1) Väljalt ja metsast korjati oblikat kus oli ja tehti suppi. Oblikas raiuti peenest, valati tulist vett pääle, siis ästi õõruda ja väänada, siis tangu natuke ulka, las keevad pehmest ja natuke apu manti ka -, õige ia supp saab. Meie tieme praigagi. Ega ennevanast manti pandud, siis valati või(d) piima ehk muidu rõeska piima peale. Piima õli siis ka vähe. Paar lehma pieti maja pääle, needki õlid lahjad-kondid. Nii kui lauta kinni jäivad, jäi piim ka kinni. Mis nad võisivadki andada: vett ja õlgi anti ette. Suvel, kui õli karjamaa paljas, käisime kaselehti korjamas ja tõime lõunete ajal lehmidele ette. Nüüd süedetakse jõutoitu ja linaseemekookisi, siis on ka aasta läbi igas majas piim, kellel juba paar-kolm lehma laudas.
Värske kapsas pandi rasvaga ahju praadima. Küll oli ia roog. Rohelisi lehti ei tarvitatud, ainult pia riiviti vai leikati katki ja ilma keetmata kohe ahju. Naerist meie ei küpsetand. Seime niisamate maast toorelt nagu kaalikatki. Kaalikaid ja kartulid küpseteti reheahjus ja tuleasemel. Neid seime vorungiga. Panime vorungile natuke rõeska manti ulka ja küll õli ia süüa. Jänesekapsad on küll iad apud suhu pista. Kes neid muidu korjas, eks lapsed ja marjulised vahel ikka suhu torkand kui juhtus nägema.
ERA II 279, 175/7 (6-10) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Pagari as. - A. Männiste < Triinu Suuder, 78 a. (1940).
2) Marjadest korjati neid mis praegugi. Söödi piimaga. Moosi ei mõistetud keeta. Lastele kuivatati mustikaid kõhurohuks. Esteks lahtiselt tuule ja päikese käes paberi pääl ja pärast soojas ahjus. Peale leibade väljavõtmist pandi õhuke kord marju pannidega ahju. Paber pandi alla (mustikaile). Kui lastel olid kõhud lahti, siis korjati lepaurbi ja anti sisse.
ERA II 279, 230/1 (27-29) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - A. Männiste < Hilda Alaküla, 47 a. (1940).
3) Kurjasilma vastu suitsetati nõmmerohtudega. Nõiakõldasi ka suitsetamiseks korjati. Marja ja siene läksivad vahest mitmekeste koos, kui kaugemale õli minek. Ligidal käisime üksipäini ka. Mõisametsast võis marju ja seeni korjata kes tahtis. Nüüd peab luba olema, kes tahab riigimetsa marja vai siene menna. Kadakaid korjati metsast ja rohitseti juaksvaaigust. Põdrasammel ja sua-ubaleht on tiiskuse ja köha vasta. Tuleb teed keeta. Sua-uba korjati ja kuivatati enne ära. Palderjani korjatakse ja tehakse teed, see rahustab. Loomadele ka antakse palderjani sisse, kui aiged on. Pohlavarsidest keedetakse teed, ei mäleta, mis aiguse vasta. Nõiakõldasi korjatakse loomadele rohuks. Pärnaõie teed juuakse köha vastu. Paisuehed on rinnarohud. Kadakamarju tarvitatakse vietõve vasta. Heinputka juurt antakse alvatuse vasta. Paatspuu vett määritakse sügelise kõhtadele vai kärnäle. Männikasvudest tehakse jooksvaaigetele vanni. Kase noori lehti liutatakse viinas, siis seda sisse võtta jooksva vastu. Metsast lapsed sõid heinputke latvu ja jänesekapsaid.
ERA II 279, 183/5 (8-22) < Iisaku khk., Illuka v., Kõnnu k. - A. Männiste < Miili Kroon, 71 a. (1940).
4) Heinputk on mürgine taim. Kui lapsed heinputki närisid, jäid haigeks, väheselt närida ei teind viga. Heinputke juurikaid korjati õitsemise ajal, lõigati katki, kuivatati ära, neist tehti teed verise kõhutõve vastu, see on just kõige parem rohi selle haiguse ajal. Kui juuri ei ole, aitavad ka putked. Kui kõht lahti, pandi kohe külma vett juurikate peale, ilma keetmata lasti liguda, joodi seda vett ja aitas kohe. Heinputkest tehti ka pooli roogu kanga kudumiseks. Teeleht aitab ka kõhutõve vastu, ehk küll nii heaste ei aita kui heinputke juured. Teeleht vaigistab palavikku, teeleht võeti pesti puhtaks, pandi haava ehk kuiva paistetuse peale - vaigistab valu. Kummelid, ilma õielehtega nupud pannakse valutavate liikmete peale, niisama moodi toorelt ilma keetmata. Maavitsad, marjad noorelt tumerohelised, küpselt punased" parandab haigust, teised ei või süüa. Krooklehed kõige juurikaga üles võttar tee on hea külmetuse ja kõige haiguse vastu, vere ringjooksu ja nõrga tervise kosutuseks. Kellel sooled kuppes käivad, saab krooklehe teed juues terveks.
Tamme koored, heinputke juured ja linaseemned seita keeta on looma punase kusemise vastu heaks rohuks; võib anda kohe mitu toopi korraga, võib ka loomarasva juure keeta. Luuvalurohi, valge õitega, kasvab kivivarede peal, keedetakse loomadele luuhaiguse vastu, inimestele tehakse vanni jooksva haiguse vastu. Jooksva vastu on humala vannid head. Raudnõges õitsemise ajal korjata, äädikaga keeta, vedel ära kurnata, sellega peanahka kästa - hea juustekasvatuse rohuks ja juustehaiguse parandajaks, Naistehärjapead, valge õitega, naiste valgetevooluse vastu hea rohi. Rabakanarpik, suitsetamiseks sandi silma vastu, saab ka värvimiseks korjatud, annab ilust rohekat värvi. Paakspuu marju süüakse, kui kõht kinni, Koeranaela peale on hea linaseeme ja rasva segu keedetult ja nii tuliselt peale panna kui võib, kisub mäda välja ja parandab kiirelt. Jooksva, issiase haiguse rohuks tehti vana kal'laraba palavaks haigete jalgele vannitegemiseks. Kadakamarju söödi verepuhastamiseks ja seedimise korraldamiseks, Tuleroos (aaloe) ja mesi on tiisikuse rohuks. Tõrv ja mesi seita keeta, hea tiisikuse rohi. Põlend haava peale on niinepuu kaabe heaks rohuks: niine koor võetakse pealt ära, koore alt kaabitakse puud, see kaabe lüüakse vahule, pannakse riidelapiga põlend haava peale; kui ära kuivab, pannakse uut vahtu peale, parandab ruttu haava.
Kopsupõletiku vastu on hea raud- ehk plekkasi tuliseks teha, tõrva peale tilgutada, seda "auru haigele nina alla panna sissehingamiseks, on väga hea. Olen ise sellest abi saand, kui hingamine oli nii raske, et vaevalt veel kõõksuda sain. Kadakarasva korjatakse, pannakse pudelisse, kork kõvaste kuusevaiguga pealt kinni, lähäb seistes rohekaks haljaks vedelikuks; võetakse rinnahaiguse ja läkaköha vastu.
ERA II 285, 58/61 (3) Rapla khk., Kabala v., Pühatu < Märjamaa khk. - E. Poom < Olga Arjakse (1940).
5) Jäneskapsad, ableoblikad, naadid, kapsalehed - need olid kõik vanal ajal toiduks korjatud. Olen isigi nende suppi söönd; keedeti ää ja pandi piima peale, oli kõhutäiteks hea küll, ega vanal ajal nii pallu karduleid oln, nagu nüüd on. Mo isal oli pal'lu lapsi. Kui me Kanalepal elasime, siis käisime iga kevade metsast jänesekapsaid korjamas, ja siis neid kasvas pal'lu metsa all; nüüd võetakse metsad maha ja kaovad jänesekapsad. Ega nüüd inimesed söökski neid enam, tehakse jo nüüd kõiksugu toitusi, mis enne teatud uneski näha.
ERA II 260, 65 (117) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Mari Paaks, s. 1871 (1939).
6) Söödavad taimed olid metskõrvitsad, kõrvenõgesed, hapuoblikad, naadilehed, jänesekapsad ja. kapsalehed ja kardulevarred. Neid olla keedetud ja söödud näl'la ajal.
ERA II 260, 69 (122) < Märjamaa khk. < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. - Emilie Poom < Anna Arjakse, s. 1873 (1939).
7) On palju puid ja taimi, mida tarvitavad lapsed mänguasjadeks ja kah söövad neid sageli. Olgu see käik metsadesse, mere äärte - kõikjal leidub taimi, mis kuidagi kõlbavad lastele. - Väikesi peeneid kraavikõrkjaid (kõrkeid) korjatakse hää hulk veest, ja maal siis hakatakse neist punuma palmikuid. Võtab teine tütarlaps oma peose kolm pikka kõrkjat, teine otsad peos, ja teine teeb siis palmikut. Ikka teinekord teine ääre kõrges, keskmisele pääle - nagu juuksepalmik. Merekõrkjad - madalais lahtedes kasvavad meretaimed, tunduvalt suuremad kui väikesed kõrkjad. Neist valmistatakse lihtsa kimpu sidumise ja latvu ära lõigates ujumisveste (kuivatatult muidugi). Merekõrkjate juurte all leidub mõnel kõvem valge jupp, nn. kõrke tumm, see pigistatakse tüvest välja ja süüakse ära, on magus. Vanemad inimesed tarvitavad kõrkjaid patjadeks, rangipalideks jne.
Roojuurtes leiduvaid valgeid porgandisuurusi juurekesi, nn. rookellasi, söövad lapsed jällegi. On hästi magusad. Vaevalt on lapsi, kes ei tunneks oblikat ajaäärtel, kraavikallastel, üldse kõikjal kasvav lehttaim. Hapumaitseliste lehtede ja lihavate hapukate vartega. Armastatum söögimaterjal lastele. Jänesekapsas. Veidi noorele ristikale ("härjapeale") sarnanev taim, kasvab vara kevadel" jällegi hapukas taim, süüakse tal lehti ja valgeid õisi. Hapuleheliste taimede ja ühtlasi söödavate taimede hulka kuulub veel paberits (okkaline põesaspuu ilupuu-aedades, kuid kasvab kah metsas). Samuti süiakse ta marju sügisel (punased).
ERA II 260, 199/200 (198-203) < Pöide khk., Pöide v., Reina as. - Albert Truu (1939).
8) Naadikäkist. - Vanal ajal, kui rahvas suures puuduses ja vaesuses elasivad, siis on üks peremees metsast korjanud püinaatisid, mis keige varem ju kevadi metsas kasvab ja ka hästi pehme on, on neid korjand ja kodu viinud ja perenaise kätte annud, et neist jahudega segi käkki teha. Ja see on neil korda läinud ja sellega täitnuvad oma nälja isu. Aga sulane on väljal kündmas olnud. Ja siis saatnuvad väljale sulasele ka seda naadikäkki. Kui viija sulase juure läinud ja seda temale pakkunud, öölnud sulane vastu, et "pane senna kivi otsa, lass jahtub," et "läheb külmaks, siis on kõvem ja on parem süia". Ja nenda teinud ka käkiviiia ja läinud ise kodu ja sulane künnud edasi. Tüki aja pärast läinud vaatama, et kas käkk on ju külm, et siis teda ära sööks. Aga kivi otses ei ole enam kedagi olnud, muud kui varesed karjunuvad seal lähidal. Teine vares karjunud, et "naadi käkki, naadikäkki" ja teine ütelnud, et "veel tahak, veel tahak!" Sest varesed söönuvad naadikäki ära ja sulane olnud omast pruukostist ilma jäetu.
H III 26, 15/7 (4) < Kursi khk. - J. Sturm (1895).