1) Meite rahvas räägib ju ikka pähked. Minu lapsepõlves, aastat kümme tagasi, kasvatasid meite sarapuud väga pailu pähkeid. Nii et kes neid korjas, sai vahest müüa ka. Pähke liiter maksis kakskümmend kuni kolmkümmend viis senti. Viidi linna, ja päris ülesostjad käisid külas ringi. Aga nüüd on juba mütmed ead aastad läin, vahest saab sügise mõne püutääve sarapikust. Teise piiri ilma lubamata pähkele ei tohtin minna, see oli just kui vargus. Kellel põldudel pailu sarapuid oli, see oli ööseti, siis kui pähked akkasid valmis saama, päris vahtis. Sest pähkekorjajad käisid vahest ka ööse, sest päeva pole tohtin minna. Põllupähked loeti ikka paremaks kui metsapähked. Metsas sai pähkel käidud pea igas pool ilma küsimata. Pähkel käisid ja käivad enamasti noored inimesed, poisid ja ka tütrukud. Arvemine käivad pähkel vanad. Sest see oli ju esiti päris kombeks, et tütrukutel pidi olema anda pähkeid jõulu- ja nääripoistele.
Pähkel olen ma ise ka küllalt käinud. Kaasa sai võetud kaks kotti. Üks oli sõuke kaelakott, mis paelaga kaelas rippus, ja teine suurem, kus sisse pähked said kaelakotist kallatud. Pähkel sai käidud ikka sõbradega seltsis. Pähke korjamise aeg akkas ikka nii odra õsumise aegu. Siis nad akkasid juba lüdist, kestast lahti tulema. Pähked said põõsa päält käega ära võetud ja kõige sakudega kotti pandud. Kus pitkad põõsad olid, et otsa's saa minna ja maast ei ulatan käde, siis said põõsa oksad kooguga maha tõmmatud. Kook sai põõsast leigatud - sõuke, millel oksanäst külges oli. Pääle tühaksnoppimist läks oks üles jälle, kui ta's juhtu mitte katki minema.
Kui kott täis sai, tuldi metsast koju. Kodu said pähked pandud sooja kohta, kas rehetuba laiali riide pääle või vahest ka ahju pääle. Kui soojad päiksepaistelised ilmad olid, kuivatati ka õues. Kui pähked kuivad olid, lüditi nad ära. Nopiti üksaavalt kestade sihest ära. Mõõdeti üle ja pandi kotti paigale. Hoiti ikka jõuluks, jõulu tehti neist pähkerongisi ja mõistatati. Pähes löödi kas vasaraga katki või muljuti pähketangidega. Tangid olid vahest tehtud ka puust. ära söödi pähkest ainult sisemine tuum, koored nee ei kõlban kusagile. Niimoodi olla pähkeid juba vanasti toiduks tarvitatud. Pähkeid näritud ikka katki ammastega. Mõni tarvitab veel praegu selleks ambuid.
ERA II 276, 605/9 (15) < Karja khk., Pärsamaa v., Purtsa k., Mäe t. - Aadu Toomessalu (1940).
2) Pähklid vanast oli mõnikord nii palju, et nagu umalad olid täis. Nüüd ka viimaseil aastail on täis oln. Vanasti polnd ostjaid. Arjakad vahel võtnd naiste käest, andsid vasta värmi ja mis oli. Enne ei tohtind enne korjata, kui valmis olid. Ega teise maa peale tohi minna, aga ikka varastavad. Teise maa pealt korjata ei tohi - see oo vargus. Aga siiski mu omagi (sarapuudest on pähklid ära viidud. Ambanuhtlus ta on. Väl'las pääva käe kuivatatakse. Rehetoas kuivatades jääb tuum nagu puupuru, väga kõva. Jõululauba õhta, siis ema tõi pähklikoti tuppa, andis igaühele. Enne ei tohtind lahti teha. Poisid läksid esimese püha hommikul külasse jõulupoisis - läksid pähklid saama. Tüdrikud tõid, vahel perenaine tõi ka. Mõni korjas taskud täis.
ERA II 195, 541/2 (63) < Karuse khk., Paatsalu v., Äärepere k., Kangru-Aadu t. - Richard Viidalepp < Juhan Kangur, 70 a. (1939).
3) Ohulepas oli suur pähklemets. Tehti sügise pähkletalgud, aeti pühapäe poisid ja tüdrukud kokku. Igaühel kott kaelas, aeti korjama pähkleid. Tehti pärast suured talgud. Seal oli suur kuusk [mõisa] trepi all, pandi ilutulesi täis. Puu all tantsiti. Pillimeheks oli Lintmann-Joan, mängis lõõtsapilli. Pahema käega mängis veel,-
ERA II 192, 418/9 (2) < Hageri khk., Hageri v., Hageri vaestemaja -Rudolf Põldmäe < Kaarel Atsu, 76 a. (1938).
4) Linna töömehed olid - aega oli talve - ja siis pühade aegas keisid pähkleid saamas ja . . . Mukku ütlesid: "Pearaha võlgu!" ja - said sa pähklid ära anda, siis oli pearaha makstud. Seal oli siis üks ikka peakohtumees ja teene peata1litaja, ja kui kolm tükki oli, siis üks oli kirjutaja. Ei annud pähklid, siis ütlesid: "Teeme protokolli ja pärast läheb asi räbalaste - kirjutame kõik so kraami ja tavaari üles!" Jõulud olid maas. Tüdruk oli seal maas. Peakohtumees näuh! tüdruk kinni, põhkude peale maha ja tallitaja jalga kinni ja saabas ära. Kirjutaja see takseeris ja kirjutas, kuipallu see saabas väärt on. Vahel oli kari noorimehi, aga nendest siis kõige agaramad olid need kirjutaja ja talutaja ja kohtumees. "See oo niipallu väärt! Teda peab sunnitööle tuleva-aasta panema või vallast väl'la kirjutama." Panid änampakkumisele: kis rohkeim pakkus, sai saapa enesele. Võttis peoga taskust pähklid ja andis nende kolmele ja sai saapa eesa kätte. Änamasti va ussitand pähklid olid, mis ta tüdrukute käest saand oli, - va praht. Mis sa vaesega teed?! Andsid saapa tagasi. Ütlesid: "Ega see õige põle. Sa magad sui maha ja jätad pearaha maksmata." Pähkleid võis veel Kolovere laada kolmandal päeval aeamas keia (Koloveres oli vanasti laata kolm päeva, 17. jaanuaril oli esimene laadapäev).
ERA II 291, 237/9 (17) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k. - Vello Eenveer < Jüri Varblane, s. 1866 (1940).
Pähklite korjamisest ja "ajamisest" vt. ka veel nr. 12:1, 84.