Esimesed kevadised lilled on sinililled, nimetakse ka külmalilled. Need tõusevad maast üles kohe, kui lumi läheb; juba lume all on nad õienupud mullapinda ajanud. Esimesed õied on lühikese varrega, hilisemad kasvavad juba pikema varre otsas. Lastele on need lilled väga armsad. Ei jõua oodata, kui õied lahti löövad; käiakse mitu korda päevas vaatamas, kas saaks juba lille tuppa tuua. Lapsed armastasid endid lilledega ehtida, lilledest sai pärge punutud pähepanemiseks, lilli pandi nööpauku rinna ehteks ja mängiti lilledega ajaviiteks. Lilli toodi akna peale klaasi sisse ja lilli pandi sängi pääotsa lõhna andmiseks. Laste ütlused lilledest olid: "Sinililled silma peale, kullerkupud kulmu peale" varsakabjad kaela peale, jaanikannid jala peale, valged lilled varva peale." Sinilille lehed on lume alt tulles rohelised, külm neile viga ei tee.
Sinilille järgmine on valgelill, nimetakse ka külmalilleks, ehk ta küll külma vastu õrnem on: kõvad öökülmad näpistavad valgelille õisi. Peale sinilille ja valgelille tuleb mitmesuguseid lilli, tuntumad on kullerkupud, jaanikannid, nurmenukud, võililled ja mitmed muud, ei tea iga pisilille nime. Hilisemad lilled on käokingad, kurekatlad, linnukannid, vormililled, karikakrad, kanapersed, karukellad, kassikäpad, rukkililled, kukelõtid, kassitapud, seatel'led ehk harakaladvad jne. Rukkilill, kukelõtt, kassitapp, harakalatv on põllulilled ja kasvavad vilja sees, heinamaal neid ei leidu; ka karikakar kasvab põllul. Põllul leidub veel mitmesuguseid suuremaid ja vähemaid lilli, ei tea neid nimepidi üles arvata.
Kullerkupud ja jaanikannid (mõnelpool nimetakse pääsusilmad) on lastel ja noortel tüdrukutel armastatud lilled, neid tuuakse pühapäevaks tuppa akna ehk laua ehteks. Nurmenukk ehk käekaitse on ilusa lõhnaga, õisi kuivatakse tee valmistamiseks. Käokinga leidub väheselt, on nüüdsel ajal kaitse alla võetud, Vormiksed ~ vormililled on lõhnavad ja neid toodi sellepärast tubadesse. Karikakra õisi korjati ja kuivatati musta riidevärvile juurepanemiseks, ka pühademune sai karikakra õitega värvida, andis kollast värvi.
Võililled kasvavad õuel ja on lastele mängimiseks. Võilille õis võetakse ja pannakse teisele koone alla, kui tahetakse teada, kas teine on palju võid söönd. Kui päike paistab võilille õiele, siis annab see lapse koone (lõua) alla kollast helki. Kellel palju kollast koone alla tuleb, see on palju võid söönd, kellel vähe kollakas, see on vähe võid söönd. Väljaõitsend võilille vartest tegid lapsed endale kaelakettisid: varred pisteti rõngaks, peenem ots jämedama sisse, sai pikad ketid tehtud ja kaela riputatud. Neist vartest sai ka pilli teha. Kõvad toored varred ei tee häält, vanad pehmed võetakse keskelt paras tükk, puhutakse peenemast otsast sisse ja teeb parmupilli. Kõik ei hakka häälitsema, see visatakse siis ära ja võetakse uus, neid on ju külluses saada. Alles väljaõitsend õied, mis endid kokku tõmbasid, olid nii eidepea moodi, kellel pikk müts peas. Kui õiel juba lai seemnekroon otsas on, siis see tuletas halli taadipead meele. Kui juba tuul seemned ära viis siis oli paljapeaga taat valmis ja lapsed said mängida nendega vanaema ja vanaisa. Parajaste õitsev kollane õis oli noor kollase peaga poiss ja kinnine õienupp noor tütarlaps. Võililled on ka sigade ja lehmadele heaks söödaks. Kui lehmad võililli söövad, annavad rohkem piima ja võid; sellest on vistist ka lill omale nime saand.
Lilli, mida ilusa lõhna pärast nopitakse, on: õhtulilled, talihallakad, piibeleheõied, maarjakastehein, viinalilled, kannikesed. Kannikesed, nimetati ka kaunalilled, õitsevad vara kevadel varsi sinilillede järel. Lapsed neist suurt lugu ei mõistnud pidada, ei ole neil suurt ilu, aga suuremad tütarlapsed armastavad neid omale rinda panna. Õhtulilled, õhtukannid, öökuninganna annab kõige rohkem aroomi. See oli juba vanal ajal tüdrukutel armsamaks lilleks, õisi korjati ja pandi riiete kirstu, et riided pühapäeval kiriku minnes magusaste lõhnaksid. Ka maarjakasteheina korjati samaks otstarbeks, mõlemaid leidub väheselt, iga maa peal neid ei kasva. Talihallakaid kasvab rohkem pajumaa küngaste peal, õied on roosakad-valged, lehed seisavad läbi talve haljad rohelised, sellest ka nende nimi. Neid keedetakse luuhaiguse rohuks, nimetakse ka luuvalurohuks. Piibelehte õisi nimetakse nüüdsel ajal maikellukesed. Viinalilled on pisikesed valge õitega, kasvavad pajuheinamaal küngaste otsas, õitsevad varakevadel ja sui on neil pisikesed punased marjad külges. Kannike ~ kaunalill õitseb varsi külmalillede järel, peale õitsemist kasvavad seemnekaunad õite asemele. Leemelehte ei tunta siin ümbruses, võib-olla on teine nimetus.
Söödavaks taimeks olnud näljaajal naadilehed, neist keedetud leent. Kõrvenõgeste taimi ja juuri olla keedetud toiduks, ka noori ohakataimi olla varakevade leemeks keedetud, piimaohakad ei ole kõlband toiduks. Lapsepõlvel kuulsin vanadelt laulukest:
| Pereeit, miks muretsed, |
| kas pudrutangud puuduvad! |
| Küll ohakad siis aitavad |
| ja nõgesed nõu annavad. |
| Las sinililled sirguvad |
| Ja varsakabjad kasuvad ! |
Võib arvata, et on mõndagi metsataime näljaajal toiduks tarvitatud, aga nüüdsed inimesed ei tea selle kohta midagi seletust anda. Ainult mõni ütlus taimede kohta on meele jäänd, öeldi: "Ohakas mo obune, sõnajalg mo sõiduruun." Teine ütlus: "Humalas, humalas ullutas, nõges, nõges nõkutas, segane, segane sekutas, linnas jalgu liigutas." Jänesekapsad ja hapuoblikad olid veel minu lapsepõlves lastel maiustuseks süüa, eriti head mekkisid jänesekapsa õied ja noored lehed. Õitseb kevade varakult, lehti leidub läbi sui, kasvab kuusemetsa all. Hapuoblikas kasvab põllupeenardel, noored lehed on maitsvamad, neist olla ka leent keedetud; vist olla ka oblika juuri söödud, aga õisi ei ole söödud. Ennejaanipäevaseid lilli korjatud lehmadele. Kui neid sai veel kolme saksa maa pealt toodud, siis võis julge olla, et lehmad sui läbi terved ja rohkeste piima annavad. Loomi välja lastes öeldi: "Lehmad lillelepikusse, ärjad arueinamaasse, mullikad murumäele!"
Mitmeid taimi on arstimiseks tarvitatud. Kõrvenõgese juurtega vaotati punaseid plekke, mis mõnikord inimese ihu peale löövad, nimetakse nõgeseplekid. Nõgesevesi olla ka hea peapesuveeks, mõjub juuksekasvule ergutavalt. Kõrvenõgeseid toodi, tuppa kirpude kaotamiseks. Kõrvenõgese vihaga vihtlemine olla, jooksvahaigetele kasulik. Kõrvenõges kasvab talumajade ümber rammusa maa peal. Kui lapsed olid sõnakuulmatad, siis lubati neile õuest nõgeseid tuua. Suuremad lapsed vallatlesid nõgestega, püüdsid üksteist kõrvetada, siis oli jooksu ja tagaajamist, et küll sai. Raudnõges on ka kõrvetaja taim, kasvab seinte ääres ja juurvilja-peenardel. Villi ja roosihaiguse korral suitsetakse raudnõgestega. Kui peenardelt sigadele rohtu kitkutakse söödaks, siis vaadatakse hoolega, et raudnõgeseid rohu sees ei oleks: kui siga raudnõgeseid sööb, jääb haigeks; eriti õrnad on põrsad, on surmajuhtumeid põrsastega olnud raudnõgese söömisest. Põllul vilja sees kasvavad põierohud. Õied on põiekujulised, neid keedetakse lastele põiehaiguse puhul, kasutakse õisi ja juuri. Pistirohud kasvavad põllupeenardel ja kivivarede ümber, punase õitega, keedetakse teeks pistihaiguse korral. Põllumänd ehk salakoirohi kasvab põllul vilja sees ja kartulivagude vahel. Kui katki teha" tuleb piima välja; kui on salakoi (nahahaigus), siis seda piima peale panna, teeb terveks. Takjas kasvab õuel ja põllupeenardel, lehta nimetakse kobrulehed. Takja juuri keeta - hea juuksekasvatuse abinõu. Takjad olid noorematel üksteise narritamiseks head: neid loobiti pähe, juustesse ja riiete külge, neist tehti teisele seljataha nööbiridasid ja muid vigureid. Kui keegi teise seltsist tüdind oli, siunas varsi: "Ega temast lahti saa" ta nagu takjas kinni." Lepakollad, kuusekollad, nõiakollad kasvavad kuusemetsas samblakünkal, väänes seisab ka talvel lume all roheline ja kasvab suvel edasi. Vanal ajal mitme kuntsitamise juures suitsetamiseks ohutatud. Neid leidub väga vähe. Kui neid leiti, siis kohe korjati ära, seisab kuivatult aastate viisi, on juba kasvades kuiv rohi ega närtsi pehmeks, kui maast ära võetakse. Teeleht kasvab õuel, teede ääres ja põlluservadel; lehti pandi mädamuhkude peale, kisub mäda rutem välja. Seemneid küpsetati kõhulahtisuse puhul sissevõtmiseks. Paiseleht kasvab põllukraavi kallastel, õitseb varakevade, kui muu rohi alles üles tõusma hakkab, lehti pannakse mädapaisete peale, aitab tervendada. Õied on kollased, võilillede sarnased. Raudriarohi kasvab põllupeenardel ja vilja sees, õitseb sui läbi hilissügiseni, valged õied. Kui lapsel sõrm katki läks, öeldi: "Pane raudriarohtu peale, paneb vere kinni." Raudriarohu teed joovad naised kuuhaiguse korral. Külma teed juuakse vere vaigistamiseks, kuuma vere hõlbustamiseks. Puned (majoranid) kuivatakse talveks vorstide sisse maitseaineks, lehed ja õied. Kasvab kõrgustikul, mägedel. Punelehti õõrutakse virsale ja pannakse haudund varvaste vahele rohuks. Köömel on kõigile tuntud taim, tarvitati vanasti ja nüüdki toitude juures maitseaineks. Köömli seemneid riputati võileiva peale ja pandi leiva taigna sisse, kapsaste sissetegemisel riputakse köömli seemneid ja jõhvikaid segi kapsaastjasse. Obuoblikas on hapuoblikaga sarnane, aga suurema lehtega ja teistsuguse õitega. Obuoblika juuri keedetakse ja segatakse hapukoorega naha sügelemise vastu rohuks. Tedremadaraga olla vanaste värvitud, korjatud juurikaid punase värvimiseks. Tedremadar kasvab aruheinamaal, väiksed kollased õied madala varre otsas. Üleüheksa ehk üheksamehevägi kasvab põllupeenardel, vanarahvas ütles: "Üleüheksa aitab üheksakümmend üheksa haiguse vastu, sajas haigus on surm, selle vastu ei aita." Üleüheksa-õied korjati ja kuivatati ära, hoiti alal iga haiguse vastu arstimiseks. Kuuskjalg ehk põldosi kasvab põllul vilja sees, kuivatakse teeks põiehaiguse vastu. Tuhkmarjad kasvavad nõmmemaadel, lehed ja marjad sarnlevad pohladele, keedetakse põiehaiguse rohuks. Venituse-karikakar ehk arnikas õitseb hilja sügiseni, keedetakse õllega venitusehaiguse vastu. Maa-aluserohtu on kahte seltsi: ühed pisikese punaste õitega, kasvavad juurviljapeenardel, neid kasutakse peene punaste vistrikute nühkimiseks, mis maa-alusteks nimetakse ja arvatakse maavihast tekkinud. Teine selts maa-aluserohtu kasvab põllul kivivarede ja aedade ääres, ümargused lehed, varred kasvavad väänes, õitseb varakevadel, lillakas-sinised õied, õite varte külges ponnid nagu maa-aluse kublud inimese nahal; nendega arstitakse jämedakublulist maa-alusehaigust.
Valge karikakar ehk kanaperse õitseb sui läbi hilissügiseni, kasvab põldudel ja heinamaadel. Uuemal ajal kasutakse ennustuseks: rebitakse õielehti küllest ära, iga kord üht sõna öeldes; mis sõna viimaseks jääb, see on ennustuseks tõsi. Sõnu olen ainult ühed kuulnud, need on armastuse ennustuseks ja käivad järgmiselt: "Mina armastan sind. Nõnda kui sina mind. Südamest. Valuga. Üle kõikide. Ei ühtigi." Neid sõnu loetakse õielemmeid rebides; missugune viimseks jäeb, seda peab uskuma. Põllukülimit on imepisike taim, kasvab põllul mulla peal, on trehtlisarnane, ennustab viljasaaki: kui külimit seemneid kuhjaga täis, tuleb rikas vilja-aasta; kui poolik või vaeglane, siis viljasaak keskmine; kui paar seemet ehk tühi, tuleb vilets viljasaak ehk näljaaasta. Sireliõitest otsitakse ennustuseks õnne: õis, mis rohkema õielehega on kui harilik neljalehega, ennustab õnne; mida rohkem õielemmeid, seda suurem õnn; õis kolme lemmega ennustab õnnetust. Härjapea- ehk ristikheina-leht" kui on nelja lehega, ennustab õnne; kes leiab nelja lehega härjapea, nopib selle kohe omale raamatu vahele kuivama õnneleheks.
Orjavits kasvab põllul vilja sees, kasvab viljast kõrgemaks, pruunikad õied, kõvad varred. Nendega olla orjuseajal mõisakubjas töölisi löönd, tõmmand kohe üle piha valusa hoobi" töötegijal polnd ju muud kehakatet kui särk selja peal, ja sellest käis orjavitsa löök läbi. Veriskelmid kasvavad ka põllul viljas ja põllupeenardel, pikad varred valge õitega, mehed panevad õisi tubakale lisaks piipus suitsetamiseks. Rukkilill, sinise õitega, kasvab rukki- ja suivilja-põllul. Rukkilille teed antakse sünnitajatele valu vaigistamiseks. Palderjan on tuntud taim, kasvab madalas heinamaal, kraavikallastel, roosakad õied, juuri kuivatakse rohuks, närvide vaigistamiseks. Ingver kasvab madala maa peal, tarvitakse seest-venituse haiguse vastu. Heinputk kõigile tuntud taim, putkest teevad poisid vilesid. Vanaste öeldi: "Kui heinputk õitseb, siis on heina kasu (kasv) täis." Siis hein ei kasva enam suuremaks, hakkab ära kuivama, kui kauaks niitmata jääb.
Mürgised taimed: naese niinepuu kasvab mägisel maal, madal põõsas, õitseb varakevade, kui lehti veel puudel ei ole, marjad mürgised; ussimarjad kasvavad mägede peal, nelja lehega, lehte risti vahel üks must marjaiva, mürgised marjad; kui laps neid marju suhu võttis, jäi haigeks. Tikstamm olla kõige kangema mürgiga, üheksa marja surmab hundi ära. Neid on vähe leida, rammusa maa peal kasvavad lihavad marjad on kobaras, musta värvi.
ERA II 285, 44/58 (2) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1940).