Talurahval oli üheks talviseks rahateenimiseks liiprite vedu. Mõisad lasksid oma metsadest teha raudteeliipreid; hiljem lasid ka taluperemehed, kellel oli jämedaid puid, liipreid tahuda. Esimesteks liipritahujateks olid lätlased, pärast õppisid seda tööd ka oma mehed. Liiprite tahumiseks olid erilised kirved, suure laia teraga, millega liiprilaiune laast korraga paku küllest ära löödi; kirvest nimetati plutt. Kes ei mõistnud selle plutiga raiuda, ei saand liipert valmis, - sellega raiuti liipri külled siledaks nagu saetud. Õppimata tahuja võttis suure jämeda männipaku, tahus niikaua, kui sai veel väikse liipri. Liipreid tehti kahte seltsi: jämedast pakust suured liiprid, peenemast pakust väiksed liiprid. Kes suure paku tahumisega ära rikkus, pidi paku välja maksma ja jäi töö rahast ilma.
Talvel käisid külamehed liipriveol. Kõrvetaguse ja Puhatu küla mehed vedasid Orgita mõisa metsast liipreid Tallinna, sellega teenisid koha maksude ja rendiraha. Tallinnast viidi liiprid Inglismaale. Talvel võis näha suuri voorisi liipritega linna poole minemas, iga küla mehed käisid ühes kambas. Seitse kuni kaheksa liiprit pandi ree peale, liipri tükist makseti veoraha. Rahamaksjateks olid nõndanimetatud metsapraakelid, kes linnas kauba vastu võtsid ja raha maksid. Metsas andis metsavaht iga mehele koorma kätte ja sedeli rahamaksjale näitamiseks. Valmistahutud liiprid olid neljakandilised, igat kanti kümme tolli, see oli ühe liipri mõõt; poolteise liipri mõõt oli ühtpidi viisteist tolli, teistpidi kümme tolli. Räägiti, et Inglismaal saetakse need liipripakud pooleks. Kellel tugevad hobused, need teenisid vedamisega head raha. Viletsa hobuse mehed ei saand suurt kasu midagi: ta pidi vähem liipreid koormasse panema ja teel läks rohkem aega, nõrk loom ei jõua tugevatega sammu pidada. Üks väikekohamehe naine ajand oma meest ka teiste seltsi raha teenima; ta oli kuulnud, kui palju teised raha said. Mees pole tahtnud minna, teadis küll, et ta hobune pole tugev ega olnud tal ka hobusele vilja sööta. Kui naine tale rahu ei annud, läks ta siis ka teistega seltsis oma õnne katsuma. Ta hobune väsind peagi ära, jäi teistest maha. Kui viimaks linna jõudis, olid teised juba oma koormad ammugi ära annud. Ta pidi üksi otsima kohta, kuhu koorem tuleb panna. Kui ta viimaks vaeva ja vintsutuste järel koju jõudis, oli ta nii pahane, et ei rääkind kodu naisega sõnagi, ei vastand naise küsimustele. Naine läind rääkind külas: "Mo mees on linnas käies tummaks jäänd, ei kuule mo küsimusi ega räägi isi ka ühte sõnagi." Mehel jäi see käik esimeseks ja viimseks.
ERA II 283, 342/4 (51) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Aleksander Poom, s. 1887 (1940).