Luua okse lõigati kasemõtsast, kus sihantse noore kase om, nee om sirge. Keväde käiti luua okse lõikamen, sis ku veel lehti puie küllen es ole; nee tetti suve jaos valmis, ja sügüse ku lehe maha lännu ollive, sis tetti jälle talve jaos luua valmis. Luuda pidi tetä mõistme, mõni teeb ku varese pesä, üits aru siin, tõine sääl, - luud piab ilus üteline oleme. Ku alvasti tett om, ega see midagi ei seisa kah, varsti laob ärä. Luua kespaika panti iki pikempe vitsa, äärte pääle lühempe. Luua tüvi kah lõigati ümarikses - keskelt kõrgemp, äärte poolt madalemp. Pajuvitstest aeti kaits või ka rohkemp võru luual tüve pääle. Vits kääneti keertu ja tetti võru valmis, sis aeti pääle. Pidi kõvasti kinni oleme. Mõni toll olli nende vitste vahet. Mõnelpool seoti luud kah londige kinni.
Meie esäke olli vana mees, mõist ästi luude tetä, sis viis mõisasakstele kah. Tahtsive kangesti tema luude, et ollive ästi tett. Ku mõisa teopäevi minti tegeme, rehele või, sis pidive iki oma luua oleme. Rehe man kulus luude pal'lu. Kui tapme veert üles löödi, sis iki pühiti kah, linasseemelte ja ristikeinä seemelte aig pühiti peris. Rehe man pidi ää luud oleme, ega sääl kundsuge midagi es saa tetä. Tuulutemise man tetti väike tuulutemise luuake sihantstest kõrtest, kun pää veel otsan om, tühja pää mudiki, kust terä vällä oma rabat. Võeti üits peoksetäis sihantsid kõrsi, seoti kinni, sellegi om ää kerge tõmmate neid aganid, mis terade pääle putuve. Ütelti iki, et tuulamise luuage pühitse tuulismaa alt.
L < Tartu < Halliste khk. - S. Lätt < Liisa Kutti, s. 1877 (1940).
Luudadest vt. veel nr. 7, 60: 2, 84.