1) Kasepuu tuleb raiuda vanal kuul, kuusepuu noorel. Kui kasepuu raiutakse noorel kuul, siis on ta raske, vettiv ja üldse ei ole nii hää. Samuti on lugu kuusepuuga, see tuleb ikka noorel kuul raiuda. Seda asjaolu tulevat metsamaterjali raiumisel ikka tähele panna. Vanasti saanud valitsuski sellest asjast aru ja lasknud puud ikka hääl ajal raiuda ja välja vedada, siis seisnud ka ehitused kaua. Nüüd ei olevat sellest midagi. Inimesed raiuvat metsa, kuna ise tahtvat, aga vaata: paar aastat - ja majal vamm sehes! Kes vanast seda nägi. Maja seisis viiskümmend, sada aastat, ei mädanenud ega kedagi, palgid nii kõvad kõik. Sedasi pidavat ka mesipuu materjali hankima, kui ei taheta, et mesipuu saab halb ja rõske.
ERA II 7, 464/5 (3) Äksi khk., Kärkna v., Puhtaleva k., Valgehansu t. - Eduard Treu < Jaan Miller (1928).
2) Kuna siinsetel taludel peaaegu igalühel on mets oma maa peal või kui see nii pole, siis asub ligidal riigimets, siis kujuneb asi lihtsaks: tuleb võtta kirves ja saag ning minna metsa - korter ja söök on kõik oma kodus. Jääb järele ainult kirjeldada puude raiumist ja saagimist. Algame puude " jalapealt" mahaajamisega või "laskmisega". Kuhupoole on arvata puu kaldumist või kuhu tahetakse just puud maha lasta, sinnapoole lüüakse puule kirvega tsälk. Et viimane saaks parem, selleks tehakse saega lõige, nagu seda katsub selgitada joonis 10. Kui tsälk (teist terminit üldse ei tunta) tehtud, hakatakse puud saega teiselt poolt lõikama, kuni puu kaldub kukkumisele; siis eemalduvad lõikajad, et vältida õnnetusi inimestega, mis võib mõnikord tekkida puu langemise järeldusel. Puu tükeldamiseks (halgudeks lõikami seks) tarvitatakse metsas pukki või ei tarvitata teda üldse. Pukil on küll puid parem tükeldada, kuid pukile tõstmine selle eest pole mõnus (kõrgele ülestõstmine). Missugune näeb välja umbes metsas puude tükeldamiseks tarvitatav pukk, seda kujutab joonis 11. Kodus tarvitatavat pukki kujutab joonis 12.
Kui puud metsas lõigatud, siis tuuakse nad harilikult kohe koju, kuna muidu võivad vargad pärida töövaeva. Hagu ja muu halvem kraam (ladvapoolised, mis laasimata) jäetakse metsa. Kui kurb see ka pole, leidub siinpool päris spetse metsavargaid, kellest teatakse küll, et on varastanud, kuid kelle süüd ei saa kuidagi mustvalgel kindlaks teha. Metsavarguse on sisse harjutanud vene ajal lähedalasuv, kuid praegu küll mahavõetud (ja metsaalune maa põllumaana kasutatav) mets, mille vargus olnud isegi jõukatele, kuid siiski kuidagi kiratsevatele talumeestele moe- ja au asjaks: polnud tarvis oma metsa raisata. Räägitakse, et puid toodud metsast haluviisi, et vargusele ei saadaks jälile. Mõnikord võetud, et asi kindlam oleks, luud ja ratsutatud selle seljas, nagu seda teevad poisikesed, samal ajal kui puud olnud nööriga seljas, - muidugi selleks, et kaotada selviisil äraandvaid üksikjälgi. Kui puud koju toodud, pandud nad kohe ahju. Pole mingi ime olnud, kui leivaahi küdenud ja mees või naine olnud toomas küdemiseks veel tarvisminevaid puuduolevaid puid. Asitõendite hävitamisel, jäljetuks tegemisel talitatud rohkem kui eeskujulikult, nii et ametnik, kes tulnud otsima vargust, ei ole midagi teha saanud.
Siis võiks veel mõni sõna rääkida sellest, kuidas metsaametnikud (-vahid) otsivad metsavargaid, õigemini, kuidas tehakse kindlaks vargaid. Kui leitakse, et on varastatud metsast mingi puu, lõigatakse kännult õhuke ketas ja see võetakse siis kaasa ning hakatakse jälgede pidi varast otsima, kes arusaadavalt peab olema liikunud hobusega. Leitakse arvatav varas ja puid, siis hakatakse ketast puule või palgile otsa passima. Läheb see täpselt ühte, siis pole mingit kahtlust, et pole tegemist metsavargaga või varastatud materjaliga. Sageli vargad, et mitte anda täpset asitõendust, lõikavad varastatud palgil või puul tüki otsast maha, et toim ühte ei saaks minna. Niisugusel korral olevat tihti pääsetud kahtluse alt. Niisugusel vargusejuurdlusel on küll see hea omadus, et süü tõendatakse absoluutse täpsusega, kuid kahtlased, tihti väga kahtlased juhud jäävad üldse selgitamata. Kuigi ennemini see nii oli, siis tuleb arvata, et praegu peaks olukord selles suhtes teistsugune olema.
ERA II 203, 533/5 (3) < Otepää khk., Vastse-Otepää v. - Artur Kroon (1938).
3) Muiste kui veel saagisi ei olnud, oli metsatöö pailu raskem kui nüd. Mis siis nüd ka on, mine metsa ja tõmba puu saega maha nihti. Siis sai nõnda raiutud kervega, et otsa kont mis üsna tilkus, enne kui puu maha sai. No siis tuli ta veel katki raiuda ja algudeks ka teha - kõik muudkui raiu kervega. Ja siis läks ju üks jägu puust üsna raidu, sest pea poole jalga võttis ju kerves iga jupi vahelt ära. Mida jämem puu oli, seda laiem tuli raiuda vahe, et jupi otsast käde sai. Puud maha raiudes raiuti esiti ühest küljest üle poole läbi, siis raiuti alt vastu, ja kui veel natuke pidamas oli, tõugati ümber. Puud akati ikka raiuma küüru päältpoolt küljest, mitte küüru alt. Oli puu just otse püsti, siis akati jälle raiuma tuule päält nii, et kukkus ikka alla tuult. Kui vaateti jälle puu mahavõtmisel tuult, kus tuule sisse puu pidi kukkuma, siis raiuti ka vahest küüru altpoolt küljest. Kui puu oli maha lastud, siis raasiti taal oksad küljest ära ja aketi teda algudeks raiuma. Ennemalt raiuti üks külg kõik alupikkusteks jupideks läbi, siis pöördi teise külje päälle ja tehti sellega sedasamma, siis jähi terve rida algusi maha. Jupid löödi luhki ja alud olid valmis. Iga jupp pidi saama löödud kaheks. Siis lauti alud sülda. Süldas olid alud ikka kummuli, lõhut pooled all. Kui mõisas sai raiutud, oli mehel ikka päevas pool sülda valmis raiuda ja ära ka laduda. Oli neid ka, kes tegid sülla päevas. Pool käsisülda on seitse jalga pitk ja neli jalga kaks tolli kõrge. Kaks tükki sõukest vastamisi on terve süld. Tehti ka kuiejalasi süldi. Sülla raiumisest sai sel ajal viisteist kopikat. Viimpse otsa pääl sai poole rubla, see oli juba suur palk. Tarvitusel olid ka raudsüllad. Raudsüld oli veerand üheksa jalga pitk ja kolm jalga kaks tolli kõrge. Kaks tolli see loeti ikka kuivamise jäuks. Sõuksi läks siis jälle neli tükki sülda. Vahest lauti ka pool sülda paika. Siis lauti jälle üheksa jalga pitk ja kuus jalga neli tolli kõrge. Sarnased süllamõõdud on meil paergus ka alles tarvitusel, eriti kus meil olid ka suured mõisametsad ja metsatööd oli ka üsna pailu. Metsas sai tehtud algusi, liiprid ja "piiproppisi" (ropsid).
Siit Saaremaa mehed käisid isegi vahest Hiiumaal metsatööl, käisid taga Kõpu otsas ikka ära, samuti käidi ka väul. Siis toimus ju vädu kõik obustega, autusi siis polnd. Inimestel oli vedamist, talve läbi veeti. Sülla päält oli ind - mida pitkem maa, seda kallim oli.
Okse tüükad ja ladvad, mis kuhugile ei kõlbanud, nee sai töömees muidu omale, pani uniko ja tõi koju põletispuudeks. Pinnased ja peened oksad põletati metsas ära.
ERA II 289, 198/202 (1) < Karja khk., Pärsamaa v., Linnuse k. - Aadu Toomessalu < Kustu Sinijärv, 73 a. (1940).
4) Mäletan veel oma ema isa jutust. Taal oli olnud ka paar obust ja käin noores põlves metsas viul. Saadus oln siis ikka sõuke, et viumees võin omale palgipaku, mis ree pääl palgi all käib, võtta metsast niisuguse, kui ise tahab. No siis mehed võtnud ka ikka niisugused jurakad, et palgipakust oln juba üksi ea koorm. Selle pakuga pidan siis niikaua vedama, kui sääl metsas vedu olnud, iga omiku pole tohtin uut ühti võtta. Need puud töö juures tarvitud jälle kodu ära. Oli kuusepuu, siis tehti taast ikka ristalaudi. Mänd tarvitati jälle mujale. Minu sünnitalus Lepikul on praegu veel üks riidepesu küna, mis tehtud palgipakust. Kööve armid, mis sisse on raiutud, on praegu veel küna ümber selgesti näha.
ERA II 289, 204/5 (3) < Kaarma khk., Kaarma v., Torise k. - Aadu Toomessalu (1940).
5) Metsatööd lõpetakse sääduse järge kevadel esimesest maist. Esimesest maist sandik ei tohi enam metsas oksi põletada: siis on tulel kerge pääs metsa, maakamar on juba kuiv. Vahest kui oli märg kevade, siis lubatakse ka oksi põletada viieteisme maini. Pääle mai kuu sai metsatööd tehtud küll, aga oksad jähid siis põletamata, aeti unnikuse, ära põletati oksad sügise. Sügiseks vettisid oksad ära ja ei tahtnud kudagi põleda. Sügisel metsatöö algab jälle septembri kuust.
Põletispuid raiuvad meil inimesed omale iga sügise ja talve. Seda tööd kutsutakse metsa laastamiseks ~ oksaraiumiseks. Oksi raiutakse pääasjalikult einamaa metstest, puhastades sellega ka ühtlasi maad. Oksaraiumisel käiakse vahest terve perega, ka naised käivad. Noored puud raiutakse maa vastust, vahest ka kõige juurdega maa sihest, juuritakse. Kui on põesas maha raiutud, raasitakse jämemad puud välja ja pannakse rahnu unnikuse. Oksad raiutakse meetripitkusteks ja pannakse kimpu. Kimbu väätideks võetakse noored kased. Ladva otsa vääntakse aas. Väät pannakse maha ja lautakse kimbusuurune oksalasu sinna pääle. Siis tõmmatakse väät ümber okste ja pistetakse väädi tüü aasast läbi. Jalg pannakse kimbu pääle ja tõmmatakse kõvasti kinni. Tüü vääntakse kõverase ümber aasa ja ots pistetakse kimbu ja väädi vahele. Kimp on valmis ja lüüakse püsti. Kui neid on tehtud juba ulk, siis pannakse kaks puud rööbiti maha ja kimbud lautakse küliti sinna pääle. Seda kimpude kogu kutsutakse siis pinuks. Teine sõuke lautakse teiselt vastu ka, siis on pinu kahekordne, siis ta ei vaju mitte ümber. Pinud lautakse ikka, kus see võimalik, kahe puu vahele.
Kõige paremad oksad sai ikka kaskedest, nee põlesid kenasti. Ka pajupõõsad ja lepad on ea laastamismaterjal. Mõned raasivad ka kuuse- ja männaoksi ja panevad neid ka sammuti kimpu. Meil Saaremaal on laialdased kadaka-arud, nii et meil ka tihti kadakaid raiutakse põletamiseks. Kadakad raiutakse kännu päält ära ja lautakse niisama lahtiselt pinuse. Kadakaraiumine toimund sügise enne lume tulekut ja kevade pääle lume. Lumega kadakaid ei raiuta. Üldse oksaraiumist siis pailu ede ei vööta, kui lumi sügav on. Oksi raiuvad inimesed oma einamaalt ja karjamaalt. Kellel omal oksametsa ei ole, see võtab teiste käest. Oksametsa antakse teisele ilma rahata, ainult maa puhastamise eest. Jämemad puud, mis maha tulevad, nee võetakse siis vahest maa peremehega pooleks.
ERA II 289, 216/9 (6-7) < Kaarma khk., Kaarma v., Torise k. - Aadu Toomessalu (1940).
6) Kui tehti metsatööd ja puu mahalasmise aegu see kukkus tulese, siis pidi ta sõnna ka jääma, seda ei tohtinud säält enam ära võtta. See oli kindel, et see puu ikka ära põleb. Maja seina sõukest puud kunagi ei tohtin panna.
Kui siis Kilearus see metsatöö oli, siis Linnuse külast Nuki Mihkel tuln ka sõnna töömeiste juure, ta ise oln ka tööl. Oksaunnikas põlen ja mehed lasn just puu maha, see kukkun otse tulese. Mehed kohe puud tulest ära võtma, et ei põleks mustaks. Mihkel akkan meistele seletama, et "mis tulese on kukkun, peab sinna ka jääma, sest see puu põleb ju ikka ära." Töölised naernud selle üle ja ütlen puud tulest välja võttes: "Mis see meite asi on - põlegu nee Minkohvi puud puhas ära, kui meie aga oma tööraha käde saame!"
ERA II 289, 220/2 (9) < Kaarma khk., Kaarma v., Torise k. - Aadu Toomessalu < Alise Toomessalu, 35 a. (1940).
7) Matsapääval ei tohtin metsast puid maha raiuda ega ka mitte koju tuua. Kojutoomine, see oln irmsasti ära keeltud. Kui sa puu koju tõid, siis tõid suviks ka ussid koju. - Mo ema vend pole ükskord seda täädnud mitte, et sel päeval on matsapäev. Ta läin metsast omale tooma obuse söötme aluspuid. Kui ta puudega oli koju tuln, oln isa taal õues vastus ja ajan teda puid metsa tagasi viima. Ta oln kange ka ja pole puid metsa viin enam ühti. Sui polla ussa õues oln midagi.
ERA II 289, 224/5 (13) < Kaarma khk., Kaarma v., Purtsa k. - Aadu Toomessalu < Kustav Jaagupson, 52 a. (1940).
Rahvalaule puuderaiumisest on esitand H. Tampere "Rahvapärimuste Selgitajas" nr. 2, III 1937, lk. 24.