Haavapuuga ei tia mina ühtegi uskumist. See oli haavikuemanda toiduks, tema koor.
Kadakamarju tarvitati rohuks siis, kui kusi ei ole korras: see korjab vett ihu seest välja. Marjadest tehti teed või söödi niisamuti, siis hakati ühest piale ja söödi viieteistkümneni ja jälle tagasi. Kadakaokstest tehti ka teed, kui marju ei old käepärast.
Kui tuas ei old hiad haisu, siis lasti kadakaokste suitsu tuppa. Kadakaoksi pandi õlle sisse, see pidi hia maitse andma. Puunõudest võeti halba haisu ja maitset, kui sial sees põletada ja pärast ummukses lasta seista ja keeva vett siis piale valada.
Kadakapuuga nõiuti ka veel. Kadakapuust kepp, ja siis kui tuli kodukäija, siis võis välja sellega rammu katsuma hakata. Kui kodukäija oli sialpool, kust kuu paistis, siis sai võitlemise juures võidu kodukäija. Pidi olema kadakasel kepil palju ristisi otsa tehtud - siis see kääs ja ise kuu pool, siis jäi võit mehele. Mõisnikudel olid ka ainult kadakased kepid, sest need olid tugevad. Üks mees old ka nõid, ja siis mõisnik kutsund selle mehe mõisa ja ise pekst teist kadakase kepiga ja üteld: "Nõida sina mind, mina peksan sind !"
Kasest lasti kevadeti mahla ja nelipühiks toodi värskeid kaski kambri ja rehetuppa iluks. Kaselt võeti urbasi ja need pandi piirituse sisse ja väikesi kasetittesi (väikesi kase pungi, lehekesi). Sellega määriti, kui kuskilt kõht valutas, ja mõned tilgad võeti sisse, kui kõht valutas. Kase vitstega peksti lapsi ja siis üteldi, et antakse tedreleiba ja kasejuustu.
Kuuselt võeti tõrva [vaiku] ja siis seda tarvitati seebikeetmise juurde. Kasudest tehti rohtu, rõõsa piimaga keedeti ja tehti ka teed. Tõrva pandi haava piale. Vana käbidega värviti riiet ja lõngu; tegi tumepruuniks, kui hästi kasteti; vahepial lasti riie ära kuivada.
Lepast tehti vihtasi nii samuti kui kasestki, sest lepaviht pidi valusi ära võtma, kui on. Lepa koortega värviti siis, kui taheti saada pruuni riiet. Kaselehtedega värviti ka, siis sai riie ilusaks helekollaseks. Lepapuu tehti palavaks ja sellega hõerutakse sia kaela, kui haige on. Lepapuust tehti astjaid ja niisuguseid puust asju, sest lepapuul ei ole mingisugust mekki. Puutöömehed tegid lepapuu söega nööri mustaks ja siis tegid palkide piale kriipsusi, kus tarvis oli.
Männikasudest tehti teed, siis see pidi aitama, kui kopsud olid haiged. Männi okstega ehiti talvel rehetuba ja kambrit, kui olid pulmad või muud pidud. Mändisi toodi ka talvel kitsedele närida.
Paatspuust tehti rehapulkasi, olid hästi tugevad. Paatspuu koortega värviti lõngu ja riiet. Marjad olid kihvtised, neid ei tarvitatud.
Pihlakast olid küla- ja mõisakarjaste kepid, siis nendega tehtigi nõidusi. Arvati, et kui on pihlakane kepp, külakarjusel näiteks, siis nagu see kepp pidi kaitsma huntide ja ka muude hädade eest karja. Lapsed sõid pihlakamarju ja mängisid nendega: ajasid paela ja tegid ka helmeid. Pihlakast
tegid suuremad väiksematele lastele hobuseid ja muid loomi, lõigates pulgast. Pihlaka õitest tehti teed, pidi see tee aitama ka köha vastu.
Pärn või niinepuu, selle õitest tehti teed, oli hästi hia mekiga. Koorest tehti robuskit ja sellega siuti.
Toomingamarj'u söödi, siis tegi suu mustaks ja paksuks. Marjasi sõid enamasti lapsed. Õisi toodi tuppa kohe suured oksad nelipühiks ja muidu ka. Kiikesi ehiti ka okste ja õitega. Mõisa veeti peksuks toomingakeppisi ja siis nendega peksti. Toominga koor oli rohuks: kui kõht oli haige, siis näriti koort.
Türnapuust tehti ka ainult rehapulkasi. Kuusmannist ja sadakoorikust sai ka rehapulkasi. Närijale hobusele anti sisse näsiniinepu vett.
Pajudega ei tia midagi uskumisi. Tehti neist korvisi ja karjapoisid ja karjused kevadel vilesi ja pasunaid koorest. Koortega pargiti nahkasi. Pajukassisi või urbasi viidi tuppa. Hanepajudest tehti luudasi.
Vahtralehtedest tehti krantsisi või pärgasi ja siis sellega ehiti koolitubasi ja kirikuid seest ja leeritubasi.
Tamm oli juba rohkem tuntud ja sellest tehti niisamuti pärgasi ja krantsisi. Tamme koored on arstirohuks kõhuhaiguse vastu. Lapsed mängisid tiirudega. Puude istutamisega ja õitsemisega ei old ühenduses mingisuguseid uskumisi ega ka kombeid. Kui kevadel kasel palju urbasi, siis pidi tulema hia vilja-aasta. Leppadel oli palju urbe, siis pidi ka olema hia vilja-aasta. Kui kuusel palju käbisi, siis pidid sel aastal olema hiad kartulid.
Karu lauld ükskord nii: "Poh-poh, poh-poh" pohlamarjad, sitad sinikud, vat mu kallid pihlakad." Karu pohle ei saand maast korjata, sinikuid ei jõund noppida, aga ronis pihlaka otsa ja siis korjas kobaraid ja sõi, nii sai ruttu.
Kui toomingad õitsevad kolm päeva, aga kolm nädalat, siis tuleb hiline sügis ja suvi on ilus ja hia vilja-aasta.
Kalmusejuured kuivatati ära ja hõeruti peeneks ja anti seda pulbert inimestele ja lammastele, kui oli köha. Kalmukatest tehti veel mattisi.
Karikakardega värviti lõngasi ja tehti ka riideid, värviti, sai ilus helekollane. Lapsed mängisid karikakardega, tegid pärgasi ja korjasid kimpusi.
Koeraputkest tegid lapsed virsu ja tõmbasid vett täis ja lasid siis vett. Koeraputketega ka värviti, sai ilus heleroheline.
Koirohtu pandi kirstu, siis see hävitas ära koid. Kui kõht oli haige, siis tehti koirohu-teed.
Maarjaheinal oli ilus magus lõhn, siis heinu pandi tubaka hulka, et annaks hiad lõhna. Maarjaheinu pandi ka riiete juurde, et annaks hiad lõhna juurde.
Kui maast oli ohatand, siis pandi maavitsa-vett piale, siis said terveks.
Mürkhein või mürk kasvas vees. Siis inimesed kartsid, et kui seda sisse antakse, siis kohe suri. Mürgil olid all nagu sibulad, neid hõeruti peeneks ja pandi kookide sisse ja siis neid kooke anti paar tükki sisse ja siis suri kohe. Nii tapeti inimesi ja koera-kassisi. Kui kõht oli haige, siis tehti väga lahja tee ja anti sellest mõni tilk sisse, - old kangesti hia rohi. Ühed mehed old ka haiged ja võtt mürgitilkasi sisse; old kange ja mõlemad old hommikuks sirged. Mürkheinast muud ei tarvitatud. Naistepunadest tehti teed; kui kuuriided olid korratud, aga ka rinnahaiguste ajal anti sisse seda teed. Kuivatatud õisi pandi vorsti sisse vorsti maitseks.
Narirohtusi pandi siis, kui oli nari, nari piale.
Nõiakolladest tehti pärgasi ja krantsisi ja nendega ehiti koolitubasi ja pulmamaja.
Orjavitsad kasvasid talude ümber ja neid on sinna istutatud. Õisi toodi tuppa, olid hia lõhnaga, ja marjadest tehti teed; söödi talvel, kui külm oli, niisamuti, olid hiad magusad.
Paiselehti pandi haava piale, kus oli paised. Lapsed mängisid paiselehe õitega.
Palderjani juuri, mis olid korjatud enne jaanipääva, pandi piirituse sisse ja neid tilkasi võeti sisse, kui inime oli närviline. Õitest tehti teed, siis see rahustas inimest.
Pistirohust tehti teed, kui pistid olivad. Pistirohtusi pandi sinna haige koha piale, kus pist oli.
Raudnõgesest muud ei tehtud, kui peksti nendega, kui oli jooksja; olid paremad kui teised.
Raudrohu tee oli köha vasta. Kui nina verd jooksis, siis hõõruti raudrohu lehed peeneks ja pandi ninasse.
Reinvarred olid kõhutõve vastu, Keedeti seda vett ja anti.
Sookaerad olid kopsuhaiguse ja köha vastu, siis tehti nendest lehtedest teed.
Tedremadara juuri liutati viina sees ja anti sisse kõhuhaiguse korral.
Ubalehti korjati, kuivatati ja siis hõõruti peeneks pulbriks. Seda anti sisse, kui oli kõhutõbi. Tarvitati ka juuri. Kui niideti, siis loriseti, et sa liiguta lipsu ja ma uhun ubalehte. See lause oli tehtud just vastupidi. Lipsu oli raske niita: täis mutimullahunnikuid. Ubalehte oli kangesti kerge niita: läks maha nii, et kohises.
Ämmatussuga ei tehtud midagi, ja kui neid leiti, siis astuti alati piale, pakkus lõbu, kui tegi tuss. Noori ämmatussusi kutsuti murumunadeks ja lapsed mängisid nendega. Loriseti, et minijal pidi olema noor ja valge kui murumuna, ämmal aga vana ja kole, ja kui piale astud, teeb suss see ämmatuss.
Jumalakäppasi ja kuradikäppasi kasvab siin küll, aga mingisuguseid arvamusi ja uskumusi nendega ei tiand. Ühe lillel olid aga misukesed juured nagu käpad ja neid käppasi olid igal lillel kaks : valge jumalakäpp ja must kuradikäpp.
Kalevipoja-juusteks nimetati niisukesi valgeid tuttisi, mis kasvasid vesistes kohtades. Neist midagi muud ka ei tia" kui et Kalevipojal oid niisukesed juuksed, ja Kääpajõe äär, kus ta suri, old vesine ja siis sinna, kus ta juuksed oid, kasvand ka niisukesed valged tutid. Nüüd pika ajaga on need üle maa kasvand igasse niiskesse kohta.
ERA II 199, 481/91 < Koeru khk., Rakke al. < Liigvalla m. - Laine Priks < Liisa Kumma (s. Gleis), s. 1869 (1938).