65. Metsatööd vanasti mõisas

See enamiste tehti talvel ja algas sügisel lume mahatulekuga ja ka maa külmamisega. Homiku vara mindi metsa puid raiuma. Oli veel minu mäletes, kui olin 10- või 12-aastane, kui veel sihukesi mehi oli, kes olid sel ajal metsatööd teinud, kui veel saagi ei tuntud. Palgid raiuti kirvega ja tahuti ning varati. Rattapuud raiuti kirvega ja tahuti; ka ei olla ratta pöiagi jäuks saagi tarvitud, vaid selle jäuks olnud sarnane terav raud, mis tuletab meele meie katukse pilbasteleikajat, mida niimeistriks nimetakse. Ka halupuid olla veelgi minu isa raiunud, olla olnud päevane norm lühikese päevaga üks süld päevas. Ei olla väga raske olnudki. Olla kaunis vara õhtale saanud ja olla veel jõudsam olnud kui saega. Sest saega töötades peab olema paarimees, mis on tülikas, kuna üksi teed, nii kui tahad. Ja saega nõutakse paari pealt kolm sülda päevas, kuna kirvega ainult kahe süllaga lepiti pika päevaga. Puude oksad köideti kubusse hagudeks, millega rehesid köeti ja ka mõisa peretubasid. Tehti ka talude koha eest hautegemise päivi, nõnda et terve pere, kes täiskasvanud, pidid sügise minema mõisa hagu tegema. Ja kohustus oli nii, kuida koht ehk rendi suurus. Veel sel ajal, kui ma Keilas leeris käisin, see oli 1903. aastal, rääkisid Hageri kihelkonna leeripoisid meile kui naabrikihelkonna leeripoistele, et Hageri õpetaja Thomson nõuda leeripoistelt hagude tegemise kohustust ja ka Hageri kirikuvalla talurentnikude käest haotegemise kohustusi, nagu see vana orjaajal olla olnud. Kuid talurahva-komissari ja kiriku vöörmündriherra keelu tõttu olla sellest loobunud. Aga olla selle-eest pidanud vihase jutluse kirikus viimsepäeva märkidest, et neid saab tulega kõrvetud igaveste igaveseks ajaks, kes oma hingekarjase peale käia kaebamas.

Mis aastal mõisades saed tarvitusele võeti metsalõikamiseks, ei tea keegi just täpset vastust anda. Kuid minu isa jutu järgi ilmunud Äesma mõisa esimesed saed metsalõikamise jäuks Krimmisõja ümmer. Kuna tislerid ja puusepad saed said, selle kohta ei tea keegi mingit vastust anda.

Homiku tõusti kuke laulu järgi üles. Pereema ehk ka tüdruk (vaim) pani supi sooja ja ka leivakoti metsaraiujatele või metsaminejatele, sest talvel tehti ka metsalõikuse või -raiumise päivi mõisale. Söödi, ja kui oldi söödud, siis pandi riidesse ja tublid jalanõud jalga ja mindi metsa. Töökoht oli 2-5 versta ja rohkem kaugel. Kui veel oli lumi sügav, siis tuli summata läbi lume. Tehti ikka oma päevane töö ära, ja töö oli valmis, kuna mõisa metsavester oli töö vastuvõtt, ja hakati koju tulema. Kuid ega sellejuures veel inimesed oma rõõmust meelt ei kautanud, vaid teel kõneldi metshaldjaist ja ka metsavanakesest, kes ikka vaeste orjadele head on olnud, kuna saksu raskelt karistanud. Ka olid metsaraiujatel oma lauludki. On ka mul teada üks metsaraiujate laul, kuid ei ole meeles rohkem kui esimene salm:

Kord olnud tige metsasaks, iial ei olla tema puuraiujate tööga rahul olnud ja öölnud oma harjunud sõna: "Madu söögu sind!" ja peksnud alati metsamehi. Kord tulnud keegi kange keelega mees metsa, ja kui metsasaks parajasti jälle riielnud ja orje peksnud, olla see läinud tema juure ja öölnud midagi võõras keeles, mille üle metsasaks koledasti kohkunud. Järgmisel päeval metsasaks tulnud hirmsa näuga metsa töömeeste juure ja karjunud, et must madu ajada teda taga, ja jooksnud metsa. Keegi ei olla temast enam kihku ega kahku kuulnud. Peale selle olla tulnud see võõras kange keelega isand mõisahärraga, kes on öölnud, et keisrihärra on peksu keeland, ja kui seda metsasaksa keegi peaks leidma, kus tema on, ehk teadma, kus tema on, kohe teatada mõisahärrale ehk temale mõisa ja et tema talupoegade peksu pärast "see kohtutrahv saama". Kuid metsasaksa ei olla leidnud keegi ja jäenudki kadunuks.

Puu raiuti kirvega jalalt maha, oksad klaasiti ära, mõõdeti vaksaga halu pikkus ära. Halu pikkus oli kaks ehk kolm vaksa, nii kuida mõisas nõuti. Ka oli mõõdupuuks küünar, tehti ka küünrapikkusi halge. Lühikese päevaga oli mehe päevane norm üks süld, pika päevaga kaks sülda. Suvel puid ei raiutud ega hagu ei tehtud. Kahesüllane norm oli maarjapäeva ja jüripäeva vahel ja sügise enne mihklipäeva. Mihklipäevast juba hakkas heinamaa laastamine ja ka metsatööd ning hagude tegemine. Tehti ka suvelgi, kuid ametlik aeg oli talvel, algas mihklipäevaga ja lõppes jüripäevaga.

Kui suur tarbepuude raiumise norm oli, seda mina ei tea. Kuid nagu ma mäletan, et isa rääkis: kolm rattapuud valmistahutult mehe peale päevas; rattapuud olnud üks süld pikad. Siis ratta rummupuud, need kooritud ära. Nägin ka isigi veel kellegi Kärmase-nimelise mehe juures muinasaegse viisi järgi tahutud rattapuud ja ka ratta rummupuud: kasepuu, ja kirvega korp üle täkitud. Siis pütilaua puud, mida tarvitadi sangleppasid, kuid ka ratta rummupuu moodi koor ära täkitud, sest et koore all kuivamine teeb tarbepuu hästi vastupidavaks. Metsast toodi põllu rullipuud, milleks saeti talvel männa tüüka alumine ots ja mida tõrvasem, seda parem, sest see ei kuivanud kergeks ega ka pehkinud nii hõlpsasti. Sahapuud juuriti juurega maa seest (kuusepuu) üles, ja juur jäi käsipuu ehk kure pidemeks, kuna tüügas saha aisaks jäi. Kuid pandi ka kaks tükki kokku, millest siis härge sahku tehti.

Kuid puud sahkade jäuks juuriti sügise sula maa aeg. Kui suur nende norm oli, ei tea, kuid metsavahil oli kohuseks otsida tarviline arv kuusemetsa seest niisugusid puid, mis kõlbavad juurida sahapuudeks. Saha rauapuud said valmis tahutud kasepuust, kuid enne pidi ta koore all kuivanud olema. Raiuti kasepuu maha ja võeti rauapuu pitkus välja ja täkiti kirvega korp ära ja pandi varjule kuivama kuski kuuri või ulualla, ka pööningule, kuhu vihm ega päike peale ei paista, et mitte pehkima ei läheks, kuna päike teeks ta jälle pakatama. Ja nagu ikka seisis tema seal senni, kui tarvitamiseks võeti, kust siis saha rauapuu välja tahuti, kunagi mitte enne kui üle aasta, oli see siis mõisas või talus. Ka saha lusika varred, kirvevarred, reha pulgapuud, reha peapuud raiuti talvel, kuna aga reha varred suvel otsiti - siledad, alt ilma oksteta ehk vähese okstega noored kuused paksu kuuse tihnikust, sest et sealt leidus ikka sarnaseid puid, kuna lagedal kasvavad kuused ei kõlba reha varre puudeks. Reha vars sai koorest ära puhastud ja alt tüüka ots lõhki aetud, alla lõhestiku ligi sai jäetud rõngatauline koore osa, lõpule sai sisse löödud kiil, mis lõhendiku laiali hoiab.

Siis metsa voorimine. - Iga talu või pere pidi tegema talvel teatud arvu mõisavoorisid. Tuli käsk mõisast, et sel teatud päeval olgu perest hobune mehega ühes reega ehk vankriga väljas. Kui oli sõna hobune, siis tähendas see, et peab olema keigega, mis aga hobusetöö juures tarvis läheb. Ka käidi härgadega mõisavoorisi vedamas. Võta kust tahad, peab olema. Voor toodi metsast mõisa õue ja põletispuud lauti kuhja, tarbepuud rõuku. Ja igas mõisas oli mitu puukuhja. Kui suur puukuhja mõõt oli, ei tea ütelda, kuid vist ei olnud täpset normi, vaid kirjutadi üles, mitu sülda seal kuhjas oli ehk kui mitu sülda kuhjas on. Hagudega köeti rehesid. Oksad keideti hagudeks ehk haukubudeks. Mehe keskmine päevanorm oli 45 kubu päevas, ja kubu pidi olema küinar ja üks kortel paks (üks küünar = 4 kortelit), see on lühikese päe vaga. Hobusekoorm loeti üks süld ehk 20 kubu, vähem ei tohtinud peale panna. Käidi mõisavooris; tee ääres oli kõrts, seal võeti kärakast: seega tehti sooja ja katsuti jõudu, veeti vägipulka, lauldi laule, Teelaulud on keik ununend, kuid veel minu mäletes, kui käisin mõisavooris, sai lauldud, mis tegi meeleolu üpris rõõmsaks. Kuid ka jutustadi lugusi kaugest maadest ja keigest. Hobused sammusid mööda teed, kuna mehed kogusid ühe ree ehk vankri peale, ja siis algas jutupuhumine ehk ka laul. Oli moodis või hoos need laulud:

Seda laulu mõisakupjad ei sallind, kuna Äesma mõisas valitseja, sakslane Josep Kruuse, käskis seda laulda. Sest see näidata, kui palju olla siit rahvas ülekohut kannatada saanud, kuna eestlane Juhan Kuusal 1905. aastal mehi kohtusse kaebas selle laulu pärast, mis muidugi tagajärjeta jäi: valitsejale lõppes see kohtukäik noomitusega.

Niisiis lõpetan need kirjeldused metsatööst, mis ulatuvad vanasse orjaaega tagasi. Kuid sealjuures peab ütlema, et ka tehti pettust mõisnikudele, niipalju kui saadi. - Kord juhtunud nii sugune lugu, et mehed tulid vooriga mõisa õuele. Anti käsk puud maha laduda ja kohe tagasi uut voori tooma. See oli sel korral, kui üks mõisnik ostis teise mõisniku käest metsa, nagu see oli lageda maa mõisnikudel (nagu näituseks Rahula ja Saue, mis asuvad Keila kihelkonnas) ja kust sai toodud metsasaadusi kümnete verstade tagant ja kus sai käidud vooris mitu päeva. Võtame näituseks: Rahula härra ostis Kernu härralt niipalju metsa ja laskis oma valla meestega maha raiuda, ja Rahula vald pidi seda talvel kõik ära vedama mõisa. Ja nagu enne nimetud, anti käsk, et puud maha laduda ja uuesti tagasi teine voor kohe ära tuua. Mehed läksid kodu uut leivakotti tooma ja keegi ei läinud enam metsa, vaid läksid öösi mõisa puude "parki" ja ladusid igaüks oma puud uuesti jälle peale, ja teisel päeval igaüks tulnud vooris oma eelmise päeva puudega mõisa õuele, kuna mõisnikul ei olnud aimu, et need keik endised puud olnud. Sest puude juures vahti ei olnud, kuna öövahid mõisades on uuema aja nähe. Seda juttu rääkisivad paljud Rahula mehed, sest et see just Rahula mõisas olla sündind.

ERA II 273, 493/513 (1) < Tallinn < Keila khk. - Eduard Kriitmäe (1940).