Vanal ennemuistsel ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas, ka nende sisu olnud noorestpärast magus. Lapsed aga ei lasknud pähklid sugugi valmis saada, vait rooskanud kõik sahrapuud neist tühjaks. Metsajumal arvanud nenda paremaks pähklid siis süüa, kui nad valmis saanud on, ja loonud sellepärast tuima noorestpärast hapuks ning pannud pähkli isi karedalehelise tupe sisse, kus pähkel noorestpärast kõvasti kinni pidi olema, nii et ammastega teda katki teha ei saa. Ainult siis, kui pähklid valmis on, võivad nad kareda tupe seest välja kukkuda. Sest ajast saadik ei himustavat lapsed enam pähklid noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.
H III 24, 160/1 (26) < Halliste khk., Kaarli v. — J. P. Sõggcl < Peeter Sõggel (1895).