele väl'la. Vaatan Kuurmanni aknest sisse ja nään küll, et üks naine istub pliita ees, aga ei tunne Leenat ära. Siis ma ikka kudagi aimasin, kus olen, ja sain Veski määle, siis olid silmad korraga nagu lahti ja tulin otse kodu.
Ma mõtlesin, et ega ma teistele tohi seda lugu rääkida, nad arvavad, et ma ull olen, aga Teisttoa Anna ütles, et seal on teisigi enni ära eksind. Mo ema rääkis ka nisukse loo, ta olnd jälle Võnnu metsas eksind. Ta tulnd õhtu einamalt ja korraga eksind nii ära, et läind üks kaks versta maad kottu mööda Rätsepalt teed küsima. Seal öötud taale, et mitu inimest olla teed küsind ja eksind olnd metsas. - Need peavad olema nisuksed tõotuse jäl'led: kui keegi on teisele kurja teind, siis see tõotab, et kis selle jälge astub, see eksib päise pääva aeal. Võnnu metsas olla metsavarguse pärast nisuksed sõnad pandud.
ERA II 188, 222/4 (52) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k. < Ridala khk. - E. Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938).
4) Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? see on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma akanud. Siis läinud nad jälle edasi" kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad ulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud õlpsaste koeu.
Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koju poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kõdu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud.
Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud, Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära ukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi arude tagapoole vaatama.
E 22547/50 < Viljandi khk. - H. Põder (1896).
5) Vanast kündnu üts mees metsa sihen oma põllulapikest. Saanu juba pruukosti aig, mees mõtelnu, et "ma lään õige mõtsa. vitsapuid raidma, ja pruukostile lään, siss viin ütsindä kodu - üts minek ja kats asja." Lännü sõs mõtsa, raidnu sääl mõne vitsapuu ja hakkanu mõtsast välja tulema, aga essünü ärä ja ei ole enämp mõtsast väljä saanu, kas tee, mis tahte. Küll uiknu ja käinu metsa mööda; saanu joba lõunaaig, viimadi hakkanu üts vasta uikma. Vahel ollu ikke uikmisehääl een ja vahel taga. Aga mees lännü ikke hääle perrä uikje poole; ei ole saanu uikjet kätte, ei ole saanu. Viimati saanu ütte paksu kuusistikku, mida tema veel ei ole nännü, ja uikmisehääl ollu ka sääl kuusistiku taga. Aga mees lännü õigist ikke sinnapoole, kus uigutu. Viimati ollu sääl kuusistikun natuke lage plats, ja sääl platsi pääl istnu üts lumivalge naisterahvas, lumivalged juused pään ja lumivalged rõivad seilan ning oks käen, ja sellega kaitsnu kihusid mant ärä, kes talle hulgana manu tüknü. Kui mees teda nännü, ehmatanu ärä ja ütelnu: "Jumal-issa-pojake!" Valge naisterahvas ütelnu, et "mis sa virbeldad vimp ette, vimp taade!" ja esi kadunu kui maa põhja ärä. Siss alles saanu mees aru, kus kohal ta om, ja tullu väljä. Ei sestsaadik ei ole see mees enämp metsa minna julgenu.
H II 29, 548/9 (14) < Tartu-Maarja khk. - Joh. Mägi (1890).
6) Virbitüst kah om. Erästvere pool om üts kotus, kost ei saa' pümmega' minnä', iks essüse' ar. Ma lätsi ütskõrd minemä, õdagu, hämäraga' - ütel pool järv, tõõsõl pool suur pedäjämõts, käänä' kohe sa' tahat. Tool kottal ei olõ' jo' järve olõmangi'. Ta ol'l iks vanajuuda vir'p, kes sääntse värgi ette tõi.
ERA II 259, 169 (6) < Urvaste khk., Vaabina vanadekodu - Ello Kirss < Tiiu Tõra, s. 1878 (1938).
7) Mees eksinud metsa ära. Küll katsunud metsast välja saada, aga asjata. Siunates mässand ta mööda metsa, aga kõik kohad võerad. Äkitselt tulnud üks mees tema juurde ja ütelnud temale: "Mehike, miks sa nii kurb oled?" Mees vastu: "Mis kurat ma veel rõemus olen, kõige pääva mässan mööda metsa, aga välja ei saa; tont teab, kui kaugelle see mets läheb?" Võeras onku naeratanud sellepeale rõemsaste ja ütelnud eksinulle: "Ära karda! Küll nüüd saad välja varsti. Ma olen metsavaht, mul on see mets kõik tuttav; tule aga minu järele, kunni minu toa juure." Mehe meel läinud lahkemaks, et ometi kord metsast välja saaks. Läinud head juttu ajades tüki maad edasi, kunni viimaks ühe maja juure jõudnud, mis metsavaht oma majaks nimetanud. Mees kaebanud, et tal jänu olla. Metsavaht ütelnud: "Lase rinnuli seia akna peale, mis lahti on, ma lähen toon toast juua."
Mees jäänud ootama. Ootab ja ootab, aga ei kedagi tule. Tüki aja pärast, kui toast kedagi välja ei tule, tahab ta püsti tõusta, et tuppa minna, aga ei saa. Mees mõtleb, mis lugu on. Korraga lähevad ta silmad nagu selgemaks, ja korraga kaub maja ära, mees leiab enese kaelapidi aja roika vahel, mis tema arvates aken olnud. Mees saanud aru, et võeras, kes ennast metsavahiks nimetas, keegi muud kui kurat ise oli; siis tuli tale ka meelde, et võeras naeris, kui ta "kurat" nimetas. Mees lugenud kolm korda issameie palvet, siis peasenud ta suure punnimisega aja vahelt ära. Akand siis uuesti metsast välja püüdma, mis tale ka korda läinud. Mees rääkinud kodu ja õpetanud lastelegi, et kui metsa ära eksid, siis kuradi nime ei tohi nimetada, vaid kolm korda püha palvet lugeda, - siis jäävad silmad selgeks, ja metshaldijad põgenevad pakku.
E 6034/6 (9) < Tapa - J. Ekemann < Kustas Schmidt (1893).
8) Tudu mõisa ja kõrtsi vahel olnd üks vesine koht väiklase metsaga. Rahvas kutsunud seda kohta Hiienokaks. Inimesed eksinud sinna alati ära, sest seal elutsend haljas, kes inimesi alati eksitand. Rahvas olnd täielikult kimbus haldja tembutustega. Hommikuti, kui päike paistnud, pesknud haldjas omi kuld- ja hõberiistu ning riputanud nad puude oksi kuivama. Korra tulnud üks soome vanamoor. Rahvas sellele kaebama haldja hädaohtu. "Küll ma temaga hakkama saan," lausunud see ja läinud Hiienokka ning pomisenud nõiasõnad. See aitanud kohe. Haldjas kraamind enda kolid kimpu ning läind nutuga Roela ja Tudu rajal asuvasse Umbjärve. Vastutasuks võtnud ta aga soome vanamoori hääle ära.
E, Stk 8, 184/5 (3) < Viru-Jaagupi khk. - Mihkel Jürna (1921).
Eksimisest vt. veel nr, 2, 12: 6, 18, 19, 44: 2, 48, 56, 79, 95, 122; 195: 7, 222, 234, 236, 241.