1) Ma olen oma silmaga mitu korda metsaalgjast näind. Ma elasin veel Lagedi külas, kui läksin korra mõisametsa puid vargale. Omal metsa ei old, ja kus sa ikka oleks soand. Kange tuisune ilm oli, arvasin, et kis seal metsas nüüd ikka on selle tuisuga, et täna hea võtta. Võtsin kiiniga ikka siit ja sealt, suur kimp oli juba peal. Tahtsin veel ühe juurika maha nokkida, et siis hakkan hobusega koju minema. Aga istusin enne veel kännu otsa ja panin piipu. Korraga kuulsin, et hakkas hobusega mo järele tulema, ikka kah-kah, kah-kah. Arvasin, et eks see ole koa üks samasugune metsavaras kui minagi, et las ta läheb peale most mööda. Aga ei ta mitte tuld mo kohtagi, kadus hoopis enne ää. Eks ta old metsaalgjas, kis siis veel muud.
Korra käisin jälle Saha metsas puid toomas. Sidusin hobuse va ribuhagudest seintega küüni külge, et lähen ise, võtan natuke puid. Korraga hobune aas kõrvad kikki ja hakkas norskama. Paks pajuräga oli seal küüni taga, ma kuulsin siis koa, kuda seal rägas nägu ühed reakisid mõminal. Sõnadest ei soand küll aru, aga jutt oli ikka kuulda. Ma ei teind sest väl'lagi, muudkui läksin metsa ja jätsin, hobuse sinna paika. Tulin natukese aa pärast tagasi, siis hobune sõi jälle rahulikult. Tassisin siis puud seilas üle raja Lagedi moale ja läksin siis hobuse järele. Aga siis hobune noorskas ja trampis kangeste ja maailma kõmin oli seal põõsastes. Ma ei hoolind sest kedagi, et mis nad mulle ikka teevad. Tõin hobuse ää, põld häda kedagi. Need olid metsaalgjad seal põõsastes. Ma ei teind väl'la neist, ja sellepärast nad jätsid mo koa rahule. Küllap neil seal rägas ikka üks peidukoht oli.
ERA II 20, 615/9 (4-5) < Jüri khk., Rae v., Lagedi - Rudolf Põldmäe < Jaan Allmann, 77 a. (1930).
2) Mõne aasta pärast läksime öhel nel'lapasel pääval öhe tõise mehega Vara metsast kodarapuid vargile. Tõine mees raidus kaks loogapuud sial maha, mina leidsin öhe kahearulise saare, raidusin selle maha - tüvekust õli na arvata na viie paku pikkus - ja võtin tõise selga ja akasin tulema. Aga siis õli üks irmus ääl, nõnna et maa põrus; aga ei seda aru ei saanud, mis ääl see õli, aga nõnna kõva õli, et mets rõkkas. Siis pistime joosma. Aga kui me piiri piale saime, siis õli mul särk seilas märg, nõnna kui õles pangega vett kaela visatud. Aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.
H II 28, 433 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - G, Tenter (1889).
3) Ükskord üks mees läinud laupäeva õhtal naabrivalla metsa puid vargile. Tagasi tulles pidanud ta ühest suurest seitsme versta pikusest nõmmest läbi tulema, mis Tõstama ja Selli vahepeal seisab. Olnud umbes arvata juba kesköö-aeg, kui mees metsa sisse jõudnud. Aga seal metsa alustuses on surnuaed. Surnuaea kohalt kaada tulles kuulnud mees, et üks vilistanud surnuaea peal, aga see vileheal olnud kaugel kuulda. Seda kuuldes olnud mehel suur hirm ja löönud hobusele tugevaste pihta, et aga surnuaeast ruttu kaada saaks. Sest temale tulnud kõiksugused jutud ja mõtted ette, mis tema oma isa käest lapsepõlves kuulnud, kui isa elanud, et ööse kella kaheteistkümne ajal kõik vaemud kõndivat surnuaea peal. Kui ta juba hea tükk maad surnuaeast kaada olnud, hakkanud mees jälle kõvemini hingama ja lasknud hobusel tasa käia. Ja ise hakanud taguspidi isameiet lugema, sest ta olla kuulnud, et siis vaimud ei julgeda enam tagant järele tulla. Aga häkitselt kuuleb jälle, et üks vilistanud, palju valjemini ja lähemal kui enne. Nüüd hakkanud mees jälle uueste hobusele pihta lööma ja ajanud aga nii rutuste, kui hobune jõudnud jooksta. Mida kõvemani mees ajanud, seda lähemale jõudnud aga vileheal. Viimaks, kui mees juba kojupoolse metsa äärde oli jõudnud, olnud juba vileheal jost tee ääres kuulda. Ja häkitselt jäänud hobune seisma ning tõrkunud tagasi. Siis näinud mees, et pahemalt poolt metsast tulnud üks suur kari kitsesi ja just tema hobuse eest läinud üle maantee alla mere poole. - Kui kitsede parv mööda oli läinud, siis mees hakkanud jälle toibuma, ja kui koju jõudnud, olnud ta nõnda ära kohkunud, et ei ole sõnagi suust välja tulnud. Ja sestsaadik tõutanud mees ära, et ta eladeski enam vargile ei lähe selle hirmu peale.
H III 13, 25/8 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1892).
4) Kaks talupoega tullid näärilaupäeva õhtu kirikust kodu poole. Tee läks metsast läbi, sellest tulli meestel siis mõttesse puid varastama akata, sest "ega sel öösel keegi ei vahe meid," ütlesid nad ja käänsid tee pealt kõrvale puusüldade juurde. Esimene koorem sai juba peale ja akkasid teist laduma; seal kuulsid mehed aeg-aealt kõminat, just nagu kapjade laksutamist ja hobuse irnumist, mis ikka ligemalle tulli; hobused akkasid norskama ja esimene pistis juba putket keige koormaga; mehed oitsid teist suure vaevaga kinni; aga viimaks panni see ka minekit, mehed akkasid sihti mööda kodu leikama. Aga see kärategija koll oli juba nende kannul ja pea oli ta meeste juures. See oli üks suur mees, pea oli metsa latvade tasa, lahmis kässa kokku ja ise hirnus hobuseviisi. Mehed olid koguni irmunud, kui ligi tullid, aga läks ometi sõnalausumata mööda. Hobused olid ilma meesteta kodu tulnud, ühel oli mõni alg puid lagund ree peal, aga teisel paar aisatükki looga vahel. Mehed tullid lõõtsutades vast mõne tunni parast järgi.
H III 25, 718/9 < Suure-Jaani khk. - T. Kuresson (1896).
5) Enne olema old metsaalijas küll. Üks mees suri alles ää siin. Jõululauba õhta läind ühe teise mehega pühade puid varastama. Ükskord akand suur kärin - suur vanakurat tulnd metsast väl'la. Igaüks võib arvata, kus see siis alijas oli, see oli põdra. Nemad soand plagama. Üks võtt kerve, et "kui ta nüid tuleb, siis suab!" Ja alijas jäi sõnna paika. Ei see olnd muud kedagi kui põdrapull, õhkind ja puhund.
ERA II 36, 494 (27) < Pilistvere khk., Imavere v., Käsukonna as. - Richard Viidebaum < Leena Kiib, 75 a. (1931).
6) Vanal ajal oli suures laias Taltsi metsas palju puuraiujaid, kes enamiste öösel metsas magasivad. Aga metsavargust leidsivad metsavahid õige palju, nii et nad üsna kimpus olivad. Mida rohkem nad valvasivad, seda suuremaks vargused läksivad. Mis nüid teha? Metsavahtidel tuli hea nõu abiks. Nad valmistasivad käppade moodi viisude-sarnased jalanõud, kuhu nad siis veel puupulkadest pikad küined külge kinnitasivad; niisugused käpakad panivad nad enestele jalga ja tegivad nendega värske lume peale suuri jälgesi. Kotikülas oli sel ajal ka pärajaste Mihkli pere mehe va valge mära ära surnud, kust nad verd ja veriseid konta saivad. Neid viskasivad oma suure koledate jälgede juure maha, tegivad jutu välja, et üks hirmus kole loom elada Taltsi metsas, kus ta üksikuid inimesi ja muid looma pidada murdma ja sööma. Räbala-juudi hobuse söönud teine juba ära, kuna juut ise plehku saanud panna ja nende juure jooksnud häda kaebama: "Ai, vai! kuri loom minu hobene sööma!" Nemad läinud ühes juudiga ja hulga meestega seda kohta vaatama, kust nad aga muud ei ole leidnud kui verd, mõned verised hobuse kondid, luud ja juudi ree kaltsude ja kaussidega. Mõned ei uskunud metsavahtide juttu ja läksivad ise seda kohta vaatama ja leidsivad asjaloo just kriipsu pealt õige olema. Sellepeale lendas metsavahtidest laialilautatud jutt tuulekiirusel külast külasse ja perest peresse. Rahvasuus oli jutt, et see kellegi loom ei võivat olla oma mahajäenud jälgede poolest, see olla vanakurat ise. Mida vanemaks jutt läks ja mida kaugemale ta lagunes, seda suuremaks kasvatas ta ka kuradit. Pärastpoole olevat ta koguni õige pikk ja jäme olnud. Kui suureks ta viimaks paisus ehk kas ta praegu veel elab, on mul teadmata, aga seda räägiti küll, et mets sestsaadik vargate võtmisest terve olevat seisnud: sest ajast saadik liikus metsa ligidal olevate inimeste seas liig suur hirm. Ka puuraiujad ei jäänud enam ükski ööseks metsa, vaid kõik läksivad igal õhtul hulgakaupa aegsaste metsast välja. Metsavahid aga naeratasivad isekeskis hiilgavas rõemus, et nende kordaläinud naljakas nõu oli vargate vastu abi saatnud. Veel praegugi kardavad inimesed Taltsi metsast ööpimeduses läbi käia, mõtlevad vanakuradit nägema.
E 11667/8 (8) < Tõstamaa khk., Seli v., Pootsi k. - J. A. Weltmann (1894).