Mino isa oli N. mõisas ülem- ehk saksa-metsavaht. Sääl oli üks suur lage soo. Kord läinud ta senna soose, et ehk saab mõne linnu lasta, aga seekord ei ole ta mitte ühte lindu saanud Noppinud taskud murakaid täis, et kodo lastele viia. Pääv läinud jo madalale, tema hakanud kodo minema. Kodo pool sood oli üks veike kasemets. Senna metsa jõudes tahtnud ta otse metsast läbi minna. Saanud jo üki aega käinud, ootanud, et mets ära lõpeb, korraga olnud ta soo ääres tagasi. Hakanud siis uueste ja targumine tulema. Saanud jo õige kaua aega käinud, juba jälle soo ääres tagasi. Siis kolmat korda hakanud õige targu tulema. Mets ei ole tahtnudki lõppeda, viimaks saanud jälle soo ääre: [olnud] vana õeluse jälgede peal. Siis võtnud jahikoti seljast, pannud mätta otsa, ise käsipusakile külleli koti peale, püssi pannud kõrva. Jäänud jo natuke nagu tukkuma. Korraga tulnud üks halli parraga vanamees ja öölnud: "Enne sa siit metsast välja ei saa, kui lubad, et N. küla meeste peale ei kaeba, et nad metsast ajapuid raiusid." Tema teada ei olegi raiutud, seeparast öölnud: "Mis viga seda lubada, kus süüd ei olegi!" Vanamees öölnud siis: "Võid nüüd ilusaste kodo minna," ja kadunud tema silmist. Tema tõusnud üles, võtnud püssi ja koti ja hakanud metsast läbi kodo poole minema. Saanud kohe metsast läbi väljale Pääv olnud jo tõusnud, kui kodo saanud. Pääval läinud kohe N. küla metsa vaatama. Tõeste olnud sealt ajapuid ja teibaid raiutud, aga tema ei ole sest mõisas mitte sõnagi rääkinud.
E 19438/9 (6) < Haljala khk., Vihula v., Metsiku k. - Danel Pruhl < Palmsi opman Leikband (1895).