Suvel heinaaeg lööb sagedaste heinaniitjai magus hais ninasse, mis pea õunahaisuga ühesugune on ehk natukene paremgi. Kui nüid niitja asja järele hakkab vaatama, ei puudu talle midagi iseäralist rohtu või heina silma, mis seda haisu sünnitada oleks võinud, ja niidab sellepärast edasi, kui ta sellest asjast midagi ei tää. Rohi aga, mis nimetatud magust haisu sünnitab, kutsutakse siilipopirohuks. Seda rohtu püütakse kahel viisil: 1) jooksvas vees, 2) siili pesaga. Jooksvas vees, olgu jões ehk ojas, on hõlpus seda rohtu kätte saada. Kui keegi heinaniitja niisugust magust haisu tunneb, võtku kõik heinad lähedalt kokku ja viigu jõkke, kus kaunis käreste vesi jookseb. Teised rohud saavad kõik loomulikult perivett alla minema, kuna siilipopirohi vastuvett ülespoole läheb. Nüüd peab aga püüdja kärmas olema ja ruttu jõest ehk ojast välja tooma: muidu kaub ta silmist ära. Teiseks püütakse seda rohtu ka siili poegade või pesaga. - Leiab keegi siili pesa, tehku temale tugev aid ümber ja pidagu ise sääl kolm ööd järestikku vahti, et vana siilipoegade juure ei pääse. Esimesel ja teisel ööl katsub siil poegade juure saada, aga kui ei lasta, läheb ta metsa tagasi. Kolmandamal ööl tuleb ta suure mürina ja raginaga metsast, mis üsna hirmu pääle ajab, ja katsub aia ligi saada, aga teda ei pea mitte lastama, sest kui ta aia külgi puuduta saab, langeb see kohe maha. Aga enne peab siili, kui ta aia juure saab, surnuks, lüüa katsuma ja selle rohu, mis ta metsest toob, suust ära võtma, sest pääle aia laotamise sööb siil selle rohu silmapilk ära.
On püüdjal see rohi käes, siis lõigaku ta oma peopesasse haav, pangu see rohi sinna sisse, nõnda kui haav pääle kokku kasvab, rohi sinna alla jääb. On kõik niikaugel, ei pea seda inimest ükski lukk ega kang, vaid kõik on selle ees lahti, ja võib keelmata igast uksest sisse minna ja välja tulla. Iseäranis vargatele on ta sellepoolest tulus. Tahab aga keegi, et teda ükski vaielustes ja kõnedes viltu ei saa ajada ega kohtu ees kuidagi süüdlaseks teha, võtku siis siilipopirohtu, lõigaku enne haav keele alla ja pangu nimetatud rohtu sinna sisse: siis võib julgeste kõige kõverama asjaga kohtusse minna, ja alati saab ta enesele õiguse. Hoitakse seda rohtu aga kirstus rõõvaste sees, siis jääb rõõvastel magus hais juurde ja koid ega teised putukad ei puudu neisse.
H III 25, 247/9 (1) < Valjala khk., Lõune v. - J. Evert < Mihkel Arn (1895).